Kui Eesti hakkab oma kodanikele määrama seda, milline on õige kirik, astutakse teele, mille kahetsusväärset lõppu teab Euroopa ajalugu liigagi hästi, hoiatab Euroopa Usuvabaduse Foorumi president ja endine Slovakkia asepeaminister väljaandes The European Times.

Eestit peetakse peaaegu eeskujuliku euroopalikuks riigiks. Eestis on hinnas täpsed reeglid, läbipaistvad protseduurid ja selgelt määratletud piirrid, mis on lubatud ja mis mitte. Samal ajal pööratakse Eestis erilist tähelepanu kõigele, mis võiks olla seotud Venemaa mõjuga.

Pärast Venemaa rünnakut Ukrainasse on valvsus veelgi teravamaks muutunud. Selles pole midagi üllatavat: riigil on oma ajalugu, oma mured ja lõppkokkuvõttes vaieldamatu õigus hoolitseda oma julgeoleku eest ise.

Täpsusel on aga ka ohtlik omadus: vale lähtepunkt võib kord omaks võetuna viia samm-sammult sinna, kuhu see algselt ei pidanud jõudma.

Minu arvates toimub täpselt see täna ka Eestis, kus võitlus Venemaa mõju vastu on järk-järgult muutunud surve avaldamiseks õigeusu kirikule ning riikliku julgeoleku küsimused on hakanud märkamatult põimuma usu, kanoonilise korra ja kiriku jurisdiktsiooni küsimustega.

Ja see pole enam ühe väikese Balti riigi siseasi.

See on küsimus, kus tänapäeva Euroopa tõmbab piiri riigi õigusele kaitsta oma julgeolekut ja üksikisiku õigusele vabalt otsustada, millesse ta usub ja millisesse kirikusse ta kuulub.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on Euroopa kõige olulisem rahvusvaheline inimõigustealane leping, mis tagab kõige olulisemate inimõiguste austamise ja sisaldab samal ajal institutsioonilist raamistikku (Euroopa Inimõiguste Kohus). Usuvabadus on tagatud konventsiooni artiklis 9. See loodi Euroopa Nõukogu territooriumil 1950. aastal. Euroopa Nõukoguga liitudes kirjutasid sellele alla kõik liikmesriigid, sealhulgas Eesti.

Viimased neli aastat on Eesti Kristlik Õigeusu Kirik olnud peaaegu pideva poliitilise ja juriidilise surve all.

Esmalt nõudis riik talt suuremat iseseisvust Moskvast, seejärel põhikirja ja nime muutmist ning lõpuks tõstatati küsimus Moskva patriarhaadiga allesjäänud kanooniliste sidemete täielikust katkestamisest. Samal ajal ei pikendatud metropoliit Jevgeni elamisluba, mille tulemusel pidi ta Eestist lahkuma. Vaimulikel piirati riiki sisenemist ning siseminister Lauri Läänemets rääkis avalikult oma kavatsusest kuulutada Moskva patriarhaat terroristlikuks organisatsiooniks. Samuti arutas ta isiklikult Pühtitsa kloostriga võimalust viia see teise kiriku jurisdiktsiooni alla. 

Valitsus saab kõiki neid samme selgitada riigi julgeoleku kaalutlustega. Tervikuna vaadatuna loovad need aga pildi, mida pole enam võimalik tõlgendada tavapärase riikliku järelvalvena seaduse järgimise üle.

Riik siseneb üha enam ruumi, kus riigi ilmalikul esindajal ei tohiks olla otsustavat sõnaõigust. Lõppude lõpuks ei kuulu kiriku otsus siseministeeriumi pädevusse. Kiriku kanoonilist korda ei tohiks määrata riiklikud julgeolekujõud.

Moskva patriarhaadi suhtes võib esineda üks kõik millist negatiivset suhtumist; seda võib pidada poliitiliselt vastuvõetamatuks või isegi ohtlikuks. Euroopa arusaam südametunnistusevabadusest seisneb aga just selles, et riik ei määra kodanikele "õiget" religiooni ega "õiget" patriarhi.

Kui konkreetne vaimulik on seadust rikkunud, teinud koostööd välisriigi luureteenistusega, rahastanud ebaseaduslikku tegevust või kutsunud üles vägivallale, lükatakse käima kriminaaluurimine, sekkub prokuratuur ja algatatakse kohtumenetlus. Kui aga konkreetse ebaseadusliku teo asemel saab riikliku surve põhjuseks kanooniline kuuluvus ise, siseneme hoopis teistsugusesse õiguslikku reaalsusesse.

Eesti Õigeusu Kirik on püüdnud leida kompromissi. 2024. aastal muutis kirik oma põhikirja, rõhutades oma administratiivset ja rahalist iseseisvust. 2025. aasta märtsis sai kirik uue ametliku nime, mis ei maini enam Moskva patriarhaati. Kui riigi tegelik eesmärk oleks olnud välistada usuorganisatsiooni poliitiline juhtimine välismaalt, oleksid need muudatused võinud olla aluseks edasisele dialoogile.

