Alljärgnev on Varro Vooglaiu vastulause ERR.ee portaali peatoimetajale Rain Koolile, kes heitis oma eilses Vikerraadio päevakommentaaris ja samasisulises arvamusartiklis Vooglaiule ette enesele vasturääkimist.
Hea Rain!
Avaldasid eile enda juhitavas ERR-i portaalis minu suhtes kriitilise artikli, kirjutades muu hulgas (osaliselt vihjamisi), nagu oleks mu käitumine otsedemokraatia võimaluste taastamise eest seistes logisev, vasturääkiv või valelik ja nagu oleks ma seeläbi "oma põlle" ära määrinud.
Sinu etteheited on sarnased Eesti Päevalehe toimetuse eilsele kriitikale ning rajanevad väitel, nagu oleks minu sammud rahvaalgatuse taastamise eest seistes vastuolus minu poolt varem öelduga, et demokraatia ei ole tingimata parim riigivalitsemise vorm ja et selle teoreetilistes alustes on tõsised vastuolud.
Õnneks või kahjuks – sõltub kust poolt vaadata ja milline on vaataja motivatsioon – ei näe ma siin vähimatki vastuolu. Asja tuum on väga lihtne: mulle võivad küll printsiibis sümpatiseerida monarhia ja aristokraatia, sest need ideaalid kannavad endas kõrgeid vaimseid ja vooruslikke kvaliteete, aga samas annan ma endale aru, et Eestis puuduvad nende ideaalide teostamiseks igasugused religioossed, kultuurilised, moraalsed, sotsiaalsed ja majanduslikud eeldused ja väljavaated. Mitte asjata ei öelda, et tõelise kuninga kasvatamine algab vähemalt kolmsada aastat enne tema sündi ja ilmselgelt eeldab monarhia täiesti teistsugust vaimset vundamenti kui see, mis meie relativismist, individualismist, sekularismist, egalitarismist, liberalismist ja sotsialismist domineeritud ühiskonnas valitseb.
Eestis puuduvad monarhia ja aristokraatia kõrgete ideaalide teostamiseks igasugused religioossed, kultuurilised, moraalsed, sotsiaalsed ja majanduslikud eeldused ja väljavaated.
Eelneva tõdemuse pinnalt on üksnes tervemõistuslik ja loogiline töötada selle nimel, et teostada meie ühiskonnas olemas olevatest võimalustest parimat ning mul pole vähimatki kahtlust, et demokraatia on oma puudustest hoolimata tunduvalt parem riigivalitsemise vorm kui korporatiivseid huve kandev oligarhia, madalaid võimuambitsioone teostav ohlokraatia või nende sümbioosist võrsuv ja meie ühiskonnas demokraatia aseainena laiutav partokraatia. Seejuures pole ei demokraatia, aristokraatia ega monarhia mingi eesmärk iseeneses ning nende kõigi väärtus sõltub sellest, kuivõrd need on ühise hüve teenistuses.
Mina ei taotle antud juhul muud kui seda, et põhiseaduses meie ühiskonnaelu alusena deklareeritud demokraatia põhimõtteid võetaks tõsiselt. Kui rahvas on tegelikult tõesti kõrgeima riigivõimu kandja – reaalselt, mitte ainult sisutühja sõnakõlksuna –, siis peavad tal olema sellele staatusele vastavad ning selle teostamist võimaldavad vahendid.
Kui parteid, mis on sisuliselt kogu võimu enda kätte võtnud, ei taha aga neid vahendeid rahvale võimaldada, siis tuleks valelik jutt demokraatiast ära lõpetada ja öelda, et me ei tahagi tegelikult demokraatlikku riiki luua, vaid rahuldume parteilise klannivõimuga, mille läbi viiakse ellu välispankade ja muude suurkorporatsioonide, välisriikide, globalistide ja ideoloogiliste utopistide ambitsioone, mitte aga rahva enamuse tahet ja pürgimust ühise hüve poole.
