Üks Saksamaa juhtivaid neuroteadlasi dr Manfred Spitzer hoiatab inimesi digitaalse dementsuse eest, mille kutsub esile arvutite, Interneti ja nutiseadmete liigne kasutamine eriti varajases nooruses. Seetõttu on ta arvamusel, et mõistlik vanus arvuti kasutamiseks on alates 15. eluaastast ning väikelastele nutiseadme kätteandmine on peaaegu kuritegu.

Dr Manfred Spitzer avaldas juba 2012. aastal raamatu "Digitaalne dementsus", milles kirjutab digitaalse maailma ohtudest inimese vaimsele tervisele ja arengule ning seda eriti väikelaste puhul. 2014. aasta alguses rääkis ta sellel teemal ka telekanali Deutsche Welle vestlussaates Talking Germani, millel põhineb ka alljärgnev artikkel. See teema ei ole oma olulisust aastatega sugugi minetanud, vaid vastupidi, on muutunud ka Eesti ühiskonnas üha aktuaalsemaks.

Teisipäeval ilmus Postimehes artikkel "Antropoloog: Eesti lasteaialapsed vaevlevad tehnoloogiadefitsiidi käes", milles Rakendusliku Antropoloogia Keskuse antropoloog Helelyn Tammsaar leiab hiljutise uuringu tulemustele tuginedes, mille tellis nendelt riiklik algatus Startup Estonia, et Eesti lasteaialapsed sooviksid olla palju enam "tehnoloogiast läbi imbunud", kui seda neile praegu võimaldatakse ning et nii kodudes kui ka lasteaedades "valitseb tohutu tehnoloogiadefitsiit", kuna tehnoloogiat kasutatakse laste karistamise ja premeerimise ehk siis nende distsiplineerimise vahendina.

Uuringu eesmärgiks oli "kvalitatiivsete meetodite abil ning toetudes laste ja noorte isiklikele kogemustele saada teada, kuidas tekib noortes huvi tehnoloogia​ ja ettevõtluse vastu ​ning mil määral kõnetab neid startup-kultuur ja -mõtteviis". On tähelepanuväärne, et uuring on selgelt tendentslik ning viidud läbi algatuse poolt, mille eesmärgiks on arendada idufirmade ettevõtluskeskkonda ning ilmselt äratada ka noortes varakult huvi tehnoloogia ja ettevõtluse vastu ning kultiveerida startup-mõtteviisi.

Sellise kallutatud kajastuse sügav problemaatilisus seisneb aga eelkõige selles, et selle raames ei pöörata vähimatki tähelepanu tõsistele ohtudele, mida nutiseadmete liigne kasutamine endas eelkõige just laste ja noorte kognitiivsele arengule ja vaimsele tervisele kätkeb. Just nendest digitaalse maailma probleemidest, ohtudest ja riskidest räägibki dr Manfred Spitzer alljärgnevas intervjuus.

*   *   *

Peter Craven: Minu tänane külaline on mees, kes on ühteaegu väga edukas neuroteadlane kui ka isik, kes on tuntud oma vastuoluliste seisukohtade poolest. Manfred Spitzer, tänan teid saatesse tulemast, meil on selle üle suurim heameel. Lisaks sellele, et Manfred Spitzer on üks Saksamaa juhtivaid aju-uurijaid, on ta ühtlasi kogunud tuntust oma väitega, et liigne arvuti, mobiiltelefonide ja interneti kasutamine põhjustab digitaalset dementsust, nagu ta ise seda nimetab.

Te olete neuroteadlane ja ühtlasi keegi, kes osaleb aktiivselt sotsiaalses diskursuses, kirjutades menukaid raamatuid – kui palju on teil endal aga aega lugemiseks?

Manfred Spitzer: Mitte palju. Kui mul on natukene vaba aega, siis loen ma meelelahutuseks teaduslikke ja loodusteaduslikke teoseid. Ja ma armastan seda, ma tõesti armastan lugeda meelelahutuseks teadusajakirju.

