Venemaa 100. Mõtisklusi ja soove

Venemaa Föderatsiooni vapp, tagaplaanil nõukogudeaegsed sümbolid valitsushoonel. Foto: Bigstockphoto.com

Eesti, Soome ja Venemaa “100” on varjutatud paljudest probleemidest, kuid samas on ääretult kahju, et oleme eraldanud end füüsiliste ja vaimsete müüridega, ja veel halvem on see, et nii meile meeldib – olgu siis siin- või sealpool müüri, mõtiskleb Roland Tõnisson.

Eesti ja Soome Vabariikide juubelite lähenedes oleme üsna tähelepanuta jätnud asjaolu, et kurikuulsast “seitsmeteistkümnendast aastast” on täis tiksunud kümne dekaadi jagu aega. Meie jaoks ei tähenda see enam nii palju kui kaks või kolm aastakümmet tagasi, ent idanaabri jaoks on sel numbrikombinatsioonil siiani väga mitmene tähendus ja otsene mõju tänasele olukorrale.

Venemaa ja aasta 1917

1917. aastal saavutasid iseseisvuse kaks riiki – Mehhiko ja Soome. Siia võiks ehk lisada ka Venemaa, aga tegelikult ei ole siin tähistada midagi, sest see maa ei iseseisvunud millestki muust kui enam-vähem korralikult toimivast riiklikust süsteemist ja mitmetest miljonitest inimeludest, mille kommunistid-marksistid julmalt hävitasid.

1917. aasta veebruaris sunniti tsaar Nikolaid troonist lahti ütlema. Mõned arvavad, et ta käitus väljapääsmatus olukorras mõistlikult, kui allkirjastas talle nina ette pistetud paberi, teised ütlevad, et “rahva nõudmistele” vastu tulemine oli rumalaim tegu tema valitsemise ajal. Vaidlus käib siiani. Fakt on aga see, et Tsaari-Venemaa hävitamine oli enamiku selle rahvaste jaoks tõeline geopoliitiline katastroof, mis lükkas nad verisesse kodusõtta ning külvas verist vaenu. Kogu nõukogude võimu perioodil vaikiti näiteks Kasahstanis sellise tegelase nagu Semjon Semjonovitš Budjonnõi olemasolust, kuna tema legendaarne 1. ratsaarmee mõrvas edukalt nõukogude võimu vastu tõusnud kasahhi rahvast. Ka “ebaõiglaselt” represseeritud punakomandör, hilisem marssal Tuhhatševski alustas oma geniaalse väepealiku karjääri talupoegade ülestõusu verre uputamisest. Kui aga tema juhitud proletaarne punavägi põrkas kokku Piłsudski poolakatega, sai ta haledalt vastu pükse. Ei aidanud isegi lehvitamine loosungitega “Pärast Varssavit Berliini peale!” Ka tema haiged fantaasiad lähitulevikus peetavate sõdade teemal ei teinud talle üldsegi mitte au.

Relvitute inimeste ja oponentide tapmises on kommunistid ja igat sorti maailma uueks loojad alati näidanud suurepäraseid tulemusi. Riigikukutamisele järgnenud kodusõjas hukkus inimesi mitmeid kordi rohkem kui ilmasõjas, mille poolt tekitatud raskusi kommunistid ja muud punased osavalt oma propagandaks ära kasutasid.

Ei saa öelda, et alamad oleks oodanud pikisilmi keisri tagasiastumist. Veel 1913. aastal tähistati Romanovite troonile tõusmise 300. aastapäeva nii suurejooneliselt ja rahva poolt toetatuna, et emigratsioonis olev Lenin olevat sellest teada saades nukralt avameelitsenud: “Seltsimehed! Mulle tundub, et meie silmad tsaarivõimu kukutamist ei näe.” “Kallis” Vladimir Iljitš teadis Venemaal toimuvast nii vähe, et näiteks tsaari troonist loobumisest luges ta Šveitsi ajalehtedest. Tükk aega oligi “revolutsiooni” tõeliseks läbiviijaks venemaalaste silmis hoopis Lev Trotski, õige nimega Leiba Bronštein, kes oma leivaisade investeeringuid majandusliku konkurendi likvideerimiseks igati õigustas. Konkurendina oli aga Venemaa ohtlik, sest rubla oli tunduvalt kõvem valuuta kui dollar ja kuni 1913. aastani toimusid siin suured majanduslikud ning sisepoliitilised muudatused, millest võis loota häid vilju.

