Vastutustunde võimalikkusest

Ajaloolane Jaak Valge pidamas ettekannet konverentsil "Kas Eesti on demokraatiaks valmis?" Foto: SAPTK

Referendumid ei soodusta valijatega manipuleerimist ja rahvaesindajate äraostmist, vaid vastupidi – vähendavad seda. Sest suuremat osa kodanikke ebaausalt mõjutada või neid ära osta on raskem, kui väiksemat osa, kirjutab otsedemokraatia sihtasutuse Terve Rahvas nõukogu esimees ja EKRE ridades riigikokku kandideeriv Jaak Valge. 

Õiguskantsler Ülle Madise arutleb oma essees “Kodanikuõilsuse võimalikkusest” mängurluse ja vastutustunde üle poliitikas. Õiguskantsler leiab, et valemängu kõigis tema avaldumisvormides tuleks põlata ja kodanikuõilsus au sisse tõsta. “Tabanud kedagi teadlikult vusserdamas, mõtlen alati: kuidas ta seda iseendale õigustab?”

Neile õiguskantsleri mõtetele tuleb kahe käega alla kirjutada. Ent Ülle Madise sihtmärk on siiski mujal. Nimelt rahvaalgatuse ja -hääletuse või selle pooldajate kriitikal.

Seni on mul tulnud vastata kahele Ülle Madise otsedemokraatia-kriitilisele artiklile. Mõlemal puhul olen reageerinud tema argumentidele, mis rõhuvad minevikukogemusele. Kinnitan ka nüüd jätkuvalt vastuseks ta varasematele väidetele, et pole teada ühtegi ühiskonda, kus oleks demokraatiast vabanetud demokraatlikul teel, ning kui ta seob Eesti 1934. aasta riigipöörde rahva õigusega algatada siduvaid referendumeid, siis on tal oma isiklik ajalugu, millel on minevikusündmustega vähe ühist. Nii on see jäänud, Madise pole hiljem nende väidetega minule teadaolevalt esinenud.

Seekord on õiguskantsleril aga varuks teistsugused väited.

Ülle Madise alustab Briti rahvahääletuse halvustamisega, teatades, et hulk britte arutas referendumi eel, kuidas kogu süsteemile keskmist sõrme näidata ja seejuures polnud Euroopa Liitu jäämine või mittejäämine üldse teema, sest oldi kindlad, et jäädakse niikuinii.

Võib-olla oli tõesti ka seesuguseid britte, ehkki loogika ütleb, et mitte kuigi palju. Kui kodanik on protestihääletaja, siis soovib ta tõesti “süsteemi” muuta, mitte olla lihtsalt niisama üks seitsmeteistkümnest miljonist “keskmise sõrme näitajast”. Protestihääletajaid on kõigil valimistel, ning mida halvem on “süsteem”, st mida võõrandunum on võimuladvik, seda rohkem. Protesti väljendatakse radikaalsemate opositsioonierakondade poolt hääletamises või hääletamata jätmises. Hea ühiskonna eesmärgiks on võõrandumise vältimine, mis minimeerib ka protestihääletajate hulga.

Alati on aga ka pealiskaudseid hääletajaid, kes teevad oma otsuse status quo kasuks võimuladviku propaganda tuules. Võimukandjatel on alati suuremad kihutusvõimalused. Kuid protesti- ja pealiskaudsete hääletajate olemasolu ei tähenda seda, et referendumeid ei peaks toimuma. Sama loogikat järgides peaks ju ka esinduskogude valimised üldse ära lõpetama, sest mis alus on arvata, et neil on protesti- ja pealiskaudseid hääletajaid vähem? Pigem ikka rohkem, kuna pahatihti tehakse otsus nende kandidaadi omaduste järgi, mis sisulises poliitikas kuigi tähtsad ei ole.

Edasi väidab Madise, et võimu koondamisega mõne inimese kätte ei lähe Eesti paremaks ja suisa küüniline on tasakaaluks pakkuda rahvaalgatusi ja -hääletusi.

Tõsi, võimu koondamine mõnele inimesele ehk autokraatia ei ole kuidagi aktsepteeritav. Kuid minule ei olegi teada poliitikuid – vähemalt Eestis – kes unistaksid oligarhilisest võimu tsentraliseerimisest ja kavatseksid seda tasakaalustada rahvaalgatuse- ja rahvahääletustega. Madise võiks need teada anda, sest oligarhia vastasena saaks ta minu ja paljude teiste näol palju truid liitlasi.