Peter Craven: Põhjus, miks ma teilt seda küsin, seisneb selles, et ma ise olen paras raamatukoi ja raamatukoina tunnen ma ennast tänapäeval mõnikord vanamoelisena ning selleks saateks valmistudes ja lugedes kõikide nende asjade kohta, millest teie huvitatud olete, leidsin ma äärmiselt huvitava tsitaadi, mis pärineb Google'i esimehelt Eric Schmidtilt.

Ta ütles: "Ma muretsen informatsiooni, eriti stressi tekitava informatsiooni, ülekoormava korduvuse pärast meie eludes, mis viib meid eemale lugemisest, nii et me oleme kaotamas lugemisharjumust." Sellel oli minule uskumatu mõju – see muutis mind väga kurvaks. Ning ma tean, et see on miski, millest te olete väga huvitatud. Rääkige sellest palun lähemalt.

Manfred Spizer: Ma nõustun sellega, mida Eric Schmidt ütles ning ma arvan, et ta tabab märki ka sellega, et rõhutab kontrolli puudumist – kui sinu nutiseade annab endast märku, siis sa pead tegema seda ja teist ja kolmandat ning niimoodi haarab see kontrolli sinu elu üle. See on see, mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad informatsiooni ülekoormusest. Aju seisukohast vaadates ei ole võimalik oma aju üle koormata, see lülitub ise välja – ajul on teatud koormus, millega see toime tuleb ning kui see saab ületatud, siis aju lihtsalt ei suuda seda enam töödelda.

Kuid sul võib olla sellegipoolest alati tunne, et ma peaksin rohkem tegema ja et ma peaksin tegema seda, teist ja kolmandat ning et ma ei oma kontrolli kõikide asjade üle, mis toimuvad. See on täpselt sama mis stress. Stressi ei põhjusta mitte see keeruline olukord, millesse sa satud, vaid kontrolli puudumine selles olukorras.

Seda näitavad isegi loomkatsed rottidega. Näiteks ühes puuris on rott, kellel on võimalik vältida elektrilööke, kui ta vajutab lambi süttides hoovale – kuigi rott on alguses aeglane ja saab seetõttu elektrilööke, õpib ta viimaks seda tegema. Teises puuris on aga teine rott, kes saab elektrilöögi iga kord kui esimene rott löögi saab ning ta ei saa seda kuidagi vältida ega sinna midagi parata.

Kummal kahest rotist tekivad stressisümptomid nagu haavandid, kõrge vererõhk ning viimaks ka surm? Mitte sellel, kes jälgib pingsalt lambi süttimist ning kes üritab hooba vajutades elektrilööke vältida, vaid sellel, kes mõtleb, et ma võin teha mida tahes, nagunii saan ma viimaks karistada. Ning see ongi kogu stressi olemus ning seda suurendab digitaalne meedia ning see ei ole teie tervisele hea.

Peter Craven: Teid on seostatud mõistega "digitaalne dementsus", kuid te ei mõelnud seda ise välja; kust see mõiste algselt pärineb?

Manfred Spizer: See pärineb Korea teadlastelt ja arstidelt. Korea arstid märkasid umbes kuue aasta eest, et nende poole pöördub palju noormehi, kes ütlevad, et nad ei suuda keskenduda, nad kipuvad asju unustama, nad tunnevad ennast natukene läbipõlenuna. Ning nad võtsid kasutusele mõiste "digitaalne dementsus", kuna need kujutavad endast dementsuse sümptomeid ning kuna need noormehed ütlesid arstidele alati, et veedavad palju aega, sealhulgas ka vaba aega, arvuti taga.

Peter Craven: See on Lõuna-Koreas laialt levinud, mis on digitaalselt väga ühendatud ühiskond, aga kui levinud on teie poolt tuvastatud probleem siin Saksamaal?

Manfred Spizer: Peaaegu sama laialt levinud kui igas arenenud riigis, kuigi lõuna-korealased on ilmselt selles vallas kõige "edasijõudnumad". Kui rääkida arvudest, siis viimastel andmetel on 20% Lõuna-Korea noortest interneti- ja arvutisõltuvuses – need ei ole minu andmed, vaid need pärinevad nende tervishoiuministeeriumilt. Saksamaal on vastav näitaja võib-olla 2–4% ning neil on 20% – see on tõesti hämmastavalt kõrge.

