Foto: AAW/Bigstockphoto.com

Isekalt oma “solvumistega” kohtusse minek ei lahenda ühtegi probleemi. See kisub vaid tüli üles, suurendab konflikti, levitab ja võimendab neid konkreetseid solvavaid kommentaare, kirjutab Malle Pärn väikelaste “seksuaalkoolitaja” Rita Holmi ja netikommentaatorite kohtukaasusest.

Delfi tegi eelmisel nädalal uudise: “Järgmisel esmaspäeval toimub Tartu Maakohtus istung, kus seksuaalkoolitajat Rita Holmi pedofiiliks ja perverdiks sõimanud netikommentaatorid peavad oma sõnu põhjendama ja õigustama.”

Eks ole äärmiselt põnev kohtuprotsess? Usun, et väga paljud tahaksid teada, mis seal sündis? Eriti need, keda sarnane protsess veel ees ootab. 

Aga seesama portaal kirjutas peale protsessi vaid ühest kommentaatorist, kes ei sõimanudki RH-i ei pedofiiliks ega perverdiks. Üks rahanõude ohvritest läks nõudjatega kokkuleppele, ja ainult sellest kirjutati? Et sealsamas toimus pinev kohtulahing nendega, kes ei nõustunud kokkuleppega, sellest ei kirjuta Delfi sõnakestki. 

Kas ei lubatud kirjutada, sest see ei olnud LGBT ideoloogiale kasulik sõnum? 

Toon mõned tsitaadid seda kohtuprotsessi käsitlevast artiklist:

“Holmi õpetuste ebakonventsionaalsuse tõttu sai koolitaja palju kriitikat ning langes solvangute ja laimu ohvriks.”

“Langes ohvriks” ei sobi siia konteksti, oleks nagu tegemist süütu ohvriga, kelle tegevus mingit kriitikat ei vääri? 

Miks siis kohus ei arutanud ega arvestanud seda “ebakonventsionaalsust”? Ja kas “ebakonventsionaalsus” on nüüd väärtus, mida ei tohi kritiseerida? 

See, kes uhkelt tahabki olla “ebakonventsionaalne”, peab kriitikat taluma, sest enamus inimesi pooldab “konventsionaalset” suhtumist intiimteemadesse. 

Keegi ei sundinud Rita Holmi oma “ebakonventsionaalsust” avalikkuse ette tooma. See oli ju väljakutse ühiskonnale, ja ühiskond reageeris väljakutsele. 

Rita Holm ju otsesõnu halvustab eesti lapsevanemaid ja traditsioonilist intiimteemade käsitlemise viisi. Esitleb ennast kui eelmisse sajandisse takerdunud rahva päästjat. 

“Üks nendest, kes hageja esindaja Robert Sarve arvates seda tegi, oli Einar Mikson, kes “EKRE sõprade klubis” võttis Rita Holmi ja tema meetodite osas sõna. Mikson kommenteeris: “Täiesti värdjalik jutt ja seda naisterahva poolt. Huvitav, kas memmel lapsi on? Enamus Euroopat maha müüvat pervod on lastetud (meenub hetkel selle suurprojekti läbiviija Merkel ja tema sabarakk Macron, aga neid oli veel)!”

“Mikson põhjendas oma sõnakasutust sooviga lapsi kaitsta ning kolme lapse isana reageeris ta üle.”

“Miksoni arvamus olukorrast ei olnud individuaalne. Ta oli Rita Holmi kasvatusmeetodeid arutanud ka oma pere ja sõpradega ning kõik suhtusid sellesse negatiivselt.”

Kuidas suhtus kohus sellesse selgitusse? Ilmselt mitte eriti suure tähelepanuga, muidu oleks ta ehk ilma karistuseta pääsenud? Ehk oleks piisanud lepitusest? 

