Kokkuleppel Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Kirjastusosakonnaga avaldame Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Kirilli poolt 2006. aasta 4. aprillil ajalehes Izvestija ilmunud artikli, mis kannab pealkirja "Vene Kirik ning inimõiguste ja vabaduste probleemi kristlik mõõde". Artikli eestikeelne tekst pärineb äsja eesti keeles avaldatud kogumikust pealkirjaga "Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil: inimõigused ja isiksuse väärikus", mis sisaldab ka mitmeid teisi väga sisukaid, meie aja kõige sügavamaid tsivilisatsioonilisi väljakutseid vaatlevaid esseesid.
Muu hulgas aitab alltoodud artikkel luua sügavama taustsüsteemi mõne aja eest Moska Lunastaja kirikus aset leidnud intsidendile, mis on ka eesti meediaruumis rohkelt tähelepanu pälvinud ning mille keskmes on paljuski just konflikt ühelt poolt sõnavabaduse ja teiselt poolt religioossete traditsioonide ja rahvuslik-kultuurilise identiteedi vahel.
Nagu patriarh Kirill tabavalt osundab, võib tänapäeval üha tihemini märgata selliste sümptomite ilmnemist, mis annavad tunnistust mõjuvõimsate liberaalsete ringkondade püüdlusest kehtestata inimõiguste loosungi varjus kõikjal maailmas ideoloogiline hegemoonia, mis nõuab kõhklematult materialistlik-liberalistliku ilmavaatega ühitamatute rahvuslik-religioossete traditsioonie ja identiteetide kõrvaleheitmist. Seepärast sedastab patriarh, et Vene Kiriku jaoks on vastuvõetamatu, kui inimõiguste ja isikuvabaduse põhimõtte prioriteedi nõudmine rahvusvahelistes suhetes toetub mitte kõigi osapoolte laiapõhjalisele konsensusele, vaid nende meelevaldsele ja valikulisele interpreteerimisele – või veelgi enam, kui see täidab koguni poliitilist ja ideoloogilist tellimust.
Olles nüüdseks juba mitme aasta vältel süvenenud inimõiguste rahvusvahelise kaitse projekti tagamaadesse ja nüüdisaegsetesse raskustesse, on minus kujunenud veendumus, et inimõiguste retoorika (mis kasvas välja Lääne 18. sajandi ideelisest pinnasest ja mille raamistamisest 1940-ndatel aastatel jäi Venemaa kultuuriline traditsioon kõrvale) rakendamine ideoloogiliste ja ka poliitiliste ambitsioonide realiseerimise teenistusse ähvardab tõsiselt diskrediteerida kogu rahvusvahelist inimõiguste liikumist ning hävitada seeläbi potentsiaali heale, mida see nähtus endas kannab. Praegusel ajal toimuvad sündmused mitmel pool maailmas (sh Venemaal) näitavad, et mida läbinähtavamaks osutub inimõiguste-retoorika muutumine ideoloogiliseks tööriistaks, seda enam vastuseisu saab see kohtama nii väljaspool Läänemaailma kui ka selle sees.
Eelnevat silmas pidades soovitan patriarh Kirilli artiklitekogumikku kõigile, kes huvituvad meie aja kõige tõsisemate tsivilisatsiooniliste probleemide tuumsemast mõistmisest. Samuti on see kogumik heaks abiks Vene rahva identiteedi lahtimõtestamisel ning arusaamise kujundamisel sellest, millised on Venemaa ja Läänemaailma (st ennekõike USA) vaheliste kultuuriliste ja geopoliitiliste pingete sügavamad maailmavaatelised tagamaad.
Lõpetuseks on rõõmustav märkida, et kõnealuse artiklitekogumiku väljaandjaks itaalia keeles oli ei keegi muu kui Vatikani kirjastus. Sisulises plaanis pole see sugugi üllatav, sest patriarh Kirilli nägemus nüüdisaja tsilisatsioonilistest põhiprobleemidest ilmutab väga suuri sarnasusi nii paavst Johannes Paulus II poolt (nt paavstlikus ringkirjas Evangelium Vitae) kirjutatu kui ka paavst Benedictus XVI poolt järjepidevalt rõhutatuga. Vatikani ja Moskva liitlasesuhet võitluses agressiivse sekularismiga toonitab ka kõnealuse artiklitekogumiku autor:
Jääb üle loota, et see teineteisemõistmine üksnes suureneb ning kasvab üle ühtsuseks, millele tuginedes võiks kristliku identiteedi kaitsmise ja säilitamise püüdlused Euroopas viljakaks osutuda. Loodan, et patriarh Kirilli kogumiku avaldamine eesti keeles annab selleks järjekordse pisikese tõuke, mis realiseerub kristlaste tegudes väljenduvas ühtehoidmises ka Maarjamaal.
