Repliik: kuidas „kunstnikud“ ühiskonda labastavad

Alison Jackson Foto: Konstantin Sednev / Postimees Grupp, Scanpix

Neeme Raud kritiseerib piiranguid vulgaarsuste avaldamisele avalikus ruumis ja mängib sellega kaasa tendentsile, mis on suunatud ühiskonna labastamisele. Seevastu on täiesti legitiimne püüda ühiskonna hüvanguks kontrollida sisu, mida inimesed tahtmatult linnaruumis kohtavad, kirjutab Oto Tuul.

Hiljuti käskis Tallinna ettevõtlusamet avalikust linnaruumist maha võtta Briti fotokunstniku Alison Jacksoni näituse skandaalsed reklaamid, kus ühel juhul on kujutatud Walesi printsess Dianat vulgaarset žesti tegemas ja teisel Ameerika president Donald Trumpi naisega suguühtes.

Paneme siinkohal tähele, et tegu on avalikus ruumis rippuvate kujutistega, mis on tahes-tahtmata kõigi liiklejate, kaasa arvatud laste vaateväljas. Jätkuvalt on taiesed üleval reklaamitud fotonäitusel. Ettevõtlusameti juhataja viitas põhjendusena reklaamiseadusele, mis sätestab, et reklaam ei tohi olla vastuolus heade kommete ja tavadega.

Peagi kihutas kohatute reklaamide kaitsele Neeme Raud, kisades ähmaselt midagi tsensuurist, viidates kummaliselt Mare Tralla juhtumile ja võrdles ettevõtlusameti otsust reklaami kohta avalikus ruumis tolliametniku otsusega Venemaal, kes konfiskeeris piiril homoseksuaalsusest rääkiva raamatu. Välismeedias mõisteti Venemaa seik hukka ja sama hukkamõistu aluseks võib saada Eesti, sest… tsensuur või midagi?

Maailmas juhthoobi omavale seltskonnale on parim subjekt tarbija, kes on pidevalt kas hirmul, masenduses või kiimas.

Raua artikkel on kirjutatud vihjamisi ja erilist mõtteselgust olekski sellest narr oodata. Hoopis huvitavam on küsimus, miks Raud sellise kirjatüki on avaldanud. Pole ju tegemist kuigi markantse vahejuhtumiga, keelati mõned ebasündsad reklaamid, no mis siis ikka. On siin mingi tagamõte?

Tagamõtteks on tasahilju välistada igasugune kriitika protsessidele, millega üritatakse ühiskonda vägisi labastada. Maailmas juhthoobi omavale seltskonnale on parim subjekt tarbija, kes on pidevalt kas hirmul, masenduses või kiimas. Kõige parem kui veel kõike korraga, kuna sellises seisundis inimesele on hoolika ja korduva sisendusega (loe: reklaamiga) võimalik maha müüa pea mida iganes.

Et sellele kinnitust leida, piisab pilgu pööramisest trendidele meelelahutustööstuses, meedias, moes või kunstis. Või pigem „kunstis“, mis on ammu lahti öelnud kõrgetest ideaalidest, mis sellele kord olemuslikud olid. Neile on kasulik tarbija, kes on minetanud igasuguse esteetilise maitse ja kriitilise meele. Teisisõnu, kes on labastatud.

Täpselt sellele tendentsile püüab Raud oma kirjatükiga hoogu anda. Ja mõistagi ei ole ta selles üksiküritaja, näiteid võiks tuua lõputult. Veel enam, Raud püüab delegitimiseerida tsensuuri nimetuse all igasugust vastassuunalist kriitikat.

Avalik ruum on vaba! Plätserda seintele mida tahes, kasvõi pornot!

Ei, see ei ole tsensuur. On täiesti legitiimne püüda ühiskonna hüvanguks kontrollida sisu, mida inimesed tahtmatult linnaruumis kohtavad. Fotonäitustel võivad inimesed käia enese vabal tahtel. Linnaruumis tahtmatult kohatav roppus aga võtab inimestelt (ka lastelt ja lapsevanematelt!) valiku, millise sisuga oma meeli täita. Seiskem vastu labastamisele ja hoidkem tänavatel puhtust, nii sõnas kui pildis!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Oto Tuul
Oto Tuul on portaali Objektiiv toimetaja. Omandanud Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi filosoofias ja riigiteadustes. Katoliiklane.