Mina ei taotle antud juhul muud kui seda, et põhiseaduses meie ühiskonnaelu alusena deklareeritud demokraatia põhimõtteid võetaks tõsiselt.
Lõppastmes on asi lihtsalt selles, et meie riigielu alusena deklareeritud ideaalide ja reaalsuse vahel peaks valitsema seos ja inimestele ei tohi pidevalt valetada. Hoolimata demokraatia teoreetiliste alustega seonduvatest probleemidest usun, et ka selle riigivalitsemise vormi saab hea tahtmise korral ühiskonna hüvanguks tööle panna. Aga seda üksnes eeldusel, et me tegelikult teadvustame meie reaalset seisundit ning seda, et Eesti riigis valitsevat olukorda, kus rahval sisuliselt puudub võimalus olulistes otsustes kaasa rääkida, ei saa sõnade tähendust moonutamata demokraatiaks nimetada.
Kõigest sellest oleksin Sulle hea meelega rääkinud ka silmast silma, telefonitsi või isikliku kirjavahetuse teel, kui oleksid vastavasisuliste küsimustega minu poole pöördunud. Paraku eelistasid selle asemel kasutada oma võimu ERR-i portaalide peatoimetajana, et minu ausameelsus avalikult kahtluse alla seada. Küsimuseks jääb, kelle põll sellest rohkem määritud sai, kas minu või Sinu oma.
Sellest hoolimata kutsun Sind nagu ka kõiki teisi inimesi seisma ühiselt selle eest, et juba 1920. aasta põhiseaduse kohaselt meie rahvale kuulunud rahvaalgatuse õigus Eesti rahvale tagasi antaks ning et seeläbi võiks kunagi ka Eestist demokraatlik riik saada. Nagu öeldud, ei maksa demokraatiast loota mingit imevitsa kõigi probleemide lahendamiseks, aga ilmselt annaks see meie rahva, kultuuri ja riigi arenguks märkimisväärseid võimalusi.
Lõppastmes on asi lihtsalt selles, et meie riigielu alusena deklareeritud ideaalide ja reaalsuse vahel peaks valitsema seos ja inimestele ei tohi pidevalt valetada.
Mis puutub aga demokraatia teoreetiliste alustega seonduvatesse probleemidesse, siis neist olen hea meelega nõus Sinuga lähemalt rääkima. Tegelikult on ka meie riigikorralduses neid probleeme selgelt teadvustatud. Näiteks kaitseväes ei ole demokraatia põhimõtetel praktiliselt mingit kohta ja selleks on väga lihtne põhjus – vastasel juhul armee lihtsalt ei toimiks, kuna see nõuab kvalifitseeritud juhtimist. Sama võib öelda meditsiini, lennunduse või orkestrimängu kohta, mis kõik lähtuvad aristokraatlikust printsiibist, et õigused käivad käsikäes oskuste, kohustuste ja vastutusega, mitte ei ole jaotatud aritmeetilise võrdsuse alusel.
Riik ei ole aga sugugi vähem komplitseeritud süsteem kui kaitsevägi või orkester – pigem vastupidi. Ja seetõttu on selge, et ka riigielus vajavad nii mõnedki küsimused vastutustundlikuks otsustamiseks keskmisest sügavamat arusaamist, ulatuslikumaid kogemusi ja paremaid teadmisi. Seevastu ühiskonna põhiväärtustesse puutuvaid küsimusi, mis on juurdunud inimeste hinges, nende vaimses tunnetuses ja kultuurilises identiteedis, oleks end demokraatlikuks pidavas riigis igati kohane otsustada rahva enese poolt rahva enamuse tahte alusel, sest eeldatavasti me ju tahame, et elukorraldus meie riigis lähtuks meie rahva (enamuse) põhiväärtustest. Või kas ikka tahame?
Heade soovidega,
Varro