Venemaad nurka ajada on vastutustundetu ja rumal!

USA president Donald Trump ja Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Scanpix

Asjatundjad on rääkinud, et praegu NATO riikide ning Venemaa vahel valitsevat poliitilist madalseisu võib vabalt võrrelda 1961. aasta Kuuba kriisiga, kui väga vähe puudus Kolmanda maailmasõja puhkemisest. Sest praegune külm sõda võib iga hetk Lähis-Idas üle minna kuumaks sõjaks, kui USA ja ta liitlased asuvad ründama Süüria valitsusvägesid vaatamata sellele, et Venemaa viimaste poolele asub.

Kuigi olen Nõmme Raadios pikki aastaid oma kommentaare teinud, ei pea end mingiks arvamusliidriks, kelle arvamusega peab tingimata arvestama. Siiski püüaks praegust (välis)poliitilist, üha ähvardavamaks muutuvat olukorda kommenteerida, nii nagu mina sellest aru saan. Samas püüan vältida kartellimeediale nii omast hüsteeriat ja idiootlikku, mõtlemisvõimetutele ajukääbikutele suunatud ajupesu.

Viimastel nädalatel peavoolu meedia kaudu levitatavate Venemaa vastaste süüdistuste eesmärk on seletatav. Putini Venemaa julges sekkuda Lähis-Ida konflikti Bashar al-Assadi seadusliku valitsuse poolel. Viimastel aastatel on seal tegutsenud ilma takistusteta USA – muidugi “demokraatia” levitamise ettekäändel. USA oli pärast Moskva kommunismi kokkuvarisemist muutunud ainukeseks maailma superriigiks ja Washingtoni arvates on nende riik igasugusest vastutusest vabastatud Araabia ilmalike autoritaarsete režiimide kukutamisel Iraagis ja Liibüas. Kuna USA oli Venemaa sekkumisest ülimalt häiritud, käivitati Venemaa-vastased meediarünnakud, mis ei tugine mitte mingitele faktidele, vaid “uskumisele”.

Samas aga tuleb tunnistada, et idanaabri ühiskond on praeguseks konsolideerunud oma presidendi ümber, mistõttu on lääneriikide tegevus Vene Föderatsiooni survestamisel minu arvates perspektiivitu. Muidugi jääb Venemaa Läänest kaugele maha oma majandusliku potentsiaaliga, kuid meie idanaabri kaitse- või rünnakuvõime on minu arvates igati tasemel.

Kuna olen aastaid Venemaal sealse rahvaga kokku puutunud ja tunnen üsna hästi Vene ajalugu, saan uhkustamata öelda, mida kujutab endast see juba Fjodor Dostojevski poolt kirjeldatud Avar Vene Hing. On üsna lühinägelik Venemaad mingitele luuludele tuginedes survestada ja nn poliitilisele dialoogile sundida. Ei maksa Putinit ja tema meeskonda nii rumalaks pidada, et Moskvas ei saada aru sellest plaanist, kuidas “dialoogi” ette valmistatakse.

Süüria sündmuste valguses on mul Eesti poliitilises konnatiigis valitsevaid kartellimeedia arutelusid à la kas minister Ossinovski tegi õieti või mitte, kui ministri kohast loobus, lausa tülgastav jälgida. Mis samas näitavad, et meie poliitiline establishment ja kartellimeedia propagandistid ei ole oma rumaluses võimelised isegi aru saama, mis ümberringi maailmas toimub, et oleme võib-olla Kolmanda maailmasõja künnisel. Palju on ajupesumeedia tsensoreilt oodata arusaamist, et sisuliselt igasugu süüdistuste ja sanktsioonidega nurka surutud Venemaa võib sellises olukorras ka roti kombel rünnata.

Venelased on teadupoolest – vastupidiselt individualistlikele eestlastele – riigirahvas, kelle riik on viimased 1000 aastat Ida-Euroopas vaieldamatult oma tegevusega silma paistnud. Pole vahet, et tihti ka meie – eestlaste – kurbi kogemusi arvestades vägagi negatiivsest küljest. Tuleb arvestada ajaloolist fakti, et Venemaal on alati kummardatud “isakest-tsaari”, kelle rolli on viimasel veerandsajandil täitnud president Putin. Kes kahtlemata on vahepealsel, alkohoolikust president Jeltsini “demokratiseerimise” ajal arenguriigi staatusesse langenud riigi, kus juudioligarhid hodorkovskid-berezovskid-gussinskid seda karistamatult riisuda said, taas suurriigi staatusesse tõstnud. Lihtsad venelased, kes vahepealset demokraatlikku aega dermokratia‘ks (dermo – vene keeles “pask”) kutsusid, oskavad Venemaa suurriigi seisusesse tõstnud “isakese” tegevust vääriliselt hinnata, mida väljendasid ka viimased Venemaa presidendivalimised.

Viimaste nädalate “tõestustele” on omane, et Venemaale omistatud Salisbury rünnakut topeltspioon Sergei Skripali ja ta tütre vastu (kus rünnaku ohvrid millegipärast ellu jäid!) ja Süürias Damaskuse eeslinnas Doumas väidetavalt aset leidnud keemiarünnaku toimumist ei ole kuidagi suudetud tõendada. Kohe on aga USA, Suurbritannia ja Lähis-Idas oma mõju sisseseadmisest huvitatud Prantsusmaa meedia ning juhtivad poliitikud selle väidetava keemiarünnakuga asunud süüdistama ka Süüria valitsuse liitlast Venemaad ning selle presidenti. Loomulikult tekib loogilist mõtlemisvõimet omavatel inimestel küsimus: miks peaks riigi legitiimne president keemiarelvadega oma rahvast tapma, kui see on “ülestõusnute” palgasõdurit rühmitused purustanud ja Süüria kodusõda on seega lõppemas?