Nõukogude Liidus võrreldi lausa koomiliselt kõiki saavutusi tsaaririigi 1913. aasta seisuga, sest sel aastal oli Venemaa olnud oma majandusliku elu ja poliitilise mõju tipul. Küll olevat Nõukogudemaal toodetud traktoreid 1930. aastail tuhandeid kordi rohkem kui Tsaari-Venemaal, mainimata jäeti vaid see, et paljud masinaehitustehased konstrueeriti ja ehitati USA-s ning tarniti lahti võetuna Nõukogude Liitu. Nõukogudemaa elektrifitseerimine oli samuti üks toonaseid kampaaniaid, ent selle monopoli sai endale meilegi tuntud AEG kui bolševistliku riigipöörde üks suursponsoreid. Ei oleks olnud millegi üle imestada, kui ka televiisorite toodangut oleks võrreldud ilmasõja-eelse perioodiga.

Nõukogude proletariaadi elatustase saavutas 1913. aasta taseme alles 1970ndateks aastateks. Seega – kommunistide võim paiskas Venemaa ja tema naabrid sügavasse kaosesse nii materiaalses kui vaimses mõttes.

Kommunismi pärand

Kommunismi pärand elab Venemaal täitsa kenasti edasi. See on ainult segunenud inimeste püüdlustega seda lammutada ja ehitada uut ühiskonda. Sellega on aga täpselt nii, nagu tõdetakse tuntud ütluses: “Tahtsime, et oleks parem, välja tuli aga nagu alati.” Meie ainult ei tea idanaabri juures toimuvast suurt midagi, sest meie enda “millenniumilapsed” – pärast 1990. aastat sündinud – elavad meie aja Pravda ja Izvestija infoväljas (hea lugeja võib nimede Tõde ja Uudised asemele panna ise õiged vasted meie elust). Aga nendega on samuti täpselt nii nagu selles vanas naljas: “Pravdas ei ole izvestiaid ja Izvestijas ei ole pravdat ehk Tõde ei edasta uudiseid ja Uudistes ei ole tõde.” Meie kujutelm Venemaast ongi kas hollywoodilik või siis kremlilik nendel, kes nostalgitsevad odava “Merevaigu” ja pioneerilaagrisuvede järgi. Ja nende äärmuste vahel on vähesed valmis uskuma tõde.

Venemaa elab aga meie arusaamadest hoolimata igapäevast argielu oma andeka rahvaga, mis koolitab talente muu maailma jaoks. Inimesed lahkuvad riigist samal moel nagu baltlased omalt maalt ja viimasel paari aastal on väljarändajate arv Venemaal taas järsult kasvanud. Ühiskondlikud pinged on sealgi eskaleerunud ning opositsiooni allasurumine ei ole andnud selliseid tulemusi nagu valitsus on soovinud. Sorose rahastatud, Venemaal ja Ukrainas riigikukutamisega tegelevate MTÜ-de sulgemise osas võib ju Kremlist aru saada, sest iga valitsuse ülesanne on oma positsioone kaitsta. Aga näiteks vägivalla kasutamist vangistatud opositsionääri Ildar Dadini ja paljude teiste kinnipeetavate suhtes ei ole võimalik mõista.

Venemaa jääb oma kommunistliku pärandi vangiks veel kauaks. Kommunistid tõid Venemaale tagasi sellise keskaegse arusaama korra tagamisest, mis oli 19. sajandi keskpaigaks juba praktiliselt unustatud. Nad tõid kaasa ka julma suhtumise kõigisse, kes ei ole nendega ühes paadis. Seepärast ei tohiks tänane Venemaa imestada, miks “keegi temaga mängida ei taha”, sest jätkuvalt on seal tooniandev valitsev lihtne arusaam naabritest: “Kui sa ei ole meie sunnismaine pärisori, oled sa meie vaenlane.”

