“Vene rulett” Euroopa moodi, vol. 1

Mitmekesisus. Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Praegusel ajal on pokazuha räigeimaks vormiks püüdlus jätta eurooplastele mulje uuenevast Euroopast, kus “uue inimese” eeskujud – geid ja moslemid – võivad vabalt koos eksisteerida, uut ühiskonda ehitada ja tagurlikud jõud ära võita, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Mihhail Sergejevitš Gorbatšov oli esimene Nõukogude Liidu riigipea, kes väisas Eestit. Nüüd oli siin käimas Jean-Paul Juncker. Ega neil kahel tegelasel suurt midagi ühist olegi peale selle, et mõlemale korraldati ehtsovjetlik vastuvõtt, mille hulka kuulub selline tähtis asi nagu pokazuha. Nõukogudeaegsed inimesed teavad, et selle väljendiga tähistatakse üksikisiku või organisatsiooni soovi näidata asju paremana, kui need on.

Kirovi nimelises näidiskalurikolhoosis, mida esitleti väliskülalistele kui tavalist keskmist, nõukogude korra viljastavates tingimustes õitsvat majandit, oli juhataja Oskar Kuulil olnud väidetavalt ametis selline inimene nagu valvejoodik. Tema ülesanne olnud pidevalt edasi-tagasi saalivate delegatsioonidega koos viina juua. Väidetavalt ei olevat sellel kohal keegi üle kahe-kolme kuu vastu pidanud. Siis saadeti ta tervist parandama mõnele teisele objektile ja tema asemele võeti uus inimene, sest ka järgnevad delegatsioonid ei tohtinud lahkuda negatiivsete emotsioonidega. Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi võimuletulekuga ja “poolkuiva” seaduse kehtestamisega see amet kaotati, ning eks olnud seegi omamoodi etendus näitamaks, kuidas kalurikolhoos käib ilusalt ühte sammu koos nõukogude rahvaga.

Pokazuhat on igasugust. Kõige tuntum pokazuha näide on nn Potjomkini küla. Krahv Potjomkin, soovides jätta temale kingitud küladest soodsamat muljet, laskis üle värvida tarede külatee poolsed küljed. Tänapäeval kasutatakse sama nippi siis, kui Putin, Medvedjev või keegi teine riigiisa on visiidil – lagunenud hoonetele tõmmatakse “kotid pähe” ja nendele trükitud akende-uste abil jääb mulje igati korrashoitud kinnisvarast.

Nõukogude armees käinutest on paljud kokku puutunud lumehunnikute kandiliseks klobimise ja lupjamisega, muru roheliseks värvimise või paberist väljalõigatud puuleheimitatsioonide okste külge sidumisega. Kõik selleks, et visiteerima tulnud kindral võiks imestada, kuidas kohaliku väeosa ülema territooriumil isegi loodusseadused on kontrolli all.

Hitler laskis kahekümnendatel aastatel oma SA-rühmadel mitu korda oma tribüünist mööda marssida, et pealtvaatajad peaksid teda suurte jõudude käsutajaks.

Muistsed väepealikud teadsid, et on kasulik süüdata hulgaliselt lõkkeid võimalikult laial maa-alal, et vastane hakkaks kahtlema oma võiduvõimalustes.

Juncker tariti Tallinnas kokkutulnud inimeste ette ja jäeti mulje, et tegemist on “palavalt armastatud rahvamehele” kiitust avaldama tulnud laiade rahvamassidega. Eesti riigi juhtfiguurid üritasid jätta endast ja eesti rahvast muljet kui innukatest Euroopa kokkutraageldajatest. “Valitsejatel” õnnestus nende roll hästi. Aga juba antiikajal teati väga hästi, et ükski spektaakel ega palagan ei lähe korda, kui saalis puuduvad palgatud klaköörid ehk plaksutajad.

