Viva Cristo Rey! Ühe hiljutise ristisõja meenutuseks

Kolumnist Roland Tõnisson meenutab vasakpoolsete poolt kiriku ja kristlaste vastu peetud sõda Mehhikos ja tõdeb, et inimeste vaba tahet ei saa murda keegi, kui rahvas ise ei lase end puruks tampida.

Praegune aeg on täis mitmesugust segadust ning tundub, et iialgi ei ole ajad olnud nii hullud kui meie päevil. Nii see ometigi ei ole ja kui vaadata minevikku, siis näeme, et inimesed on pidanud varasemalt pingutama palju enam selleks, et näiteks endid ja oma peresid elus hoida. Suured sõjad on inimkonda raputanud. Kuigi võime selles vallas olla kindlad, et inimene targemaks ei ole saanud ja sõdu saame näha nii kaua kuni Kristus maailma uueks loob, võime praegu ometigi nautida aega, mil meie pinnal sõda ei ole.

Elame seega hästi. Isegi toredasti. Ainult ühes asjas erineme eelkäinud sugupõlvedest eriti tugevasti, ja võrdlus ei ole kuidagi meie kasuks. Jutt on kodanikujulgusest. Kuna elame avatud ühiskonnas ja kedagi tema arvamuse pärast ei karistata, on igati paslik võtta jutuks mehhiklaste kodanikujulgus. Igaks juhuks. Kuna meil on demokraatia ning lubatud on ka valitseva partei poliitikast erinevad seisukohad, siis räägime Mehhikost. See maa on piisavalt kaugel, et võiks tõmmata paralleele eestlastega. Mehhikost on ka mugav kirjutada lootuses, et keegi ei hakka kahtlustama nende ridade autorit mässule õhutamises tema omal maal. Hoidku selle eest!

VivaChristoReySeda kauget maad on paslik meenutada seoses ühe tähtpäevaga. Nimelt algas 1. jaanuaril 1927 Mehhikos relvastatud ülestõus, mis üsna ruttu haaras kaasa pool riiki. Ülestõusu põhjuseks sai uus konstitutsioon, millega piirati oluliselt katoliku kiriku, koguduste, kogukondade ja vaimulike vabadusi. Uues põhiseaduses olid vastavad muudatused sisse viidud juba kodusõja ajal, 1916. aastal, ent alles kümme aastat hiljem leidsid vasakradikaalsed jõud, et aeg on tegutsemiseks küps.

1924. aastal, tugevneva surve tingimustes, lõid kirikuga seotud poliitilised ringkonnad Rahvusliku Liiga Usuvabaduse Eest. Sellega liitusid Mehhiko Katoliiklik Noorteliit (loodud 1913) ja 1925. aastal loodud erakond Rahvaliit.

Aastatel 1910–1920 oli Mehhikot raputanud kodusõda, mille käigus vahetusid võimulolijad nii kiirelt, et säästan lugejat sellest poliitilisest vurrkannist.

Lõpptulemusena pääsesid võimule revolutsionäärid, kes surusid peale oma tahte ning parlament hakkas ellu viima kirikuvaenulikke reforme, eesmärgiga kõrvaldada katoliku kiriku kohalolu ühiskondlikust elust.

Tegevus käis küll maakera teisel poolel, ent lugeja tunneb kergesti ära liberaaldemokraatide ja marksistide käekirja. Kirikul keelati omada kinnisvara, tegeleda poliitilise ja majandusliku tegevusega, asutada ülikoole ja muid õppeasutusi ning korraldada üritusi-teenistusi väljaspool kirikuhooneid. Keelustati mungaordud ning välismaalastest vaimulikele keelati jutlustamine ja kiriklike talituste läbiviimine. Õppeasutused ja kloostrid tõepoolest ka suleti ning kirikuhoonetes võis läbi viia vaid kiriklikke talitusi.

