Võimukoridorid vajavad pidevat tuulutamist

Korruptsioon. Bigstockphoto.com

Poliitilise korruptsiooni kontrolli all hoidmiseks tuleb välja vahetada end liiga kauaks riigitüüri juurde unustanud poliitikud ja ametnikud, kirjutab Urmas Espenberg.

Nii nagu prostitutsioon, on ka korruptsioon nähtus, millega on võideldud inimkonna sünnist saati, aga lahti saadud pole kummastki. Korruptsiooni – avaliku võimu kuritarvitamist isikliku kasu saamise eesmärgil – pole suutnud kõrvaldada ei despootlikud diktatuurid ega liberaalsed valitsused, ei karm nõukogude või hiina tüüpi sotsialism ega USA tüüpi koodeksipõhine ühiskond, ei sotsiaaldemokraatiad ja bürokraatlik Euroopa Liit ega Jaapani häbikultuur.

Kuigi on teadlasi, kes näevad korruptsioonis ka mõningast kasu – näiteks kiirendab altkäemaks mõningaid muidu väga aeglasi bürokraatlikke protsesse –, ollakse üldiselt seisukohal, et korruptsioon tekitab ebavõrdsust ja taastoodab valitsuse moonutatud kulutuste kaudu vaesust. Korrumpeerunud poliitikud kipuvad investeerima rohkem neisse valdkondadesse, kus korruptiivne tulu on suurem.

Korruptsioon kahandab majanduskasvu

Samuti käib korruptsiooniga käsikäes poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus. Korruptsiooni tagajärjel kahaneb majanduskasv, sest korruptiivne majanduskeskkond ei soodusta investeeringuid. Seda nägime ilmekalt Reformierakonna viimasel valitsemisperioodil, kui skandaalid Tallinna Sadama ja parvlaevade hankega ei tahtnud vaibuda, samas kui reaalne majanduskasv erasektoris tammus paigal. Ajakirja Economist andmeil on korruptsiooni tajumise indeks ja inimarengu indeks omavahel seotud: mida vähem tajutakse riigis korruptsiooni, seda kõrgem on inimarengu näitaja, ning vastupidi.

Riiklikul tasandil aset leidva ehk suure korruptsiooni puhul on korruptiivne tegu seotud kõrgete poliitiliste ametipositsioonidega ning taolise korruptsiooni mõju ja kahjustused võivad olla ulatuslikud. Siia alla käivad korruptiivsed teod, mis on seotud riigihangetega, suurte riiklike tehingutega, poliitiliste parteide ning valitsusasutustega. Pakkujaks pooleks on eelkõige eraettevõtted, kes soovivad saada või säilitada endale mingeid eeliseid väljaspool ausat ja avatud konkurentsi. Taoliste korruptiivsete tegude tagajärjel on kõige suuremaks kaotajaks kodanikud ja ühiskond tervikuna, sest kõrgete ametnike, s.t riigis juhtivatel positsioonidel olevate isikute, omakasu soov kaalub tihtipeale üles riigile ning ühiskonnale olulised küsimused ja majanduslikumalt otstarbekamad tehingud.

Korruptsioon väiksemas ulatuses on seotud konkreetsete äritehingutega ja avaliku sektori ametnikega. Selle korruptsioonivormi puhul on tegemist oma ametikoha või ametivõimu kuritarvitamisega avalike teenuste osutamisel, litsentside ja lubade väljastamisel, mille tulemusena saab enim kannatada tavakodanik. Korruptiivsete tegudega võivad olla seotud mitmete ametkondade esindajad, näiteks keskastme riigiametnikud, arstid, haridus-ja lasteasutuste töötajad jt. Kodanikel võib tekkida vajadus pakkuda nende organisatsioonidega suhtlemisel ning mingite teenuste saamiseks esindajatele altkäemaksu või anda pistist.

Milline on korruptsiooni osakaal Eesti poliitikas? Korruptsiooni taset on raske mõõta ja uurida, sest keegi ennast ise süüdi ei tunnista ega paljasta. Lisaks varjavad seda klannid, grupid, sõpruskonnad ja kõigi nende ringkaitse. Sestap on kasutusele võetud korruptsiooni tajumise uurimine ehk see, kuidas tajuvad inimesed korruptsiooni.

2015. aastal jagas Eesti 168 riigi arvestuses korruptsioonitabelis 23.–26. kohta Prantsusmaa, Tšiili ja Araabia Ühendemiraatidega. Kõige madalama tajutava korruptsioonitasemega riik oli Taani, millele järgnesid Soome ja Rootsi. Tabeli lõpetavad Somaalia, Põhja-Korea ja Afganistan, keda tajutakse kõige enam korrumpeerununa. Väga madal korruptsioonitase on alati olnud ka Uus-Meremaal.

MTÜ Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Erkka Jaakkola hinnangul tammub Eesti korruptsioonitabelis paigal ning puuduvad märgid edasiliikumisest korruptsioonist puhtama Põhja-Euroopa suunas. Kuulsamad korruptsioonijuhtumid Eesti minevikust on muidugi kümne miljoni dollari afäär, VEB-fondi afäär, Eesti Raudtee erastamise afäär, maadevahetuse afäär ja Savisaare vene raha afäär, mida küll pole suudetud tõestada. Viimastest suurematest asjadest tuleb nimetada korruptsiooni Tallinna Sadamas ja maksumaksja raha laialdast kasutamist Keskerakonna KOV valimiste reklaamikampaanias 2013. aastal.