Kui ilmus minu raamat "Digitaalne dementsus", siis lõunakorealased olid esimesed, kes selle ära tõlkisid ning seejärel sain ma ka Lõuna-Koreast kirja, milles teavitati mind, et neil on seal nüüd liikumine nimega „One One One" (Üks Üks Üks), mille raames on noored korealased nõus oma telefoni ühel nädalapäeval üheks tunniks välja lülitama. Nad vajavad selleks eraldi kampaaniat, et lihtsalt lülitada oma telefon ühel päeval nädalas üheks tunniks välja.

Peter Craven: Te teete Ulmi ülikooli juures asuvas instituudis, kus te töötate, palju neuroloogilist uurimistööd, kuid te teete ka kliinilist tööd inimestega, kes on tugevas sõltuvuses uuest meediast. Rääkige palun, mida see töö endast kujutab ning milline käitumismuster selliste inimeste puhul avaldub.

Manfred Spizer: Ma olen täiesti standardse psühhiaatriakliiniku juhataja ning need keda mina näen, on kõige raskemad juhtumid. Kuna meil on akuutse ravi kliinik, siis kui keegi tõesti vaimselt kokku variseb, tuuakse ta minu haiglasse.

Ma olen näinud noori mehi nende 20ndates, hilistes 20ndates – see on muide, standardne vanus –, kes on kaotanud oma töö, oma korteri, kõik oma sõbrad. Nad mängivad päevas 18 tundi arvutimängu World of Warcraft, neil on roojaämber kohe arvuti kõrval, et nad ei peaks tualetti külastama. Ning kui neilt küsida, et kas neil on sõpru, siis vastavad nad: "Jah". Kuid kui neilt küsida, kas nad on nendega kunagi kohtunud, siis vastavad nad: "Ei". Nende elud on täielikult rikutud.

Ning nad tulevad suletud osakonda, kuhu nad lukustatakse nädalaks või kaheks, ning nad on sellega nõus, sest nad teavad, et see on nende ainus võimalus. See on tõesti hämmastav, sest kui võtta ära nende digitaalsed seadmed, siis pole neil mingit toimetulekumehhanismi ning neil tekivad võõrutusnähud. Ning see pole tõesti ilus vaatepilt.

Ma olen rääkinud inimestega, kes ütlevad, et ära muretse, need inimesed oleksid minevikus olnud alkohoolikud või tarbiksid narkootikume, nüüd nad on kõigest arvutisõltlased. Ei, probleem peitub nende puhul arvutis ning see on tõesti tõsine probleem.

Peter Craven: Sõltuvus on kahtlemata osa inimeseks olemisest, kuid see, mida te kirjeldate on muidugi masendav. Kuid samas on sellel lool ka teine pool. Te kirute, neate ja mõistate hukka uut meediat – täpsemalt selle kõrvalmõjusid, mida te peate väga-väga ohtlikeks. Kuid ühe uue uuringu kohaselt, mille viisid läbi Max Plancki Inimarengu Instituut ning prestiižne Charité kliinik, suurendab arvutimängude mängimine aju piirkondi, mis vastutavad ruumilise orienteerumise, mälestuste moodustamise, strateegilise planeerimise ja peenmotooriliste oskuste eest. See on üsna muljetavaldav komplekt ning paneb mind mõtlema, et ma peaksin hakkama rohkem arvutimänge mängima.

Manfred Spizer: Esmalt sooviksin ma seda uuringut lugeda. Teiseks sooviksin ma teada, kes on seda sponsoreerinud…

Peter Craven: Kas sellest uuringust võib teie jaoks midagi huvitavat leiduda?

Manfred Spizer: Jah. Kui keegi mängib näiteks palju tulistamismänge, siis ta muutub selles kiiremaks. Just nagu Ühendkuningriigi prints Harry ütles, et ta oli oma helikopteri [relvasüsteemide kasutamises] nii hea, kuna ta õppis seda videomängude abil. Jah, sa muutud küll paremaks reflektoorses tegevuses, kuid sa ei muutu paremaks planeerimises, sa ei muutu paremaks kognitiivses enesekontrollimises ehk siis selle tegemises, mida sa tõesti teha tahad – oma elu eesmärkide poole pürgimises. Sa ei muutu selles paremaks, sa muutud selles halvemaks.

