Märatsemine USAs ei ole rahva rahumeelne meeleavaldus, nagu seda globalistlik meedia üritab näidata. Tegemist on organiseeritud tegevusega. Ameerika on sõjas iseendaga. Lääne varemetel on arenenud Antifa – kunstlikus mullis elavad asotsiaalid ja kommunistid, kelle jaoks elu ei tähenda pingutust elu nimel, vaid vägivallaga anastamist, teiste töö viljade tasuta tarbimist ja riigi peost leiva nõudmist, kirjutab Roland Tõnisson.
Et president Trump Antifa terroriorganisatsiooniks kavatseb kuulutada, on igati õige. Samasse kategooriasse liigitub kahtlemata ka BLM (Black LivesMatter ehk Mustad elud on väärtuslikud), mis tapab üsna järjekindlalt politseinikke, põlgamata seejuures mõrvata selja tagant ka oma ametiautot tankivat naisametnikku, kes sellisel momendil kindlasti kellelegi ohtu ei kujuta.
Politseiniku amet on stressirohkeimate ametite seas kindlal esikohal. Aastal 2019 hukkus USA-s ametikohuste täitmisel 41 politseiametnikku (lisaks 41 õnnetustes hukkunut), aastal 2018 mõrvati 65 (lisaks sai 123 surma muudel põhjustel), 2017 – 58 politseinikku (126 muul põhjusel elu kaotanud).
Nüüd, pärast ühe ebatervislikke eluviise harrastanud, ühiskondlikke norme eiranud (narkomaania, valeraha levitamine), viis aastat relvastatud kallaletungi eest vanglas veetnud isiku surma, räägitakse ühiskondlikust leppest.
Eelneva kolme aasta jooksul on seda lepet (mis iganes moel see ka eksisteerib, kui üldse eksisteerib) rikutud 164 korda. Ühelgi korral ei ole tapetud politseinike lähedased, kolleegid, lihtsalt politseinikevastase vägivalla vastustajad tõusnud protestidele, märatsenud, lõhkunud, põletanud, tapnud. Ei tee nad seda ka ilmselt 2. juuni varastel tundidel St. Louises tapetud kapten David Dorni puhul. Teatud kodanike grupid suudavad end väljendada teisiti kui tappes ja marodööritsedes.
Praeguste rahutuste puhul on asi õiglusest ja tõest kaugel, kuigi räägitakse demagoogilisel moel võrdsusest, vabadustest ja ka õiglusest. Meediakanali Black Entertainment Television asutaja Robert Johnson leiab, et Ühendriikide võimud peavad USA mustanahalisele elanikkonnale maksma reparatsioonidena kompensatsiooniks orjuse eest 14 miljardit dollarit.
Johnsoni arvates vähendaks see süstemaatilist, orjandusest johtuvat rassilist ebavõrdsust: „Rikkuste üleandmine on just see, mida praegu vajatakse." 14 miljardit ei olevat tema sõnul selle eest sugugi liiga suur summa, olles vaadeldav kui lunastusmaks kahesaja aastase orjapõlve, valitsuste poolt sponsoreeritud sotsiaalse ja majandusliku diskrimineerimise ning mustanahalistele põhjustatud sotsiaalse trauma eest.
Johnson on veendunud, et reparatsiooni väljamakse võib lahendada kõik olemasolevad rassilised probleemid, võimaldab mustanahalistel tegeleda äritegevusega ning suurendada mustanahalistele kuuluvate ettevõtete arvu. Või pigem tähendaks see hoopis teatud kontingendile mugavat võimalust jätkata parasiteerimist, kuni 14 miljardit on otsa saanud ja aeg esitada uued nõudmised? Kes võtaks riigilt selle tšeki vastu? Kuidas see jagataks vaevatud mustanahaliste kogukonna liikmete vahel?
Varade ümberjagamise idee ei ole ju meilegi võõras. Nii muudeti maailma paremaks marksistide-leninlaste poolt. Nende ustavad õpilased Antifa ridades püüavad oma vaimsete isade õpetusi ellu viia meie ajal, tuues enda õigustuseks demagoogilisi ja pseudoajaloolisi väiteid, unustades neile ebamugava ja võimendades neile sobivat.
Kindlasti on vasakäärmuslikult kallutatud arusaam, et kogu Põhja-Ameerika europiidset päritolu elanikkond peab end tundma süüdi orjandusperioodi pärast, kuigi endiste plantaatorite järeltulijaid elab Ühendriikides väike osa – umbes viiel protsendil ameeriklastest on olnud suguvõsas keegi orjapidaja. Ja isegi kui neid oleks rohkem, siis tekib küsimus – miks peavad nemadki oma eelkäijate tegude eest süüd kandma?
Omaette vahva lugu on ka Aafrika mandrile tekitatud Libeeria vabariigi sünniga. Sinna naasis hulganisti Ühendriikides orjusest vabastatuid ja nende järglasi, kes millegipärast arvasid, et kohalik elanikkond vajab harimist ja juhendamist, ning tekitasid sellega hulgaliselt siseriiklikke konflikte, mis on kandunud meie päevadeni. Kas Libeeria riigi asutajatele ja oma rassikaaslaste orjastajatele on samuti plaanis esitada kompensatsiooninõue?
