Ta pani sel päeval toime teo, mis identifitseeriti kui facecrime, ilmeroim. Jah, tänapäeval võib vihakuriteo sooritada ka üksnes naeratuse abil. Veiko Vihuri kirjutab sellest, mis juhtus Kentucky katoliku kooli õpilastega, kes käisid Washingtonis elupooldajate marsil ja sattusid hiljem bussi oodates vastamisi teise leeri aktivistidega.

„Uuskeeles oli selle tarvis sõna ilmeroim.“
George Orwell, „1984“

Möödunud nädala reede pärastlõunal ootas Washingtonis Lincolni memoriaali juures rühm Kentucky koolipoisse bussi, mis nad koju viiks. Need olid Covingtoni Katoliku Keskkooli õpilased ja nad olid tulnud Elumarsilt – see on iga-aastane mastaapne meeleavaldus sündimata laste eluõiguse toetuseks.

Mõned poisid kandsid punast nokkmütsi kirjaga „Make America Great Again“ – see on Donald Trumpi loosung, mida need, kes presidenti pehmelt öeldes ei salli, peavad ärritavaks või lausa rassistlikuks.

Bussi ootavatel poistel tekkis ootamatult vastasseis mustanahaliste ja põlisameeriklastest demonstrantidega.

Meedias ja sotsiaalmeedias levisid kiiresti pildid, kus võis näha üht üleolevalt muigavat MAGA-nokatsiga koolipoissi seismas silmitsi põlisameeriklasest demonstrandiga. Videoklipist võib näha, et noormees seisab trummi taguva vanemaealise mehe ees ja vaatab talle muigelsui otsa.

Kujutage ette – valge poisi näol on naeratus või muie, ta lihtsalt seisab ja ei lausu MITTE ÜHTKI SÕNA.

See jahmatav vaatepilt vallandas progressiivses inimkonnas tõelise pahameeletormi.

Kõigile oli ilma pikemata selge, millega tegu. Donald Trumpi fännavad lapseohtu rassistid – kellest ühe näoilme väljendab selgesti üleolekut ja valge rassi ülimuslikkust – mõnitavad ja ründavad eakat põlisameeriklast (muide, viimane osutus aktivist Nathan Phillipsiks).

Jultunud muige omanik on Covingtoni katoliku kooli õpilane Nick Sandmann. Ta pani sel päeval toime teo, mis identifitseeriti kui facecrime, ilmeroim. Jah, tänapäeval saab vihakuritegu sooritada ka üksnes naeratuse abil.

„Need noormehed seal olid kiskjad ja nood eakad mustanahalised inimesed nende saak, ja ma seisin nende vahel ja nemad himustasid oma lihaportsjonit ja vaatasid selle pilguga minu peale,“ jutustas põlisameeriklasest aktivist Nathan Phillips hiljem.

Mõistagi vallandus Covingtoni koolipoiste aadressil hukkamõistmiste, ähvarduste, sajatuste ja sõimu laviin. Mitte ainult salliva ja progressiivse maailma eestvõitlejad, vaid kahjuks ka need, kes oleksid pidanud ära ootama kõikide asjaolude ilmsikstuleku, ei suutnud taunivatest avaldustest hoiduda. Teatud teemade puhul töötab dressuur automaatselt.

Koguni Elumarsi president Jeanne Mancini pidas vajalikuks teada anda, et juhtunul ei ole marsi ega sellest osavõtnute enamikuga midagi pistmist ja et seesugust käitumist marsil ei aktsepteerita.

Covingtoni katoliku piiskop ja kooli juhtkond tegid aga ühisavalduse, milles mõistsid poiste käitumise hukka, deklareerides, et see on vastuolus katoliku kiriku õpetusega inimväärikusest. Samuti vabandasid nad Nathan Phillipsi ees.

Hukkamõistutorm hakkas vaibuma mitu päeva hiljem, kui välja ilmus 46-minutiline täispikk salvestus juhtunust ning oli ilmne, et järelduste tegemisega oldi kiirustanud.

„Pikem versioon intsidendist on komplekssem ja nüüd, mil see on avalikuks tulnud, on löögi alla sattunud rutakas hukkamõist poiste suhtes, kes osalesid riigi pealinnas abordivastasel Elumarsil,“ kirjutas näiteks USA Today.

Tähelepanu keskpunkti sattunud Nick Sandmann tegi omapoolse avalduse ja selgitas, mis tegelikult juhtus. Tema sõnade kohaselt osales ta reedel koos kaasõpilastega Elumarsil ning pärastlõunal kogunesid poisid Lincolni memoriaali juurde, kust buss pidi nad tagasi koju viima. Läheduses juhtusid viibima mustanahalised demonstrandid, kes hakkasid koolipoistele solvanguid hõikama (kõlasid „viisakused“ nagu racists, bigots, white crackers, faggots ja incest kids).

Veidi hiljem liitusid nendega põlisameeriklastest demonstrandid. Sandmanni sõnul ei provotseerinud Covingtoni koolinoored mitte kuidagi seda intsidenti ning vastasid solvangutele üksnes oma kooli ergutuslauludega.

Mis puutub aga silmast silma vastasseisu 64-aastase põlisameeriklasest aktivisti Nathan Phillipsiga, siis valis too millegipärast just Nick Sandmanni välja ning jäi trummi tagudes tema nina alla seisma, mitte vastupidi.

„Ma ei rääkinud temaga. Ma ei teinud käega mingeid žeste või muid agressiivseid liigutusi. Ausalt öeldes olin ma üllatunud ja segaduses, et miks ta minu juurde tuli. Teise meeleavaldajate grupi liikmed olid juba meie peale karjunud… Ma kartsin, et olukord läheb käest,“ kommenteeris Sandmann.