Kiriku reaktsioon oli rahumeelne, nii nagu Kirikule kohane. Kiriku tegevuse kiitis eelnevalt heaks ka paavst Pius XI. Piiskoppide otsusega 11. juunist 1926 ei toimetanud vaimulikud enam avalikke teenistusi ning 14. juunil kutsusid piiskopid üles kodanikuallumatusele ja boikoteerima avalik-õiguslikke teenuseid. Riik sulges vastuseks veel enam kirikuid ja kogudusi, arreteeris veel enam vaimulikke ja opositsioonilisi aktiviste.

Ülestõusu juhtis selle algusest peale Rahvuslik Liiga Usuvabaduse Eest. Meil võiks selline nimetus pigem märgistada mõnd võitlevate ateistide grupeeringut, ent Mehhikos oli see eestvedajaks võitluses antiklerikaalsete ja antikristlike poliitiliste jõudude vastu. Üleskutsele olid altimad vastama maarajoonid, mida peeti üleolevalt matslikeks ja mahajäänuteks, ent kuhu kodusõda oli jätnud maha hulgaliselt sõjavarustust.

CristerosÜlestõusnute vägedes oli algselt umbes 25 000 meest. Sõja lõpuks relvastatud opositsionääride arv kahekordistus. Neid juhtis kindral Enrique Gorostieta Velarde, kes võitles klerikaalide poolel palgalisena. Igatahes oli see temal, reservisunnitul, ka ainus võimalus naasta sõjaväeteenistusse, sest elu seebivabrikandina ei olnud talle eriti väljakutsuv.

80 protsenti võitlejatest olid nooremad kui 40 aastat ning nad nimetasid end cristeros, mida võiks ehk tõlkida kui „krististid“. Hispaaniakeelne sõna cristianos tähendab kristlasi.

Vange võtsid mõlemad pooled harva. Vasakpoolsed valitsusväed eelistasid nende kätte langenud cristeros’eid riputada telefonipostide külge või lasid nad maha. Mõlemal juhul jäeti surnukehad vedelema inimestele vaatamiseks ja õppuse võtmiseks. Valitsusväed mõrvasid ja ka piinasid meelsasti vaimulikke, põletasid kirikuid ja lasid maha pantvangideks võetud koguduseinimesi, ent mehhiklaste auks peab ütlema, et see kasvatas vaid soovi tugevdada vastupanu. Kuigi nad harva suutsid organiseerida korralikku sõjategevust, kompenseeris selle võitlustahe.

Sõda kestis kaks ja pool aastat. Selle käigus hukkus lahingutes umbes kolmkümmend tuhat ülestõusnut ning umbes viis ja pool tuhat hukati vangidena. Marksistliku valitsuse juhitud väed kaotasid ligi viiskümmend seitse tuhat võitlejat. Ühendriikidesse – Arizonasse, Californiasse ja New-Mexicosse – pages umbes veerand kuni pool miljonit mehhiklast.

Kirik on kuulutanud pühakuks mõrvatuid, kes tapeti sotsialistide ja marksistide poolt kodanikuallumatuse pärast – nad keeldusid lahkumast oma kirikutest ja kloostritest.
Ameerika Ühendriikide diplomaatilise korpuse ja paavsti lepitustöö tulemusena saavutati lõpuks konsensus nõudmistes. Riik keeldus konstitutsiooni muutmast, ent ei rakenda ka tänapäeval selles leiduvaid rudimentaarseid kirikuvastaseid punkte.

Kogudused ja kloostrid tegutsevad vastavalt oma äranägemisele. Kuigi katoliku kirik ei või seaduse järgi tegutseda meedias ega omada näiteks trükikodasid, ei tehta kirikule takistusi ning ta on mehhiklaste igapäevase elu lahutamatu osa.

See kirjatükk oli Mehhikost. Meenutamaks ajaloolist sündmust, cristeros’te sõda seal ookeani taga, ent ühtlasi mõtlemaks ka meie Vabadussõjas osalenutele. On aegu, mil kehastunud kurjuse vastu tuleb seista füüsiliste mõjutusvahenditega. Palve on aga vägevam kui mõõk. Ja kodanikuühiskonnas on tugevaks relvaks inimeste õigused ja vaba tahe. Seda ei saa murda keegi, kui rahvas ei anna ise oma selgroogu puruks tampimiseks.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.