Kuidas on kasutanud aega need inimesed, kes on pääsenud riigitüüri juurde? Kas nad annavad endale aru, et nende tegudel ja sõnadel on ülisuur kaal? Kas nad mõistavad, et allkiri, mille nad annavad riigi elu puudutavatele dokumentidele, võib osutuda saatuslikuks nii riigile kui rahvale, ning et igal sõnal, mida nad ütlevad, võivad olla kaugele ulatuvad tagajärjed, küsib Roland Tõnisson.
Ei ole vist lihtsamat moodust saada enda kaela sajatusi kui rääkides lihtsast Jumala Sõnast ja selle vajalikkusest nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil. Ma tõesti ei taha hakata siin analüüsima proua presidendi seisukohta ilmaliku riigi eelistest võitluses äärmusislamiga – õnneks on sellele juba tähelepanu pööratud. Tahaksin hoopis rääkida riigijuhtide vastutusest rahva käekäigu kujundamise osas. Ja Jumala Sõna olulisusest selle juures.
Me ei tea enamasti, mis toimub inimeste peas ja hinges. Ega tea, mis motiveerib inimesi võtma vastu ettepanekut kandideerida presidendiks, võtma endale peaministri või ministri kohustusi. Ei ole mõtet kõiki neid inimesi ühe puuga mõõta, sest nende seas on olnud, on täna ja saab olema tulevikuski väga erinevaid isiksusi.
Ühe inimese sõna mõjub paremini kui teistel. Mõnel inimesel on sarmi rohkem kui teistel. Kui Winston Churchill külastas sõja ajal esimest korda Nõukogude Liitu, siis oli ta endamisi otsustanud, et kuigi Stalinist räägitakse kui kellestki, kes ei jäta kedagi ükskõikseks, jääb tema istuma oma toolile kui nõukogude riigijuht tuppa astub. Nii oli ta otsustanud rõhutada enda kui Briti impeeriumi peaministri väärikust. Memuaarides kirjeldab ta, kuidas hoolimata kõigest oli Stalini ruumi astudes teda toolist lahti kangutanud lausa ebainimlik jõud. Sellise isiku ees ei suutnud ta istuma jääda. Sir Winstoni sõnades ei pruugi meil kahelda ja siinkohal on meil võimalus veel kord veenduda, et kui karisma ja intellekt antakse kurjuse teenistusse, siis saab ta endale jõu, mis võib veel aastakümneid hiljem hingi eksitada.
Loomulikult ei ole kõik riigijuhid sellised nagu Stalin ja tema alluvad Hrustšov, Beria, Molotov, Žukov ja teised, kes andsid käsu hävitada mitukümmend miljonit inimest ja kuulutasid kuritegelikeks terved rahvad. Või sellised kurjamid nagu Hitler, kes laskis end tõmmata maailmasõtta ja kelle kätega hävitati eurooplaste usk oma tsivilisatsiooni. Või nii küünilised nagu Churchill – Stalinile mõrvamiseks kasakate ja vene valgete emigrantide välja andja, Dresdeni ja kogu Saksamaa tsiviilelanikkonna julm mõrvaja, kelle moto võitluseks sakslastega pandi paika juba Esimese maailmasõja lõppedes: "Kui Saksamaa hakkab lähema 50 aasta jooksul oma naabritega kauplema, on see sõda olnud asjatu."
Meie oma Pätsu Kosta oli igati rahvamees ja soovis kinnitada endale ja teistele, et tema pingutuste tulemusena võib rahvas vaadata julgelt tulevikku. Nii kõneles ta 24. veebruaril 1939. aastal kui Euroopas oli alla neelatud vaid Tšehhoslovakkia ja vaprad itaallased näitasid oma rammu Etioopia kallal: "Meie oleme oma riigis rahulikult jälle ühe aasta mööda saatnud. Sel ajal, kui terve maailm on ärevust täis olnud, kui rahvad on kartnud uut suurt verevalamist tulevat, on meie väikene Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ja julge olnud oma puutumatuses."