Venelased kardavad oma riiki. Ma arvan, et 21. sajandi Euroopas ei pea see nii olema. Meil, “läänes”, on ka hakatud kartma oma riiklike struktuure ja nende taga seisjaid, aga tunduvalt tsiviliseeritumalt, “demokraatlikult”. Ametitest vallandamised veendumuse pärast ja politsei kodukülastused liigse sõnavõtu tõttu on meil, Euroopas, looritatud vabaduse, võrdsuse ja vendluse ülla vaimuga. Meil siin, Euroopas, on ka võrreldes Venemaaga oluline erinevus suhtumises inimesse. Kui mõni inimene kiidab Gerard Depardieud või teisi lääne kuulsusi Vene kodakondsuse hankimise eest, siis võiks ta mõelda ka sellele, et Obelix on oma Putini käest saadud korteri juba maha müünud ja kolinud tagasi Prantsusmaale. Sõja üle elanud nõukogude veteranidest vegeteerivad aga paljud veel kommunaalkorterite tubades, lugedes kopikaid ühest pensionipäevast teise. Vähemalt kümme aastat tagasi aitas neid vee peal hoida lääne humanitaarabi.

Nagu tõdes üks venemaalane, kes on kolinud oma perega Soome: “Venemaal elades ei huvitanud minu käekäik kedagi. Nüüd aga võetakse minuga meeleldi saatkonnast ühendust ja tuntakse huvi, kas ma ehk end ahistatuna ja kõrvaletõrjutuna ei tunne. Varem, “seal”, sülitati kõrges kaares kõigele, mis puudutas mu elu ja heaolu.”

Inimesel ja inimesel on paraku meie maailmas vahe. Kui Venemaal elava kaitseväekohuslase ema on mures oma poja elu pärast, siis on selleks tal reaalselt põhjust. Igal aastal sooritatakse Vene armees sadu mõrvu ja enesetappe, sooritatakse tuhandeid isikuvastaseid kuritegusid, mis jäävadki lahendamata ja suuremalt osalt avalikkus neist isegi ei kuule.

Miks siis hukka mõista sellist ema, kes palub oma poja tuttavatel korraldada pojale öises linnapargis “keretäis”? Maksab kiirabibrigaadile, kes tuvastab rasked traumad, ning hiljem arstidele ja nende komisjonile, et poeg ei peaks surema tšetšeeni modžaheedi kuuli läbi või vanemate ajateenijate mõnitamise ohvrina. Mis hiljem sujuvalt enesetapuks kvalifitseeritakse ja prokuratuuris kinni mätsitakse. See on ka kindlasti odavam, kui oma vangilangenud poega džihadistide käest välja osta, sest riiki need vangid ei huvita.

Paar näidet elust enesest

Koht: Tallinna Miinisadam. Aeg: aasta 2002. Hommik.

Rahvusvahelisele õppusele on saabunud Läänemere äärsete riikide laevad. Soomlased ja sakslased küürivad tekki, näib, et ordnung on nende laevadel täiesti olemas. Igaüks teab, mis ta tegema peab. Rootsi ajateenijad kohendavad reelingule nõjatudes juuksevõrke ja plätusid varba otsas, joovad kohvi ja naudivad sundimatult lobisedes päikesetõusu. Keegi, ilmselt ohvitser, tervitab neid familiaarselt ja üritab paluval ilmel neile miskit selgitada. Poisid vaidlevad omavahel ja lõpuks saadetakse keegi pahur kuju kuhugi midagi tegema. Ülejäänud jäävad üles ning pööravad oma pilgu naabrite poole, kus kostab lärmi.

Venelaste laeval on üles rivistatud mõned tegelased, keda võib pöetud peade järgi liigitada noorsõdurite hulka. Keegi purjus mees kõnnib selle rivi ees ning jagab neile röökides lõuahaake. Rootslased on häiritud ning lahkuvad siseruumidesse, et seda traumeerivat pilti mitte vaadata.

Kuulen korrapidaja käest selliseid muljeid ja viin niidiotsad kokku – ilmselt on sellelt laevalt ka see Vene mereväeohvitser, kes pagunitega vormisärgis, mis pooleldi lahti nööbitud, ja nokamüts kuklas baasi betoonmüüri ääres kasvava põõsa juures kellegi naisterahvaga viina jõi. Tema jaoks ei olnud hommik veel ilmselt saabunudki.

Kümme aastat tagasi räägiti palju Vene armees kaasteenijate poolt invaliidiks piinatud ajateenijast Andrei Sõtšovist. Tema sandistajad said küll minimaalse karistuse, ent kriminaalasja uurimise tulemusel tekkinud võimuvõitluses said sule sappa sõjaväeprokuratuuri juht Savenkov ja peaprokurör Ustinov. Ajateenija Sõtšovi juhtumile üritati anda poliitiline maik ning ka invaliidistunud sõduri ema tembeldati lääne käsilaseks, kes halvustab ja mustab reaalset olukorda riigis ning relvajõududes.