Varro Vooglaid
Artikkel ajalehes Izvestija 4. aprillil 2006. aastal
Nüüdisaja olulisim küsimus on isiku õiguste ja vabaduse idee seos tema kõlbelise vastutuse probleemiga. Kristlikule mõtteviisile on omane seostada isiksuse väärikuse ideed kõlblusega, see viib meid aga vältimatult mõtiskluseni patu hukutavast mõjust inimhingele. Kuna aga patu mõistet ja probleemi liberaalses filosoofias ignoreeritakse, siis puudub selles loomulikult ka religioosne hea ja kurja eristamine. Minu arvates on nüüdisaegse läänemaailma sisemine vastuolu inimõiguste idee mõistmisel just nimelt selle asjaolu tagajärg.
Patu mõiste välistamine nii igapäevaelus kui intellektuaalse diskursuse valdkonnas viib inimteadvuses hea ja kurja vahelise piiri kadumiseni. Isikul on vaid keelatud realiseerida oma vabadust viisil, mis võib kaasa tuua võõra vabaduse piiramise.
Teisisõnu, juriidilisi seadusi on vaja austada, aga kõlbelised imperatiivid pole kohustuslikud. Just nimelt seepärast saavad religioossele eetikale, mis rõhutab kõlbeliste väärtuste prioriteeti, tänapäeval osaks raevukad kallaletungid.
Niisugune eetika kuulutatakse vananenuks, progressi häirivaks. Parimal juhul kannatatakse religioosset eetikat niivõrd, kuivõrd see ei satu vastuollu liberalismi peamiste postulaatidega.
Niisiis ei saa me ignoreerida fundamentaalset vastuolu religioossel ja sekulaarsel lähenemisel inimväärikuse teemale. Vene Õigeusu kirik sõnastas selle probleemi esimesena ja tõstatas ka rahvusvahelisel tasemel.
Miks on praegu muutunud niivõrd aktuaalseks diskussioon isiksuse väärikuse ja inimõiguste teemal? Esmajärjekorras seepärast, et õigeusklik maailm muutub vähehaaval ühtse Euroopa integreeritud koostisosaks. Me teame, et paljud õigeusklikud riigid on astunud või plaanivad astuda Euroopa Liitu. Ja kui Venemaa jaoks ongi EL-iga ühinemine kauge tuleviku küsimus, siis ometi oleme juba praegu ühtse Euroopa osa vähemalt õiguse valdkonnas. Vene Föderatsiooni seadusloome protsess toimub, võttes arvesse olemasolevaid Lääne-Euroopa standardeid.
Meeldib see kellelegi või mitte, kuid Venemaa kuulub Euroopasse kultuuriliselt, geograafiliselt, ajalooliselt, poliitiliselt, psühholoogiliselt, aga me ei pea sellele vaatamata praeguse integratsiooniprotsessi käigus tingimusteta vastu võtma liberaalseid käitumisstereotüüpe ega moraalseid väärtusi, mis on kujundatud meie otsese osavõtuta. Venemaa ei pea oma tuhandeaastase vaimse, kultuurilise, teoloogilise, intellektuaalse traditsiooniga kriitilise analüüsita üle võtma ideid, mis on tekkinud Lääne-Euroopa kultuuri kontekstis, kuid ei pea neid ka n.ö käigu pealt tagasi lükkama üksnes seetõttu, et need on võõramaist päritolu.
Kahjuks lükatakse meie siiras püüdlus seda ideekompleksi eelarvamusteta analüüsida ja mõtestada tihtipeale tagasi. Veel enam, igasugune iseseisev kriitiline seisukoht sekulaarse liberalismi kui uue Euroopa integratsiooniprotsessi ideoloogilise kindlustaja suhtes, kutsub esile viivitamatu vasturünnaku. Samal ajal võib tänapäeval kahjuks märgata niisuguste sümptomite ilmnemist, mis annavad tunnistust mõnede liberaalsete ringkondade püüdlusest minna üle avalikule jõukasutusele võitluses traditsionalismiga, sealhulgas ka religioossete tavade ja väärtustega.