Tasapisi selgus aga, et küsimus on palju laiem: kirikult oodatakse tegelikult kanoonilise sideme katkestamist. Ja siit kerkibki esile põhiprobleem. Riigil on õigus nõuda poliitilist lojaalsust oma seadustele, kuid tal pole õigust nõuda teoloogilist lojaalsust religioossele keskusele, mis on talle poliitiliselt vastuvõetav.

On äärmiselt tähelepanuväärne, et esimeseks tõsiseks takistuseks selles suunas ei olnud mitte Kreml ega Moskva patriarhaat, vaid Eesti president Alar Karis. Ta keeldus kaks korda kirikute ja koguduste seaduse allkirjastamisest, viidates muuhulgas usuvabaduse ebaproportsionaalsele piiramisele. Seejärel saatis ta küsimuse arutamiseks riigikohtusse.

2026. aasta juunis otsustas kohus, et muudatused on põhiseadusega kooskõlas. Kummaline oleks aga pidada seda probleemi lahenduseks. Kohus vastas küsimusele seaduse vastavuse osas Eesti põhiseadusele. Otsus ei vastanud aga palju olulisemale küsimusele: kas demokraatlik riik peaks üldse sellist vahendit oma kodanike usuelu ümberkujundamiseks kasutama? Seda enam, et ka rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid on olukorra arengu pärast muret avaldanud. See asjaolu on äärmiselt oluline, sest viib arutelu välja mugavast skeemist, mille kohaselt saab iga vastuväidet Tallinna poliitikale tembeldada Venemaa propagandaks.

On veel üks aspekt, mida Euroopas eelistatakse palju ettevaatlikumalt arutada.

Oleme juba näinud Ukrainas lahti rulluvat poliitilist konflikti ortodokside kanooniliste sidemete üle. Olukord on muidugi teistsugune: riik on sõjaseisukorras ja suhete küsimus Moskvaga on märksa pakilisema iseloomuga. Kuid just seetõttu oleks Ukraina kogemus pidanud saama teistele Euroopa riikidele hoiatuseks, mitte tegutsemisjuhiseks.

Kui usuorganisatsiooni hakatakse vaatlema eelkõige tema geopoliitilise kuuluvuse prisma läbi, hägustub väga kiiresti piir institutsiooni kahtlustamise ja miljonite usklike kahtlustamise vahel. Kiriklikust vaidlusest saab poliitiline, poliitilisest vaidlusest administratiivne ja lõpuks avastab tavakodanik, et tema religioosne valik on ootamatult muutunud riigile osutatava lojaalsuse küsimuseks.

Siin peab Euroopa olema äärmiselt ettevaatlik. Me ei veetnud aastakümneid selle veendumuse kinnistamisega, et inimõigused on universaalsed ja poliitilisest konjunktuurist sõltumatud, selleks, et nüüd kehtestada neile geopoliitilisi erandeid. Usuvabadus ei vaja kaitset, kui inimene valib kiriku, mis riigile meeldib. Usuvabaduse tegelik proovikivi algab sealt, kui riigile tema valik ei meeldi.

Ma ei väida, et Eesti peaks ignoreerima reaalseid ohte ja kindlasti mitte ka seda, et ta peaks Venemaa mõjutuste suhtes naiivne olema. Kui on tõendeid Moskva sekkumisest konkreetsete koguduste tegevusse, tuleks need esitada. Kui leidub ebaseaduslikke rahalisi sidemeid, tuleks neid uurida. Kui konkreetne vaimulik kujutab endast julgeolekuohtu, on riigi käsutuses kõik vajalikud õiguslikud vahendid reageerimaks.

Siiski on tohutu erinevus välismaise sekkumise ja kanoonilise kuuluvuse vastase võitluse vahel. Esimene on riigi kohustus. Viimane aga riskib riigi muutmisega religioosse vaidluse osapooleks.

Eesti on täna jõudnud väga ohtlikule lävele. Oht ei seisne vaid ühe õigeusu kiriku saatuses, vaid pretsedendis, mis võib tekkida siis, kui Euroopa võtab omaks lihtsa sõnastuse: poliitiliselt ebamugav usuline või kanooniline side on iseenesest piisav põhjus usklike õiguste piiramiseks.

Ja sellistel pretsedentidel on ebameeldivad tagajärjed. Harva püsivad nad algse konteksti piires, milles nad loodi. On täiesti võimalik kaitsta Euroopa korda välise mõjutustegevuse eest, samal ajal järk-järgult hävitades ühte selle aluspõhimõtetest. On võimalik tõrjuda vabadusele väljastpoolt tulevaid ohte ja ühel päeval avastada, et oleme asunud vabadust seestpoolt piirama.

Seepärast ei väärigi Eesti "sihikindluse" demonstratsiooni eest aplausi, vaid väga tõsist Euroopa-ülest arutelu.

Sest riik, mis asub oma kodanikele õiget kirikut määrama, asub teele, mille kahetsusväärset lõppu teab Euroopa ajalugu liigagi hästi.

Toimetas Markus Järvi