Pokazuha räigeim vorm praegusel ajal on püüdlus jätta eurooplastele mulje uuenevast Euroopast, kus “uue inimese” eeskujud – geid ja moslemid – võivad vabalt koos eksisteerida, ehitada uut ühiskonda ja võita ära tagurlikud jõud.

Arvan, et see viimati nimetatu ei ole enam pelgalt soov tegelikkust ilustada, vaid püüd võltsida fakte ja rajada teed uuele inimkäsitlusele, eesmärgiga tasalülitada põliseurooplaste loomulik enesekaitseinstinkt. Aga see ei olegi enam terve mõistusega inimestele ei üllatus ega uudis. Pigem peab hakkama mõtlema sellele, kuidas saada hakkama selles argipäevas, milles infovõltsingud ja poliitiliselt korrektsed ideoloogiad on asendanud teabe, teadmised ja tahte olla vastutav ise oma elu ja tuleviku eest.

Euroopa juhtfiguurid ja organisatsioonid ei võta ette midagi, et islamiseerumist peatada. “Abiorganisatsioonid” ja mitmete riikide kaitsejõud toovad immigrante üle Vahemere, Frankfurtis, Marseille’s ja Pariisis on põliselanikkond jäänud vähemusse. Rootsis kasvavad no-go tsoonid, ent politseipealik väidab, et selliseid ei ole. Paralleelselt saame teada, et Rootsi politsei on kriisis, kuna inimesed lahkuvad ametist.

Islamiseerumise eitamine või sellega mittetegelemine on praeguse ajastu suurim vale. Nii väidab Guy Millière, Prantsusmaal ja mujal Euroopas 27 raamatut avaldanud Pariisi ülikooli professor.

Briti politoloog Douglas Murray ütleb oma uusimas raamatus “The Strange Death of Europe” (“Euroopa imelik surm”): “Euroopa on sooritamas enesetappu. Või vähemalt on selle juhid otsustanud selle täide viia.”

On tõesti kummaline, et hoolimata isegi hiljutiste sündmuste traagilisusest ja sagedusest ei ole Euroopa juhid, kes nõnda palju armastavad rääkida ühtsusest ja solidaarsusest, leidnud ühte meelt kontinenti tabanud katastroofi osas. Selle tulemus on see, et inimesed tulevad ka edaspidi nagu 5. juunil 2017 London Bridge’i terrorirünnaku (või Pariisi, taas kord Londoni, Berliini, Madridi jne, jne, jne) ohvrite mälestuseks kohale lillede, küünalde ja siltidega, millel tüüpilised sõnad: “Ühtsus, rahu ja armastus.” Londoni linnapea Sadiq Khan või siis Berliini, Stockholmi, Helsingi ja Tallinna linnapea ütleb ilusa kõne, milles rõhutab, et terroristidel ei ole islamiga midagi ühist.

Londonis on toimunud lühikese aja jooksul kolm terrorirünnakut, ent ei peavoolumeedia ega riigijuhid kiirusta islamismi hukka mõistma. 19. juunil sõitis aga veoauto Finsbury Parki mošeest tulijate sekka, ning koheselt nimetatakse Suurbritannia suurima ohuna islamofoobiat. Kuigi tegijaks osutus islamist, kes karistas oma teoga liig leigeid moslemeid.

Khuram Shazad Butt (sellise nimega Britannias elada on kindlasti juba omaette väljakutse), üks kolmest London Bridge’i “sangarist”, on eelnevalt jäädvustatud dokumentalistide poolt äärmuslastest rääkivas linateoses. Seal on ta aulises peategelase rollis tõstnud kaamerate ees džihhadistide lipu. Sellest hoolimata on politsei ta klassifitseerinud “tähtsuse järjekorras alamana ja vähemtähtsana”. Manchesteri tapja Salman Abedi reisis mitmel korral Liibüasse ja Süüriasse väljaõppe eesmärgil. Ta ületas riigipiiri iga kord ilma mingisuguste probleemideta.