„Ma ei teinud selle demonstrandi suunas tahtlikult nägusid. Ühel hetkel ma tõesti naeratasin, sest tahtsin, et ta teaks, et ma ei lähe vihaseks ega lase end hirmutada või tõsisemasse konflikti provotseerida. Ma olen usklik kristlane ja aktiivne katoliiklane ning ma püüan alati elada ideaalide kohaselt, mida mu usk mulle õpetab – jääda lugupidavaks teiste suhtes ja mitte astuda samme, mis võivad viia konflikti või vägivallani,“ selgitas noormees.

Lisaks väidab ta, et üks põlisameeriklaste grupi liige ütles poistele, et nad on „varastanud nende maad“ ja „peaksid minema tagasi Euroopasse“.

Sandmanni selgitused ja videomaterjal asetavad loo hoopis teise valgusesse. Mitte bussi oodanud koolipoisid, vaid neid väljakutsuvalt ja solvavalt kohelnud demonstrandid on vahejuhtumi algatamise eest vastutavad. Ja mis peamine – rassistlikke sõnu ei kasutanud valged poisid, vaid neile vastanduvad täiskasvanud (white crackers peaks igatahes liigituma rassistliku halvustamise alla).

Nagu teame, saab levinud ettekujutuse kohaselt rassistlikus rünnakus süüdi olla ainult valge meessoost isik, eeldatavasti kitsa silmaringiga, ent lõhkemiseni pungil eelarvamustest, eneseuhkusest ja soovist nõrgemaid alandada.

Näib, et Nick Sandmanni süü oli selles, et ta kandis Trumpi loosungiga mütsi ja muigas enesekindlalt nagu üks ehtne kurjuse õpilane. (Jaa, kõlas ka võrdlus Hitler-jugend’iga.) Ühe kommentaatori sõnadega: meedia ja kogu ülejäänud progressiivne seltskond tahtis ju nii meeleheitlikult, et asi nõnda välja paistaks – kamp noori, valgeid, Trumpi-mütse kandvaid katoliiklastest koolipoisse lõbustab end abordivastaselt meeleavalduselt tulles põlisameeriklasest eaka mehe narrimise ja ründamisega.

Naeratus – kui seda võib tõlgendada valgenahalise rassisti ülbe muigena – on tänapäeval kahtlemata tõsine vihakuritegu. Kuid tegelikult väljendas see naeratus ootamatusse olukorda sattunud koolipoisi sisemist ebakindlust. Lihtsalt ta ei osanud teisiti reageerida. Samas oli ta kindlalt otsustanud konflikti vältida. Ta ei teinud mitte midagi valesti, vaid käitus antud olukorras igati rahulikult ja väärikalt.

Mida võime sellest loost õppida?

Parempoolse kommentaatori Paul Joseph Watsoni sõnul päästeti nõiajaht valla peamiselt seetõttu, et kõnealune koolipoiss esindab kõike seda, mida pahempoolsed jälestavad: ta on valgenahaline, hetero, meessoost, elupooldaja, katoliiklane ja Trumpi toetaja. Kahtlemata hoogsalt tõmmatud üldistus, ent paraku peab paljuski paika.

Vasakliberaalses meedias on palju juttu paremäärmuslaste vägivaldsusest. Ent ka võitlevate pahempoolsete või liberaalide õhutatud vaenul ja üles köetud hüsteerial võivad olla reaalsed ja väga tõsised tagajärjed. Covingtoni poisid ei olnud sõimu, solvanguid ja ähvardusi põrmugi ära teeninud. Keegi ei ole.

„Progressiivne inimkond“ armastab tänapäeval rääkida ohtrasõnaliselt valeuudistest, valefaktidest, hirmutamisest ja vaenu külvamisest. Sel teemal koostatakse raporteid, tehakse ettekandeid, lavastatakse filme, peetakse konverentse, vorbitakse artikleid. Eksperdid ja meediagurud jutlustavad, kui ohtlik on maailm, kus presidendiks valitakse Donald Trump, hääletatakse Brexiti poolt ja pead tõstavad parempopulistid.

Käesoleval juhul levitati eelarvamuste ja ideoloogiliste veendumuste põhjal valet ja külvati vaenu Covingtoni koolipoiste suhtes. Nad mõisteti hukka just nimelt eelarvamuste tõttu. President Donald Trump tviitis teisipäeval, et Nick Sandmannist ja teistest Covingtoni õpilastest on saanud valeuudiste ja sellega seonduva õeluse sümbolid. Täpsemalt tuleks öelda: ohvrid. Poiste aadressil ei kõlanud üksnes halvustavad solvangud, vaid ka tõsised ähvardused ja üleskutsed. Näiteks kutsuti maha põletama Covingtoni kooli. Võib ette kujutada reaktsioone, kui sellised üleskutsed kõlaksid paremleerist.

Tõsisem järeldus on see, et ühiskonda, kus inimese süü tuvastatakse vaid tema naeratuse või näoilme põhjal, ei saa pidada vabaks ja demokraatlikuks. See on ohtlik orwellilik düstoopia. Vaevalt et tahame selle suunas liikuda. Samas ei tasu teha illusioone, et hoiatavad märgid, mida juba mõnda aega näha võime, iseenesest kuhugi ära kaovad. Tuntud ütlust parafraseerides: kui sina ei tegele (ennetavalt) düstoopiaga, tegeleb düstoopia peatselt sinuga.

Vaata alltoodud videost ülalpool viidatud Paul Joseph Watsoni kommentaari juhtunule.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!