Tagantjärgi tarkusel on omad eelised ja puudused, aga teades möödunut, on üsna nukraks tegevad nii see kõne kui kroonikafilm presidendi ringsõidust Saaremaal 1939. aasta augustis, kaks päeva enne Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist. Seal näeme inimesi, kes aukandjatena ja auandjatena sattusid juba vähem kui aasta hiljem stalinlikku hakklihamasinasse. Kaadritel on näha näiteks punaste poolt mõrvatud presidendi käsundusohvitser kolonel Herbert Grabbi. Hetkeks on jäänud filmikaamera ette Kuressaare õigeusu koguduse preester praost Vassili Ristkok, kes arreteeritakse 1941. aasta suvel ja mõrvatakse aasta hiljem. Nüüd on ta usutunnistaja ja pühakuna meie eestpalujaks Issanda palge ees. Filmikaadrites on president rõõmus ja optimistlik, ning saarlastele jättis tema külaskäik unustamatu mulje. Kui hea lugeja sõidab veetma puhkust Saaremaale, siis möödub ta "presidendi alleest" – Pätsi istutatud puudest, mis ääristavad selle visiidi meenutuseks teed enne Väikest Väina.
Läbi aegade on aga valitsejate ja lihtsurelike meeli häirinud teatud sorti tegelased. Heroodest ja Pilatust häiris Kristus Jeesus, Taavetit prohvet Naatanael, Pätsi ja Laidoneri selline mees nagu Karl Reits. Turuprohvet. Reitsist on varemgi juttu olnud ning uudishimulik lugeja võib tema kohta internetist üht-teist teada saada. Teema ei ole niisiis uus ning ma ei puudutakski seda, kui puuduks terav vajadus.
Muide, selleks, et omada arvamust võimalike tulevikustsenaariumite osas, ei pea olema alati Jumalast salvitud. Piisab kainest meelest ja kalkulatsioonist. Piisab inim- ja organisatsioonipsühholoogia tundmisest. Ühe majandusteadlase jaoks piisab selleks, et saada peaministri poolt välja naerdud ja paanikatekitajaks nimetatud, kui ta manitseb riiki, selle juhte ja rahvast loobuma eduhüsteeriast ja suhtuma majandusmulli kui üleriigilisse ohtu.
Keegi soomlanna kirjutas oma isast, sakslasest, kelle kodulinnas Berliinis nad elasid 1930. aastate algusest sõja lõpuni. Ta rääkis, et nende pere ja suguvõsa naersid tema isa väga inetul kombel välja kahel korral. Esimest korda Weimari Vabariigi ajal, kui isa arvates pidi Hitler kunagi võimule saama. Teisel korral sel päeval, kui Hitler ründas Venemaad ja sakslased olid nautinud juba pea kaks aastat vallutusvõitude hurma. Isa oli öelnud leheuudist lugedes, et ükskord tuleb päev, mil Berliin purustatakse Saksamaa vaenlaste poolt. Nii mitmedki asjad tunduvad meile tänases päevas elades mõeldamatud ja nendest rääkijad nupust nikastanutena.
Sakslanna isa ja majandusteadlane olid lihtsalt kaugelenägevad realistid. Karl Reits oli aga prohvet ning tema ja eelpool nimetatute vahel oli vaid see seos, et kõigi nende jutt tundus kuulajatele naeruväärsena.
Turuprohvet kõndis Tallinna tänavatel ja Uuel turul (praeguse Estonia teatri esine ja Tammsaare park) rõhutades vajadust muuta rahva meelt. Teda loobiti kartulitega. Keegi lõi teda näkku ja ei ole vaja kahelda selles, et selle noormehe käsi jäi paar päeva hiljem halvatuks.