Nagu teada, leiab Ameerika Ühendriikides viimasel ajal aset energiline sekulaarse ideoloogia pealetung. Nii näiteks keelati Californias avalikes kohtades jõulukuuskede püstitamine. Eriti üllatav tundub niisugune keeld selle taustal, et Iisraelis, kus riigi ametlikuks usuks on judaism, jaotatakse neidsamu jõulupühade sümboleid erilise valitsusprogrammi raames kristlastele tasuta. Prantsusmaal vastu võetud seadus, mis keelab avalikult silma hakkavaid religioosseid sümboleid kanda, tekitas tulise ühiskondliku diskussiooni inimese võõrandamatute õiguste teemal, mille hulgas on ka usuvabadus. Hiljuti oli Euroopa massiteabevahendite tähelepanu keskpunktis lugu sellest, kuidas üks Euroopa intellektuaal jäi ilma Euroopa Komisjonis osalemise võimalusest vaid seetõttu, et ütles välja oma arvamuse homoseksualismi kohta kristliku traditsiooni vaimus. Seda pilti täiendab nördimust tekitav juhtum, mille käigus üks Rootsi Evangeelse Luterliku Kiriku pastor arreteeriti vaid seetõttu, et ta nimetas oma jutluses homoseksualismi patuks.
Euroopa ja Venemaa on juba üle elanud unustamatult dramaatilise ajastu, mille käigus teatud sotsiaalsed kihid, sotsiaalsed või ühiskondlikud rühmitused sunniti jõuga loobuma oma ideedest, teised aga jäeti ilma võimalusest oma veendumusi avaldada. Niisugustel puhkudel nõudis valitsev ideoloogia lõpptulemusena alati teisitimõtlejate kui mitte füüsilist, siis moraalset hävitamist. Meie jaoks on ilmselge, et inimõiguste ja isikuvabaduse põhimõtte prioriteedi kasutamine rahvusvaheliste suhete kontekstis peab toetuma kõigi huvitatud osapoolte laiapõhjalisele konsensusele, mitte selle põhimõtte meelevaldsele ja valikulisele interpreteerimisele, veel vähem võib see täita poliitilist või ideoloogilist tellimust.
Arvan, et peamine probleem seisneb järgmises: kas rahvastele pakutav uus maailmakord on vastavuses religioossete põhimõtetega? Seepärast pean ebaõigeks ja isegi ohtlikuks olukorda, mille puhul Jumala maailma tohutu mitmekesisus püütakse kokku võtta üksikutesse ideedesse, mis on sõnastatud Lääne-Euroopa filosoofilises ja poliitilises kontekstis, ilma islamiusuliste, juutide, budistide, hinduistide, õigeusklike kristlaste ja osaliselt isegi katoliiklaste osavõtuta. Niisiis ei võtnud meie planeedi algupäraste kultuuride esindajate absoluutne enamus tegelikult osa selle väärtussüsteemi väljatöötamisest, mida nüüd esitletakse maailmas universaalse standardina, kohati isegi jõu najal.
On olemas oht, et need, kes pole võimelised adekvaatselt vastu astuma nii jõulisele survele, võivad valida vastupanu vägivaldse vormi.
Religioosset inimest pole raske tõugata eneseohverdusele, veenda teda oma elu hinnaga kaitsma seda, mis on tema jaoks püha. Ei saa välistada, et pahatahtlikud inimesed võivad kasutada seda usklike inimeste varjatud, kuid reaalset vastupanu agressiivsele liberalismilainele, et provotseerida vägivalda, nagu juba on juhtunud islamis „džihaadiseadusena“ või seoses prohvet Muhamedi pühadust teotava kujutamisega.
Teisest küljest on ilmselge, et globalisatsiooni protsess peab meid varem või hiljem viima üldiste fundamentaalsete väärtuste kooskõlastamiseni, kuna ühelgi teisel moel ühtses tsivilisatsiooniväljas elu korraldada ei saa.
Üheskoos sellega nõuab minu arvates arutelu ka küsimus sellest, kuivõrd sekulaarsed liberaalsed väärtused niisugusel kujul, nagu nad praegu eksisteerivad, saavad pretendeerida universaalsete väärtuste staatusele ja kas antud väärtused ilma vastavate muudatusteta sobivad uute suhete kujundamise aluseks inimeste, maade ja rahvaste vahel globaliseerumisajastul.
Niisugune olukord annab nüüdismaailmale tunnistust tsivilisatsioonide vahelise dialoogi ja erinevate ajaloolis-kultuuriliste mudelite harmoniseerimise elulisest olulisusest kogu inimkonna huvides. Tänapäeval on selle keerulise, kuid pakilise probleemi lahendamine üks inimkonna esmatähtsatest ülesannetest.