Veel kinnitab Madise, et referendumite puhul on teada – ka Šveitsist – et liiga tihti määravad tulemuse manipuleerimisosavus ja suur raha.

Manipuleerimisosavus ja suur raha mängivad tõepoolest poliitikas suuremat rolli, kui tahaksime. Manipuleerimine on eriti levinud rahvaesindajate valimisel, mil kandidaat räägib üht, ent teeb teist. Ka suure rahaga saab otsuseid mõjutada eelkõige autokraatlikus ühiskonnas või ka juhul, kui otsuseid tehakse kitsas ringis tagatubades, nagu Eestis tihti kombeks on, või on need otsused väljastpoolt peale surutud, missugune praktika samuti Eestis laieneb. Referendumid ei soodusta valijatega manipuleerimist ja rahvaesindajate äraostmist, vaid vastupidi – vähendavad seda. Sest suuremat osa kodanikke ebaausalt mõjutada või neid ära osta on raskem, kui väiksemat osa. Šveits, kus viimase kaheteistkümne aasta jooksul on toimunud 105 rahvahääletust, on kõige uuendusmeelsem, haritum ja üks jõukamaid ning õnnelikumaid ühiskondi maailmas.

Hoopis arusaamatu on aga õiguskantsleri järgmine mõttekäik: “Autokraatliku valitsemise põlistamiseks polegi vist referendumitest tõhusamat veretut teed. Otsedemokraatia saab toimida vaid vabas tasakaalustatud ühiskonnas.”

Kuna õiguskantsler hoiatab autokraatliku valitsemise referendumitega põlistamise eest, pidades silmas Eestit, ja manitseb, et otsedemokraatia saab toimida vaid vabas ühiskonnas, jääb mulje, et Madise leiab, et Eesti ongi autokraatlikult valitsetud ühiskond. Tahaksin uskuda, et tegemist pole siiski siirusepuhangu või tulevikuennustusega, vaid sassilänud mõttelõngaga, mis kipub juhtuma siis, kui tahetakse tõestada tõestamatut.

Igatahes pole teada ühtegi ühiskonda, kus autokraatia oleks kehtestatud referendumiga. Küll aga vastupidi – just demokraatliku riigi põhiseadus kehtestatakse tavaliselt või vähemalt tihti rahvahääletusega. Nii, nagu Eestiski 1992. aastal. Loomulikult on otsedemokraatia elemendid võimalikud ainult ja ainult demokraatlikus ühiskonnas, nii nagu otsedemokraatia termingi ütleb. Ehk neis ühiskondades, kus on tagatud isiku- ja kodanikuvabadused. Autokraatlikes riikides toimunud pseudoreferendumeid – nagu ka pseudovalimisi – pole aga siinkohal kuigivõrd asjakohane diskussiooni tuua. Küll aga on siinkohal asjakohane veelkord esitada õiguskantsleri enda tsitaat: “Tabanud kedagi teadlikult vusserdamas, mõtlen alati: kuidas ta seda iseendale õigustab?”

Esindusdemokraatiat pole põhjust otsedemokraatiale vastandada. Tegemist on sama nähtuse – demokraatiaga. Otsedemokraatia mehhanism – rahvaalgatuste korras siduvate rahvahääletuste võimaldamine, nagu EKRE ja Eestimaa Roheliste programmis – ei muuda referendumitega esindusdemokraatiat otsedemokraatiaks, vaid aitab demokraatia teha paremini kodanikke esindavaks. See tähendab, paremaks demokraatiaks.

Ühiskonnauuringute instituudi väärtushinnangute uuringute kohaselt leiab vaid mõni protsent Eesti valimisealistest kodanikest, et Eestis on rahval piisav võimalus osaleda poliitiliste otsuste tegemisel, ent üle 80% pooldab või pigem pooldab põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks võimalus algatada siduvaid rahvahääletusi.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 sätestabki, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Me võiksime koos õiguskantsleriga Eesti kodanikuühiskonna üle uhkust tunda ja alustada konkreetsete muudatuste läbimõtlemisega, et põhiseadusele sisu anda ja edasist võõrandumist vältida. Just see tähendab vastutustundlikku käitumist.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!