"Tuleb aeg, kui siin turul müüakse ainult puust kingi," ütles prohvet tema üle irvitavatele, head äri tegevatele kaubitsejatele. Saksa okupatsiooni ajal selline aeg ka tuli.
Politseinikule, kes oli sunnitud tegema prohvetile järjekordse protokolli rahvakogunemise organiseerimise ja liiklemise takistamise eest, ütles Reits: "Praegu istun mina sellel toolil ja sina seal, teisel pool lauda. Varsti tuleb see aeg, kui sina istud siin, kus praegu mina, ja keegi võõras koostab protokolli sinule." Politseinik muigas selle peale irooniliselt. Tõestamaks oma sõnade õigust luges prohvet korrakaitsjale sendi pealt üles pangatähed ja mündid, mis politseiametniku rahakotis leidusid. 1940. aasta suvel koostati riigikukutajate poolt politseinikule süüdistusakt tema enda kabinetis.
"Inimesed, parandage meelt, suur häda tuleb. Tallinn põleb nagu tõrvik ja palju inimesi saab hukka," rääkis ta erinevatel rahvakogunemistel. Ainus, mida ta saavutas, olid alandused ja väljanaermine. Reits soovitas 1938. aasta jõulude ajal presidendil välja kuulutada patukahetsusnädal, et rahvast ähvardav suur häda seda ei tabaks. Päts kostis, et tema on jõulurahu välja kuulutanud ega hakka rahvast igasugu narrustega häirima. Ta arvas, et kui ta laseb prohvetil oma köögis kõhu täis sööta, siis läheb tal vajadus lollusi suust välja ajada üle. President lubas prohvetile ka eluaegse pensioni (suur privileeg toonasel ajal, millele oli õigus vähestel), kui ta oma suu kinni paneb ja inimesi enam ei häiri. Päts oli ikkagi Riia vaimulikus seminaris käinud ja tema vend oli õigeusu kirikus vaimulikuks.
Sama jutuga käis prohvet Reits ka Laidoneri juures. Ülemjuhataja ei olnud aga käinud vaimulikus seminaris, vaid Vilno sõjakoolis, ja laskis politseinikel kumminuiaga üle rahurikkuja turja sõita. "Nüüd on rahva juhid oma riigi surmaotsusele alla kirjutanud," tõdes Karl Reits ja veendus selles, et iseseisvus on selleks korraks kaotatud ja suured hädad on tulemas. Turul ringi käies ütles ta teda mõnitavatele inimestele: "Eesti saab alles siis uuesti vabaks, kui siin kasvavad suured puud." Neid puid saame näha praegusel Viru tänava, Estonia teatri ja Tammsaare pargi vahele jääval alal.
Presidente ja väejuhte on erinevaid. Soome Talvesõja ajal juhtis sõjaväge marssal Mannerheim, kes tutvustamist ei vaja. Vähem on meil Eestis tuntud Soome neljas president Kyösti Kallio. Tema oli selline väikest kasvu ja muidu ka maalähedane mees. Ta pidas äärmiselt oluliseks pärast kodusõja lõppu lepitada vaenupooli ning teha Soomest riik, kus võivad elada rahus kõrvuti erinevad maailmanägemused. Ent toona ei sõltunud kõik temast. Sõja võitnud "valges Soomes" see idee suurt toetust ei leidnud. Kanadas leidub praegu veel riigist põgenenud punasoomlaste järeltulijaid, kellel Mannerheimi nimetamise peale sirutub käsi pussnoa järgi. Need punasoomlased, kes 1930. aastatel tulid Nõukogude Karjalasse uut elu ehitama, said seda aga teha Gulagi laagrite viljastavates tingimustes.