Kohtukulud peaks tasuma süüalune, aga Miksonit ju süüdi ei mõistetud? Kui süüdistatavat ei mõisteta süüdi, siis peaks kohtukulud tasuma hageja? Nii oleks loogiline, sest tema ju raiskas auväärse kohtu aega? 

Mitte ei mõista, milles seal kokku lepiti, kui kohtunik väitis, et Miksoni kommentaar ei olnud faktiväide, vaid väärtushinang. 

Kas nüüd hakatakase kohtus arutama inimeste erinevaid väärtushinnanguid? Ja selle pinnal “kokkuleppeid” sõlmima, ja valede väärtushinnangutega inimesed hakkavad alla kirjutama selliseid alistumiskirju nagu Miksonit sunniti tegema? Kas LGBT ideoloogilist düstoopiat hakatakse inimestele pähe tampima kohtu kaudu? 

Artiklis on ju öeldud:

“Süüalune on nõus, et tema kommentaarid on osaliselt ebaviisakad ning et rahulikus seisus oleks saanud selle pehmemalt kirjutada.”

“Värdjalik” on muidugi üsna räige sõna tõesti. Ent ta ei nimetanud Holmi värdjaks, ta iseloomustas selle sõnaga Holmi üht konkreetset esinemist. Oleks pidanud piisama sellest, et Mikson selle sõna pärast vabandust palub, miks oli vaja ta täielikult tervele Sexpo-ideoloogiale allutada? 

Samas, kui talle see jutt tundus värdjalikuna, miks ta ei tohtinud seda välja öelda? Missuguses seaduses on kirjas see, et kui miski siin elus tundub inimesele lausa värdjalikuna, ei tohi ta seda ometi välja öelda? 

Avalik vabandus, millega kohtuprotsess lõppes, oli järgmine, ei tea, kas ta selle ise välja mõtles, või kirjutas alla Sarve etteantud tekstile: 

“Minu seisukoht on, et me mõlemad suhtume tänuväärselt laste kasvatusse ja et nad tervena üles kasvaksid. Teie, kui professionaal, teete seda kindlasti tasemel. Mina, kes ma selle kommentaari tegin, tegin seda pelgalt selleks, et mul polnud piisavalt selle asja (Holmi koolituse) taustteadmisi. Mis ei tähenda ikka seda, et ma kohe aktsepteeriks laste lasteaias sellise kasvatuse läbiviimist, aga ma kindlasti toetan teid lasteaedades töötajatele, lapsevanematele … see on tõenäoliselt tänuväärne. Ja kui sealt edasi jätkata lastega, siis minu laste ema oleks kohe kindlasti nõus seda aktsepteerima. See on kindlasti vajalik, ma ei ole sellest algusest peale kahelnud.”

“Ja minu siiras soov on ka see, kui mina saan kusagil kasuks olla, nt teid oma lasteaeda esinema kutsuma, siis ma olen valmis seda tegema, et see olukord lõpetada, et taastada teie hingerahu ja saada sellest ise hingerahu. Päeva lõpuks oleksime ise selle võrra õnnelikumad.”

“Te teete väga tänuväärset tööd. Teie töös ei ole midagi sellist, milles ma ei peaks kahtlema ja kahetsema ja julgen seda vägagi soovitada. Ma ei ole soovinud selle situatsioonini, kus me täna oleme, üldse jõudagi. Lünklikud ja arusaamatud teadmised selle põhjustasid ja selle eest on mul suurim hea meel teile otse silma vaadata ja vabandada. Soovin meile mõlemale edu ning tervist ja paranemist.”

Mina olen hämmeldunud. 

Kas Tartu Maakohus on suuteline inimese meelsuse lühikese ajaga nii kardinaalselt ümber tegema? 

Artiklis öeldakse, et kokkuleppe sõlmimise ajaks saadeti ”kõrvalised isikud” saalist välja – huvitav, mis toimus suletud uste taga?