Loomulikult koondavad ebaõiglased Lääne rünnakud venemaalasi oma presidendi ümber. Venelaste ammune sõjahüüd “Bratva, naših bjut!” (“Vennad, meie omasid pekstakse!”) peaks vähemalt eestlaste vanemale põlvkonnale vägagi tuttav olema. Nagu ajalugu on näidanud, on tugeva rahvustundega venelased valmis alati deržava eest võitlema. Miks asusid pärisorjuslikud vene talupojad Napoleoni kallaletungi ajal sissidena prantslasi nottima? Napoleoni senised kogemused Euroopa sõdades näitasid, et tarvitses tema armeel mõni sealse riigi sõjavägi alistada, kui oli võit käes. Vene rahva vastupanu oli talle mõistmatu, sest venelaste kombel tegutsesid 1813. aastal vaid hispaanlased, mida võidukas vallutaja Napoleon sõdimisviiside rikkumiseks ja barbaarsuse tipuks pidas. Või miks asusid Stalini režiimi poolt represseeritud venelased seda režiimi kaitsma? Sest selgus, et algul kommunistlikke repressioone mäletavad venelased, kes suhtusid sakslastesse kui kommunismist vabastajaisse, pidid “vabastajais” varsti pettuma. Tarvitses vaid diktaator Stalinil hakata rõhutama venelaste Püha Sõda, kinnitades vormipluusidele taas tsaari ajast tuttavad pagunid ja lubades taas tegutseda ortodoksi kirikul, kui venelased asusid tigedalt oma deržava‘t kaitsma.

Mind hirmsasti häirib, et sovettide okupatsioonirežiimi on meil üldlevinult komme nimetada “vene võimuks”, kui samas teame, kes selle “vene võimu” kehtestajaiks Venemaal olid (vt mu kirjutist siinsamas), kus Eestigi kommunistid-kollaborandid võimutsesid. Toon vastava näite oma seiklusterohkest elust. Kui mind nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest 1980. aastal KGB poolt arreteeriti, koosnes uurimisgrupp viiest liikmest, kelle hulgas oli vaid üks venelane – ülejäänud olid “uhked ja hääd” eestlased. Kohtu koosseis koosnes samuti eestlastest, vaid prokurör Adolf Gessler oli juut. ENSV Ülemkohtu otsusel saadeti mind pärast 4-aastast laagrikaristust kaheks aastaks Ida-Jakuutiasse, kurikuulsale Kolõmale, asumisele. Kuigi kohalik Zõrjanka KGB korraldas ettevõtetes koosolekuid, kus hoiatati kohalikke inimesi, et asulasse saabub venelasi vihkav antisovetšik, oli kohapealsete venelaste suhtumine väga sõbralik. Sellest vastupidise suhtumise osaliseks sain 1986. aastal kallile kodumaale jõudes oma rahva seas. Kus minust kui pidalitõbidest eemale hoiti ja vastu tulevad vanad tuttavadki teisele poole teed läksid. Suuri probleeme oli töö leidmisega. Töö leidsin viimaks Pärnu piimakombinaadis, mille peainsener oli Stalini ajal Gulagis viibinud ja saatis mulle sõna, et mulle pakutakse tööd. Hiljem, pärast Hirvepargi meeleavaldust, tuli piimakombinaadi direktsioonil Moskva komisjoni ees aru anda, kuidas antisovetšik seal tööd sai.

Teame, et Putini Venemaa ei ole omaks võtnud “liberaalseid euroopalikke väärtusi” koos homoseksualismi jõulise propageerimise ja võõrast rassist “pagulaste” massilise sisserände pealesurumisega. Seetõttu julgen avalikult teatada, et mulle istub palju enam Venemaa juhtkonna konservatiivne ja rahvuslik sisepoliitilika, kui võrrelda seda “läänelike liberaalsete väärtustega”, mis on saanud ka Eesti ametlikuks poliitikaks. Ei karda seda tunnistada, olgugi mind selle eest “putinistiks”, “kremlimeelseks” või “kasulikuks idioodiks” võidakse sildistada. Kuna naabermaal on suudetud eelkirjeldatud “väärtustest” hoiduda, on moraalne kliima Venemaal tunduvalt tervem kui paljudes lääneriikides. Samuti on Venemaa religioosne maa, kus kristlikul Vene ortodoksi õigeusu kirikul on hiiglaslik mõju, mis kindlasti konsolideerib venelasi lääneriikide rünnakute tõrjumisel. Pealegi on venelased harjunud kannatama idealistlikel kaalutlustel majanduslikku kitsikust, mistõttu Lääne poolt rakendatavad majanduslikud sanktsioonidel ei pruugi saavutada loodetud mõju.

Aga eks lähinädalatel ja kuudel selgub, millega Lääne ja Venemaa vastasseis lõpeb. Loodan, et mitte “kuuma sõjaga”.

P. S. Selle loo kirjutamise ajal teatati NTV ääretult huvitavas poliitilises vaidlussaates “Kohtumispaik” (“Mesto vstretši”), et USA kuues laevastik on jõudnud tulelöögi andmiseks Süüria rannikule…

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!