Inimesed väidavad mõnikord, et kui nad muutuvad [arvutimängudes] paremaks selle pahalase ja tolle pahalase tulistamises, kuna need ründavad neid igast suunast ning nende tähelepanu on justkui kõikjal. Jah, seda küll, kuid nii sa harjutadki end oma tähelepanu kõikjale hajutama ehk siis teiste sõnadega: sa pole enam võimeline keskenduma, kuna keskendamine tähendab, et su tähelepanu on koondatud ühte kohta, mitte pole kõikjale laiali hajutatud.

Ühes Briti loodusteaduslikus ajakirjas avaldati koguni teadusartikkel, mille autor väidab, et niimoodi suureneb inimese tähelepanuvõime, kuna ta kaotab võime millelegi keskenduda. Tegelikkuses tähendab see aga tähelepanu puudumist, kuigi autor üritab asja pea peale pöörata, väites et inimene märkab niimoodi paremini kõike oma vaateväljas.

Peter Craven: Sinu üheks meelisteemaks on multitasking ehk mitme asja korraga tegemine ning sa muutud mõnikord väga vihaseks, kui hakkad rääkima selle mõjudest.

Manfred Spizer: Inimesed pole selleks võimelised…

Peter Craven: Sa väidad, et inimesed pole selleks võimelised, kuid oma kodu mugavuses valmistan ma toitu, kuulan muusikat, ajan sõbraga juttu ning minu jaoks on see lõõgastumine… ning ma teen kolme asja samal ajal.

Manfred Spizer: Muidugi on inimesed võimelised samaaegselt igasugu erinevaid asju tegema, kuid see ei ole rangelt võttes multitasking. Ning lubage ma selgitan, miks multitasking kitsamas tähenduses on oluline teema. Kui meil on tegemist digitaalse meediaga, siis on meil tegemist narratiivi, sõnade, sisu ja tähendusega; ning inimaju ei ole võimeline samaaegselt kahte sisu või kahte lugu järgima. Sellel on hea põhjus, miks siin minu kõrval ei istu praegu veel kedagi, kes teiega samaaegselt räägiks, sest te ei tuleks toime kahe samaaegselt rääkiva inimesega. See pole võimalik. On isegi tehtud psühholoogilisi eksperimente, mis näitavad, et kui seda üritada, siis sooritus halveneb.

Keegi ei loe samaaegselt kahte raamatut, sest nad ei suuda seda teha. Ning kui sa üritad seda tund aega teha, siis omandad sa selle käigus vähem, kui oleksid lugenud pool tundi ühte raamatut ja pool tundi teist raamatut. Seda on sada korda tõestatud. Sellist tüüpi multitasking, kus keskendutakse samaaegselt ja teadlikult kahele sisule, pole võimalik… isegi mitte naiste jaoks. Ning täpselt seda arvutid sult nõuavadki. Seetõttu kirjutas The New York Times 2007. aastal, et USA majandus kaotab 650 miljardit dollarit aastas, kuna kõik töötajad üritavad erinevaid asju samaaegselt teha, mis toob kaasa nende tööalase soorituse languse.

Meie aju ei arene täielikult välja, kui me suhtleme liiga palju digitaalse maailmaga. Seetõttu ei ole digitaalne meedia inimeste jaoks hea ning mida noorem sa oled, seda halvem see sinu jaoks on.

Peter Craven: Selgitage mulle palun, miks varased aastad on lapse hariduse seisukohalt niivõrd olulised.