Ühisfotol põhjamaade uhkete kuningatega näib Kallio oma lühikese kasvuga, uhkete mundrite kõrval lihtlabases sabakuues seistes päris maamatsi moodi. Ega ta rahvusvahelisel areenil suurt silma paistnud. Vägevate lepingutega ei olnud tema riik samuti kaitstud. Ainus riigipea, kes tema juures visiidil käis, oli meie Pätsu Kosta. Kallio tegi oma kaks välisvisiiti mõlemad Rootsi, kus otsis tuge idanaabri surve vastu. Need olid kaks tulutut külaskäiku.
Talvesõda oli väldanud kuu aega, kui Kyösti Kalliol oli aeg pöörduda raadios uusaastaläkitusega oma rahva poole. Olukord rindel oli väga halb. Soomlaste vähesele sõjatehnikale (32 tanki ja 114 lennukit) avaldasid suurt survet vaenlase sadu kordi suurem õhuvägi ja tankiüksused (11 266 suurtükki ja miinipildujat, 2998 tanki, 3253 lennukit). Vaid elavjõus oli ülekaal vaenlasel kõigest rohkem kui kolmekordne.
President Kyösti Kallio ei varjanud rahva eest olukorra tõsidust nagu Goebbels, kes veel sõja lõpunädalatel üritas inimestesse sisendada usku lõplikku võitu bolševismi ja sionismi üle. Kallio tõdes, et ülekaaluka vaenlase ees ei ole loota kellelegi teisele kui Jumalale-Loojale. Ta palus rahval koos endaga pöörduda vägede Issanda poole ja luges otseläkituses ette järgmise palve:
"Meie Taevane Isa, vaata halastuses meie rahva poole. Sina oled tema loonud ja armastad teda. Sina näed, et ta on suurimas ohus. Seepärast palume Sind: Issand, aita meid meie hädas ja ära lase meil hukka saada. Kingi meile pöördumine patu ja seadusetuse teelt, mis viib meie rahva hävingusse. Issand, halasta meie peale.
Issand Jeesus Kristus, ilma Sinuta oleme võimetud hävitavate jõudude vastu, mis tulvavad meist üle ja mürgitavad seda. Seepärast oleme uhked Sinu võidu üle kurjuse vaimujõudude vastu, kelle mõju on iga päev avalikult nähtav ja kuuldav. Issand, Sina oled Kolgata ristil võitnud pimeduse jõud. Nad peavad kaduma ka täna, sest me ülistame Sinu nime, mis on neist üle. Sellesse me usume, sest Sina võid ka meie ajal kaitsta inimesi saatanlikult eksituselt. Issand, halasta meie peale.
Aita meid Sinu Püha Vaimu kaudu meie elus võitluses patu vastu ja aita selles lõpuni vastu pidada. Tee meid rahva seas Sinu vabastava armu märgiks. Täida meid Sinu armastusega nõnda, et saame kuulekaks Sinu käskudele. Sinu armastus olgu meis see jõud, mis võidab pimeduseväed meie rahvas. Issand Jeesus Kristus, me suudame kõike Sinu läbi. Sellesse me usume. Halasta meie peale. Aamen."
President ei palunud hävingut vastasele ega nõudnud Jumala ligiolu, sest Soome riik pidas õiglast kaitsesõda. Ta tõstis Looja ette rahva patu, nagu seda tegi prohvet Joona Niinives ja mille läbi terve suur linn ja riik said armuaega. Nagu oli tulutult palunud Konstantin Pätsi turuprohvet Karl Reits.
Kõlab uskumatult, ja selle üle võib tänapäeval ka irvitada, ent peagi pärast aastavahetust tabas nõukogude vägesid kõige labasem düsenteeria, mis muutis terved väekoondised võitlusvõimetuks ja vangilangenud punaväelased rääkisid sageli neid tabanud ebainimlikust hirmust rünnakutel, mida nad ei olnud tundnud eelnevatel nädalatel. Nõukogude Liit kaotas selles sõjas 92 000 meest hukkunutena ja teadmata kadunutena, 200 000 haavatutena ja külmunutena. Soomlased kaotasid 23 000 hukkunutena ja teadmata kadunutena. Stalin oli pidanud sõda Soome vastu "pisikeseks, kasulikuks sõjaretkeks". Vägedele oli antud käsk Norra ja Rootsi piire mitte ületada ning suhtuda respektiga nende riikide kaitsevägede esindajatesse.
