Loomulikult pidi LGBT organisatsioonide rahastuse teemale sõna võtma ka „inimõiguste" eest võitleva Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper. Artikkel püüab vihjamisi jätta muljet, nagu oleks eestlastel vaid kaks valikut – homodemokraatia või autoritaarne Nõukogude Eesti, kirjutab repliigis Oto Tuul.
Artikli esimeses pooles püüab Käsper kujutada homoaktiviste erapooletute filantroopidena, kes küll keskendudes seksuaalvähemustele tegelevad põhimõtteliselt heategevusega. Tema arvates „ei tehta [Eesti LGBT Ühingus] ideoloogilist propagandat ühe või teise maailmavaate jaoks". Ning „seetõttu on oluline, et iga valitsus […] seda väikest kogukonda ei unustaks ega välistaks."
On täiesti absurdne väita, et homoaktivistide organisatsioonid, sh Eesti LGBT Ühing ei tegele propagandaga. LGBT-ideoloogia on justnimelt – ideoloogia –, mis toetub mitmetele eeldustele, muuhulgas võetakse oma identiteedi keskmeks seksuaalkäitumine, postuleeritakse „inimõigus" hälbelisele seksuaalsele käitumisele ja nõutakse ühiskonnalt kohastumist oma nõudmiste järgi.
Nii ongi progressiivsemates lääneriikides vähem kui kümne aasta jooksul jõutud homoabielude legaliseerimisest avalike transsooliste lugemistundideni lastele, poisiohtu drag-queeni heroiseerimiseni ja vihjeteni pedofiilia normaliseerimiseks. Aga kui konservatiivid selle eest hoiatasid, oli see kõigest alusetu „libe nõlv". Ka Eestis ei saa muuks kui propagandaks nimetada lapsevanemate selja taga alaealist sugu vahetama veenmist, homotemaatika sisse viimist kooliõpikuisse ja homoparaadide korraldamist.
Kuid Käsper ei piirdu ühe jaburusega. Veel ei saavat rünnakuid LGBT gruppide vastu vaadata eraldi „laiemast mõjutustegevusest", mille eesmärk on konfliktide ja vastandumise külvamise kaudu „murendada demokraatlikke väärtusi". Väidetavalt on nii Poolas kui Türgis, „Venemaast rääkimata" tehtud homodest „ebaõiglaselt kõigi hädade allikas". Eestis samamoodi. Tegelikult ei saaks asi lihtsam ollagi. „Rumal on arvata, et vastastel on tegelik mure riigi rahakoti pärast. See on ikka see sama kole ja madal vaen ja sallimatus, homo- ja transfoobia," paneb Käsper asja paika.
Sellist jama on raske kommenteerida, tahaks seepeale öelda.
Lõpuks paneb Käsper sujuvalt ühte patta homoõigused ja demokraatia, mis „vajab vabadust kui värsket õhku, mis tagab pluralismi ja arvamuste mitmekesisuse, ja ainult demokraatia annab igaühele võimaluse omale kohale päikese all". „Alternatiiv on autoritaarne riigikord — omamoodi Nõukogude Eesti tagasitulek" sedastab ta.
Seega ongi meil eestlastel kaks – ja ainult kaks! – valikut: homodemokraatia lõputu vikerkaarevärvilise tralli, laste soovahetuse ja viimaks lastepilastamisega, rääkimata „vihakõne" risti all teisitimõtlejate suukorvistamisest või Nõukogude Eesti koos „hirmuvalitsuse, tsensuuri ja teistsuguste tagakiusamisega".
Head valimist ja palju õnne meile.