Käesoleva aasta 23. veebruaril möödub kolmkümmend aastat päevast, mil leedulasest ajateenija Arturas Sakalauskas laskis tühjalt Leningradi naasvas vanglarongis maha teda mõnitanud ja seksuaalselt ära kasutanud ajateenijad. Niisamuti vägivallal toimuda lasknud üleajateenija – lipniku – ja tsivilistist vagunisaatja. Kokku kaheksa inimest. Sakalauskase üle peeti kohut kui kodumaa reeturi üle, lõpuks kvalifitseeriti ta vaimuhaigeks, sest seda kohutavat juhtumit ei olnud võimalik isegi “nõukogude korra viljastavates tingimustes” kalevi alla peita.

Otto von Bismarck on öelnud õigesti, et iga riigi selgrooks ja peegliks on tema sõjavägi.

Meie idanaabritel on ometigi põhjust olla uhked enda üle, sest lisaks äärmuslikule jõhkrusele, halastamatutele korruptiivsetele ühiskondlikele suhetele ja emotsionaalsele, rahvuslikule egoismile on Venemaal rikas kultuurielu, millest meie oleme praegu praktiliselt ilma. On kodanikuaktiivsus, mille ülesnäitamiseks on vaja kordades enam isiklikku julgust kui meil Eestis, kus peavad end sangariks need, kes riigi ja rahvusvahelise homopropagandatööstuse kaasabil vastandavad end traditsionalismile ning püüavad siin tekitada midagi sarnast 1920. aastate alguses Venemaal valitsenud seksuaalrevolutsioonile.

Selleks, et kutsuda president Putinit üles loobuma sõjategevusest Ukrainas ja hoopis saatma oma väed Vologda oblastisse, kus kuberner käitub nagu Hitleri poolt määratud kindralkomissar, on vaja palju enam julgust kui karjuda, et “kumm on seks” ja “Objektiivis on kõik värdjad”.

Tagurlikuks nimetatud Venemaal on riiklikud programmid aborditööstuse ohjeldamiseks ning rahva terve mentaliteedi taassünniks. Meil, tsiviliseeritud läänes, need puuduvad. Kas oma lapse tapmisest hoiduv ja sünnitav ema on putinist? Selline mulje jääb küll, kui tutvuda meie “inimõiguslaste” nägemusega inimese vabadustest.

On Venemaa kirjandus ja kunst, kus modernsete ajusünnitiste kõrval leiab tõeliselt kaunist ja sügavat lähenemist inimloomusele ja seda ümbritsevale, mida meil peetakse lapsikuks ilutsemiseks.

Ja on suur turg, mis on meile kinni, sest keegi leidis, et Chupa-Chups, saksa mitteriknevad hapukurgid ja belgia margariin on eestlastel veel täielikust õnnest puudu.

Eesti, Soome ja Venemaa “100” on varjutatud paljudest probleemidest, sest miski, mis on seotud inimestega, ei või olla täiuslik. Kunagi ei ole olnud aegu, mil on olnud põhjust olla rahul käesoleva aja ning selles toimuvaga. Ei ole normaalne, et inimesed kardavad ega usalda oma riiki. See ei vasta kaasaegsele arusaamale ühiskondlikest suhetest.

On ääretult kahju, et oleme eraldanud end füüsiliste ja vaimsete müüridega, ja veel halvem on see, et nii meile meeldib. Olgu siis siin- või sealpool müüri. Inimesed on inimesed ning sümpaatiad ja antipaatiad on tehtud samast materjalist nii siin kui teisel pool Peipsit.

Eesti, Soome ja Venemaa “200” võime tähistada vaid siis, kui meil on rahvas, kellega seda teha. On kummaline, et me seisame nii sarnaste probleemide ees ja loome veel ise uusi juurde. Ilmselt ei ole meie juhid nii siin- kui sealpool Peipsit aru saanud, et istume ühel oksal ja saeme seda praegu võidukas tempos üheskoos.

Antud teemal võiks jätkata veel kaua ja pikalt. Aga sellest ei ole kasu, kui keskendume erinevustele meie arusaamades ega leia meid ühendavaid faktoreid ja laseme end omaenese lühinägelikkusel ninapidi vedada.

KAMPAANIA LÕPUNI 3 PÄEVA!

Aidake ehitada üles tõeliselt sõltumatut meediat! Ärge jätke asja ootele, vaid tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna! Täname!