Kuidas on võimalik nii täielik “pöördumine”, peaaegu nagu ateistist aktiivseks jehoovatunnistajaks ümbersündimine? 

Tartu Maakohus peaks saama selle eest lausa Nobeli preemia! Kas nii lihtne on inimest konservatiivist liberaaliks “ümberlõigata”?

Kuidagi ei taha uskuda, et inimene kohtumenetluse käigus, vaid sel ajal, kui “kõrvalisi isikuid” saalis enam ei olnud, nii oma meelt muutis, et laste liig varajase “seksuaalkasvatuse” vihasest vastasest selle tuliseks pooldajaks muutus. Ja tõsimeelselt sellise väga veidra vabandamise teksti välja mõtles. 

Selle, mis talle vaba inimesena, enne kohtusse tulekut tundus värdjalikuna, selle tunnistab ta nüüd “tänuväärseks” ja “kindlasti vajalikuks”, ja ta on isegi nõus seda isiklikult toetama? 

Mismoodi see inimene kinniste uste taga katki murti, põlvili suruti ja endale vastu tunnistama sunniti? 

Kui seal kohtusaalis suudeti ühele inimesele nii ilmekalt Sexpo õpetuse vajalikkus ära tõestada, et Saulusest Paulus sai, siis miks ometi ei jagata seda väärtuslikku informatsiooni meie kõikidega? 

Me kõik tahaksime teada, milles seisneb tolle Soome seksiõpetuse kindel vajalikkus ja tänuväärsus! Miks on vaja inimesi “pöörata” ükshaaval, nende oma raha eest, kohtuprotsessidega, kui oleks võimalik ühekorraga ja tasuta kõigile selgeks teha tolle uudse seksikasvatuse peidetud väärtused? 

Ent, nagu ikka võib juhtuda nendega, kes oma emakeelt piisavalt hästi ei oska, – kogu see niinimetatud vabandus, see Rita Holmi seksiõpetuse apoteoos, mõjub paroodiana. Juhul, kui selle mõtles välja protsessi ohver, siis on selle vastuolud üsna kavalad, kui Sarv, siis on see lihtsalt saamatus. 

Eriliselt hea on lause: “Teie töös ei ole midagi sellist, milles ma ei peaks kahtlema ja kahetsema ja julgen seda vägagi soovitada.”

Kahekordne eitus muudab lause mõtte jaatuseks, niisiis, pole RH töös midagi sellist, milles EI tuleks kahelda, ja seda kahtlemist julgeb Einar kõigile soovitada. Kokkuvõttes, kogu RH töö on vägagi kaheldav. 

Ja selline on meie kohtute tase? Isegi vabandus on kaheti mõistetav? Ja keegi kohtuametnikest ei märka seda? 

Kurjad ja räigelt halvustavad netikommentaarid on kahtlemata valus probleem meie tänapäevases suhtlemises, aga sellega tuleb tegelda tõsiselt ja süvitsi, mitte pinnapealselt ja kaootiliselt. 

Isekalt ja eraldi ainult oma “solvumistega” kohtusse minek ei lahenda seda probleemi. See kisub vaid tüli üles, suurendab konflikti, levitab ja võimendab neid konkreetseid solvavaid kommentaare, ja mis veel halvem, paneb kohtualustele kaasa tundma isegi need inimesed, kellele endalegi tegelikult ei meeldi räiged kommentaarid. 

Sest mitutuhat eurot trahviraha ühe netikommentaari eest (kinnises Facebooki grupis) on ebaproportsionaalne karistus ning solvab inimeste õiglustunnet. 

Nagu paljudes muudeski teemades, on ka siin tegemist sõja kuulutamisega tagajärgedele, kusjuures põhjused jäetakse puutumata. Kui me tahame midagi oma ühiskondlikus suhtlemises muuta, siis tuleb alustada põhjuste väljaselgitamisest ja kõrvaldamisest, mitte tagajärgede hukkamõistmisest.