Korruptant ei vääri kaastunnet

Korruptsioonivastase võitluse strateegia tuleks valida vastavalt riigi kultuurile. Näiteks Jaapanis, kus inimeste käitumist reguleerib 90% ulatuses moraal ja häbifaktor, põhineb korruptsiooni vastu võitlemine enamasti moraalsele aspektile rõhutamisel. Seevastu USA-s, kus omakorda 90 % inimsuhetest on reguleeritud seadustega, domineerib mõistagi õiguslik aspekt. Iga maa või riikide blokk peaks korruptsiooniga võitlemisel koostama sobiva programmi, mis sisaldaks nii moraalseid kui ka õiguslikke taktikaid.

Eesti, kus religiooni positsioonid on nõrgenenud, ei paku ka ilmalik moraal paraku siduvaid pidepunkte. Väärtuste kadumine või moraali suhtelisus soosib korruptsiooni õigustamist ja vaikivat heakskiitu. Kui soovime ühiskonnana korruptsiooniga võidelda, siis peame uskuma, et väärtustes järeleandmisi ei tehta ning vahele jäänud korruptantidele kaasa ei tunta.

Eestis annavad aga tõenäoliselt rohkem tulemusi õiguslikud regulatsioonid. Likvideerida tuleb karistamatuse tunne korruptsioonikuritegude toimepanekul, tuleb tagada avaliku sektori ja finantsinstitutsioonide läbipaistvus, vaba juurdepääs informatsioonile ja viimase läbipaistvus, kodanike kontroll riigivõimu tegevuse üle.

Oluline on ka normaalne palgatase riiklikus sektoris ja kohalikes omavalitsustes, piisava hulga töötajate olemasolu ja nende tihedam roteerimine, meedia roll jälgimisfunktsiooni täitmisel, ja kiiremad kohtumenetlused korruptsioonijuhtumite puhul, mitte nendega aastate kaupa venitamine.

Võimulolijad roteeruma!

Poliitilise korruptsiooni ohjeldamisel on tingimata vajalik, et toimiks võimulolijate rotatsioon. See peaks puudutama nii Riigikogu, presidendi kui muude valitavate organite koosseisu. Tõsi, selleks on demokraatlikes ühiskondades valimised, end praktika näitab, et mõnedel poliitilistel jõududel – nn poliitiline kartell – õnnestub võimul püsida mitmeid valimisi järjest ja isegi siis, kui nende tegelik toetus rahva hulgas on väike. Võimul püsimise ajal on suudetud ehitada võimuvertikaal ja toiduahel, mis tagab võimul püsimise nii headel kui ka halbadel aegadel.

Kümnete aastate pikkune ameti- ja võimupositsioonide säilitamine ühtede ja samade isikute poolt kinnitab, et varem või hiljem kaasnevad sellega võimu kuritarvitamine ja huvide konfliktid (maailma rikkaimad inimesed ongi/olid ju tegelikult korruptsiooni teel rikastunud diktaatorid Castro, Gaddafi, Saddam Hussein, Putin jt). Olukord, kus teisi isikuid või erakondi võimu juurde ei lasta, on sisuliselt diktatuur ning see on suurepärane korruptsiooni kasvulava. Kui võimule jääb grupp erakondi, kes jaotab võimu omavahel ära, siis tekib võimukartell, kuhu ülejäänud ühiskonnal ja poliitilistel parteidel asja pole. Meenutagem briti poliitiku ja ajaloolase lord Actoni sõnu: “Võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.”

Näilise demokraatia mängimine, nagu juhtus ka Eestis viimase viie aasta jooksul, suurendab korruptsiooniohtu vältimatult. Õnneks suutsid uued poliitilised jõud nagu EKRE ja Vabaerakond sellesse kartelli 2015. aasta valimistel mõra lüüa. Ühes sellega on oluliselt hoogustunud ka korruptsioonivastane tegevus.

Korruptsioon Tallinna linnavalitsuses

Eesti omavalitsustes seisab aga Augeiase tallide puhastamine veel ees. Tallinnas on üks poliitiline klann olnud võimul üle kümne aasta, olles jaganud ära kõik käsuliinid ja toitumisahelad. Tõsi, on lootust, et peagi algav suur korruptsiooniprotsess lööb õhu klaarimaks. Kogutud tõendite alusel on Tallinna linnapeale, Edgar Savisaarele esitatud süüdistus korduvas suures ulatuses altkäemaksuga nõustumises ja vastuvõtmises, suures ulatuses toime pandud rahapesus, suures ulatuses ja korduvalt toime pandud omastamises ning suures ulatuses erakonnale keelatud annetuste vastuvõtmises. Esitatud süüdistuse kohaselt võttis Edgar Savisaar Tallinna linnapeana altkäemaksu vastu ja nõustus sellega seoses oma tööülesannete täitmisega. Tallinna linna eelarveliste vahendite ebaseadusliku omastamise puhul on tegemist süüdistuse kohaselt linnale eraldatud eelarveliste vahendite kuritarvitamisega kohaliku omavalitsuse volikogu valimisreklaamide valmistamiseks 2013. aastal. Kohtueelse menetluse käigus esitati kahtlustus mitmele linnavalitsuse ametnikule ja eraisikule. Seitsme ametiisiku suhtes lõpetas prokuratuur kriminaalmenetluse, kuna ametnike tegevus ei olnud kantud tahtlusest omastada linna vara erakonnale ega sellega seotud inimestele.

Tallinn paistab küll kõige paremini silma, aga ei ole Eestis kaugeltki ainus omavalitsus, kust leiab avaliku võimu kuritarvitamist isikliku kasu saamise eesmärgil. Käesoleva aasta sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel on igaühel võimalik oma esindajat valides mõelda ka selle peale, et samad vanad näod ei jääks liiga kauaks võimu juurde. Igaüks teist saab aidata korruptsiooni kontrolli all hoida, kui valib oma esindajaks uue ja puhtama näo või poliitilise jõu.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!