Kui president Kallio allkirjastas sõjategevuse lõppedes protokolli, mille alusel kinnitati rahutingimused ja suur osa riigist läks Nõukogude Liidu kätte, lausus ta tuntud sõnad: "Kuivagu mu käsi, mida sunniti sellistele paberitele alla kirjutama." Pool aastat hiljem tabas teda selle käe halvatus.
Prohveteid on igasuguseid. Kord, kui doktor Martin Luther oli kodus õlut pruulinud ja seda parasjagu maitses, kostis tema uksele koputus. Martin avas selle, käes kann vahutava õluga. Lävel seisis mees, kes teatas õhinal: "Martin! Mul on sulle Jumala poolt sõnum!" Doktor Martin vaatas mehele otsa, tühjendas oma toobi talle pähe ja lõi ukse kinni. Eks ta ole, et aegajalt ilmub neid, kes vaagides oma peas Jumalariigi asju arvavad ent kuulvat-nägevat seda-teist-kolmandat. Karl Reitsi sõnum on aga aegade möödudes kinnitust saanud.
"Ilma ühegi lasuta tulevad vaenuväed Eestisse, ilma ühegi lasuta lähevad nad siit ka ära," on ta öelnud. "Eesti rahvale antakse kukesammu pikkune aeg ja see tuleb hea aeg, millist Eestimaa ei ole enne näinud. Kui eesti rahvas oskab seda aega targalt kasutada, siis seda pikendatakse."
Kas eesti rahvas on kasutanud seda aega vaimulikuks paranemiseks või patukahetsuseks? Hea lugeja teab seda vastust isegi. Kuidas olen oma aega siin kasutanud mina, kes ma seda kirjatükki kirjutan? Jumal teab, et kaugeltki mitte mõistlikult.
Kuidas on kasutanud aega need inimesed, kes on pääsenud või pandud riigitüüri juurde? Kas nad annavad endale aru, et nende tegudel ja sõnadel on ülisuur kaal? Kas nad mõistavad, et allkiri, mille nad annavad riigi elu puudutavatele dokumentidele – eriti rahva eest salaja kuhugi usinalt alla kritseldatud – võib osutuda saatuslikuks nii riigile kui rahvale? Igal sõnal, mida nad ütlevad, võib olla kaugele ulatuv tagajärg. Jumala palge ees on igal inimesel, igal rahval õigus vabale elule omal maal. Kuidas rahvas seda õigust kasutab, on juba teine lugu, ent riigi juhtfiguuride käes on võimalus anda rahva mentaliteedile teine suund. Kasutagu nad mõistlikult seda võimalust rahvast juhtida. Nad ei ole küll Jumalalt oma ametikohta saanud, vaid ise need endale omast tahtest võtnud – aga kui nad kord juba on end oma ametisse tõstnud, olgu nad siis selles mõistlikud, mitte kraaklejad, ahnitsejad, salatsejad ja intrigaanid.
Pärast Karl Reitsi mahalaskmist hävituspataljonlaste poolt 1941. aasta suvel leiti tema taskust sõbrale adresseeritud, kuid saatmata jäänud kiri, milles ta ütles järgnevat:
"Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta. See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest mis tarkus on ühel juhil, kellel pole Jumalat. Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvast satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi. Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist. Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse. Eesti rahvas paisatakse laiali, seni kui ta saab ära kaotatud."
"Ärge lootke inimlaste ja vürstide peale, kelle käes ei ole abi," ütleb õigeusukiriku palvetekst. Puud on Tammsaare pargis kõrgeks kasvanud. Kas kukesamm on juba astutud või on kuke jalg veel õhus? Selles on küsimus.