Kui nüüd keegi ei taha eelnevat aktsepteerida ja jahvatab jätkuvalt vana lugu, nagu sünniks Ühendriikides inimesed erinevate võimalustega lähtuvalt oma nahavärvist, siis võiks ta mõelda kas või globalistide suure juhi ja õpetaja (või siis nende suurte juhtide ja õpetajate suure õpilase) Barack Obama peale, kes on afroameeriklasi kutsunud üles mitte ketrama vanu mantraid ohvriksolemisest ja alustuseks hankima endale haridus või töö, sest selleks on tänapäeva Ühendriikides olemas kõik võimalused.
Väide, et keegi ei saa elada inimväärset elu, sest ta on getos sündinud, on sama lame kui vabandada oma laiskust sellega, et ollakse sündinud mõnes Tallinna äärelinnas. Vestlesin kunagi ühe väliseestlasega, kes oli aastaid ametis inglise keele õpetajana. Tema kolleeg, mustanahaline, tunnistas omavahelises vestluses, et kui ta läks ülikooli õppima, pööras suguvõsa talle selja, kuna temast sai valgete tallalakkuja: „Kas sa tahad olla parem kui meie?" oli nende küsimus.
On selge, et iga inimene ja rahvas näeb ümbritsevat oma seisukohast. Meie, eestlased, armastame rääkida sellest, kuidas baltlased on enim kannatanud rahvad kaasaegses Euroopas.
Soomlastel on Toto Cutugno tuntud hitile „Italiano vero" tehtud soomekeelne tekst, milles soome rahva pisaratest võiks täita mitu ookeani. On loomulik, et inimesele ja rahvale on olulisim temaga toimunu või toimuv.
Kas ei peaks mustanahaliste meelelahutuskanali Robert Johnsoni loogika järgi esitama eestlased arved rootslastele, taanlastele, poolakatele, sakslastele, venelastele? Miks mitte ka šotlastele, kes kunagi keskajal Rakvere linnas mürgeldasid? Meie orjapõlv kestis ju 800 aastat! Kas peaksime hakkama purustama välismaise kapitali poolt rajatud firmade kontoreid ja poode?
Praegune märatsemine USA-s ei ole rahva stiihiline rahumeelne meeleavaldus, nagu seda globalistlik meedia üritab näidata (paar valgustusraketti Washington DC kesklinnas).
Tegemist on organiseeritud tegevusega. Hiljuti maksti Trumpi-vastastel meeleavaldustel osalejatele palka, 14 dollarit tunnist. Kas ka nüüd on tegevusel oma taks määratud? Sellised rahutused ei ole kunagi „rohujuure tasandil" sündinud, kuigi lõpuks on „rahvas" see, kelle kätega räpane töö ära tehakse.
Vene-Jaapani sõja ajal tarnis Jaapan Vene revolutsionääridele relvi ning varustas neid rahaga. Lenini riigikukutamise maksis kinni Saksa kindralstaap. Mille kõigega peale demonstratsioonide eel juhuslikult valveta jäetud tellisekoormate Ühendriikide linnade tänavatel mässajaid veel varustatakse?
Sellesama 1905. aasta „revolutsiooni" ajal põletati Eestis mõisaid. Huvitaval moel kannatasid enim need, mis asusid raudteede läheduses – linnast tulnud põletajatel oli nii mugav tulla ja minna.
Sama skeemi järgi üritati korraldada pogromm mõni päev tagasi Washingtoni osariigi väikelinnas nimega Shonomish. Eelmisel pühapäeval teatas Seattle'i Antifa, et plaanis on hävitada selle linna keskus. Shonomishi 9000 elanikust on tumedanahalisi 0,5%. Indiaani päritolu inimesi elab seal neli korda rohkem. Märatsejad oli seega plaanis linna „importida" ja Antifa teatas, et on aeg tuua hävitustöö maapiirkondade väikelinnadesse. Antifa ei arvestanud aga, et Shonomishi elanikud ei kavatse lasta oma kodulinna purustada.
Nüüd on osariigi kuberner Islee nördinud, et linnaasukad võtsid välja oma seaduslikult soetatud relvad. Küllap on kuberneri pahameelest olulisem tõsiasi, et Shonomishi linn jäi sõjas Antifa ja vabade kodanike ühiskonna vahel puutumata.
„Nad on lasknud minu Ameerikal raisku minna," tõdeb üks „maakas."
Ameerika on sõjas iseendaga. Kõduneva Lääne kompostihunnikul on saanud Antifa jõudsalt kasvada. Linnade kunstlikus keskkonnas liiguvad ringi kunstlikus mullis elavad asotsiaalid ja kommunistid, kelle jaoks elu ei tähenda pingutust elu nimel, vaid vägivallaga anastamist, teiste töö viljade tasuta tarbimist ja riigi peost leiva nõudmist.
Liha tuleb poest ja vili kasvab kusagil abstraktses maapiirkonnas, ning seda kasvatavad lollid farmerid, kelle käest tuleb kõik ära võtta nagu 1920-ndate Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes, sest „revolutsionäärid" ei osanud ise midagi ei toota ega luua. Jääb vaid loota, et parasiteeriv mädapaise Ühendriikide ühiskonna ihul peagi lõplikult lõhkeb ja seda saab hakata ravima.