Rootsi naasvad sõjategevuses osalenud saavad riigi kulul psühholoogilist abi ning koolitusi, mis aitaks neil ühiskonda sisse elada. Riigipoolne sotsiaalabi ja muud toetused on piisavad, et mitte tööl käia ja võtta ette järjekordne õppesõit kuhugi, kus õpetatakse uskmatuid tapma.

Millière’i arvates on Briti vasakpoliitikud juba ammu otsustanud astuda islamiterroristidega sobingusse, andes neile igakülgset abi ja võtmata ette samme riigi destabiliseerimise peatamiseks. Konservatiivid ei ole tema arvates teinud samuti midagi peale kõnedepidamise: “Briti konservatiivid vältisid teemat ning muutusid sama ennastimetlevateks nagu nende poliitilised oponendid.” Pärast Enoch Powelli pool sajandit tagasi ehk 1968. aastal peetud kõnet “Rivers of Blood” ehk “Verejõed”, milles ta arvustas toonast immigratsioonipoliitikat, ei ole konservatiivid teinud midagi. Ometigi hoiatas Powell juba siis, et samamoodi jätkates “näeme peagi rahvast, kes kogub innukalt oma põletusmatuse jaoks hagu.”

Powell ei eksinud. Kuigi Margaret Thatcher rääkis 2002. aastal islamist kui uuest bolševismist, ei maininud ta sõnagagi, kuidas edeneb selle ideoloogia levimine Britannias.

Aastal 2015 tõdes David Cameron, Poola ja Balti võõrtöölisi vapralt kritiseeriv peaminister: “Me vajame palju islamiusulisi mehi ja naisi Briti ettevõtete juhtorganitesse, enam moslemitest sõjaväelasi kaitseväe juhtkonda, enam moslemeid parlamenti ja juhtivatele kohtadele.”

Nigel Farage võib ju moslemeid “viiendaks kolonniks” pidada, ent need on kõik ainult sõnad, sõnad, sõnad… Kultuurirelativism on leidnud brittide ja teiste lääneeurooplaste igapäevaelus ja maailmakäsitluses oma auväärse koha. Ajalugu kirjutatakse ümber. Moslemeid ei julgustata Euroopaga integreeruma. Ja samas – ei ole ka millegagi integreeruda, sest Lääne-Euroopal ei ole enam identiteeti, autunnet ega jõudu. Millière’i arvates on Euroopa juhid teadlikud sellest, et nad ei suuda rahvastiku väljavahetamist peatada. Parim, mida nad suudavad, on vähendada kujunevat katastroofi.

Kõige selle juures teha nägu, et kõik on parimas korras, on miljoneid kordi suurem kuritegu kui potjomkinlik pokazuha. See on kuritegu oma rahva ja tsivilisatsiooni vastu. Transportides üle Vahemere ja Türgi endale valijaskonda, kaevavad sotsialistid ja rohelised (keda Läänes kutsutakse “arbuusideks” – pealt rohelised, seest punased) iseendale hauda. Niiviisi jätkates ei ole kaugel aeg, mil nende “uuseurooplastest” elektoraat ei vaja neid enam. Punased teavad seda kindlasti, ent nagu narkomaan ei suuda loobuda süstlast, ei suuda võimulolijad sellest loobuda. Ja võim on tugevaim narkootikum.

Millière on kindel, et Euroopa juhid näevad kord üha suurenevat löökidelainet, laibahunnikuid ja hävingut, ent nad ei suuda oma võimujanule vastu hakata ning on selle pantvangid.

Leian, et Kesk-Euroopaks nimetatud riikidel ja Baltikumil on veel võimalik hoiduda sellest katkust, mida nimetame islamiseerumiseks. Selleks tuleb muuta poliitilist maastikku ning mitte unustada, et meie tulevik on meie eneste kätes.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.