Manfred Spizer: Me ei sünni siia ilma väljaarenenud ajuga, vaid ajuga, mis omab arenguvõimalust. Ning see areng leiab aset vaid aju stimuleerimise korral. Ning see ei hõlma vaid värve ja helisid, vaid koordineeritud stimuleerimist. Näiteks see klaas siin laual: ma saan seda puudutada, kuulen selle heli, kui selle vastu löön, saaksin tunda ka selle lõhna, kui tegemist oleks mõne muu objektiga ja nii edasi… ning muidugi ma ka näen seda. Väikelapsed vajavad sellist terviklikku sisendit, kuna väikelapse aju õpib maailma kohta kõiki meeleaistinguid kombineerides – nii saab ta aru, mida maailm endast kujutab ning kuidas see toimib. Kui näidata väikelapsele vaid mõne objekti kujutist ning võib-olla mängida ühtlasi natukene heli, mis tuleb üldse teisest kohast, siis pole väikelapse aju võimeline seda ühildama. Ta suudab neid aistinguid oma ajus kombineerida vaid siis, kui objekt on reaalselt olemas. Seetõttu on väga oluline, et väikelapsed puutuksid kokku päris maailmaga, mitte selle digitaalse versiooniga. Digitaalne maailm ei saa mitte mingil juhul asendada väikelaste jaoks päris maailma, mistõttu on peaaegu kuritegu panna laps iPadi ette istuma ja lasta tal sellega mängida. Sa pead kasutama oma kätt, sest selle abil õpid sa mõistma, mida mingi asi endast kujutab. Käsi on suurepärane tööriist ja meeleelund, mis aitab me ajus ühendusi luua ja seda üles ehitada ning meie aju ei arene täielikult välja, kui me suhtleme liiga palju digitaalse maailmaga. Seetõttu ei ole digitaalne meedia inimeste jaoks hea ning mida noorem sa oled, seda halvem see sinu jaoks on.

Peter Craven: Seega vajavad eriti just väikelapsed meelelist stimulatsiooni ja aistinguid. Tulles aga tagasi eelneva teema juurde, siis hirm ja stress tõkestavad loomingulisust…

Manfred Spizer: … ja õppimist.

Peter Craven: Miks nii?

Manfred Spizer: Stress tapab neuroneid, see on üks põhjus, ning see on õppimise seisukohast väga halb. Ja mis puutub hirmu, siis ei ole tõeliselt hirmutavas olukorras hea lõõgastuda ja mõelda võimalikele lahendustele, sest neid, kes seda minevikus tegid, pistis mõõkhambuline tiiger lihtsalt nahka. Kui selline elukas on läheduses, siis on kõige parem lihtsalt jooksu pista ja mõelda mitte millelegi muule kui jooksmisele. Seetõttu lülitab hirm välja kaugeleulatuvate seoste loomise võime, kaugeleulatuvad mõtteprotsessid. Me mõtleme vaid ühele asjale. Seega häirib hirm meie loomingulisust, tasalülitab meie loomingulise mõtlemise, mistõttu ei tohi te olla hirmunud, kui soovite olla loominguline.

Kui soovite kellelegi midagi õpetada, mida ta saaks hiljem loominguliselt kasutada, siis ei tohi te temas õpetamise käigus tekitada hirmu ega ärevust, sest kui keegi õpib midagi hirmu all, siis talletab ta hirmu koos õpituga ning hiljem meenub koos õpituga siis ka see sama hirm ning inimene ei ole võimeline õpitut loominguliselt kasutama. Kui te õpetate ärevust tekitaval ja ähvardaval viisil, siis võiksite sama hästi üldse mitte õpetada, sest õpetatust ei ole mitte mingit kasu.

Peter Craven: Millises ulatuses rakendatakse teie poolt õpetatut Saksa koolisüsteemis?

Manfred Spizer: Üldse mitte.

Peter Craven: Miks mitte?

Manfred Spizer: Ma arvan, et head õpetajad teavad nendest asjadest ning hoiduvad laste ähvardamisest ja survestamisest. Kuid süsteem toimib vastupidiselt. Seetõttu tekivad paljudel õpetajatel stressi sümptomid ning depressioon, sest nad mõistavad, et selles süsteemis on neil raske hästi õpetada, sest süsteem avaldab lastele tugevat survet, mis ei ole õppimise seisukohast hea.

On väga oluline, et väikelapsed puutuksid kokku päris maailmaga, mitte selle digitaalse versiooniga. Digitaalne maailm ei saa mitte mingil juhul asendada väikelaste jaoks päris maailma, mistõttu on peaaegu kuritegu panna laps iPadi ette istuma ja lasta tal sellega mängida.

Peter Craven: Kõik ütlevad, et me vajame koolides arvuteid, kuna digitaalne maailm on see koht, kus me ajame tänapäeval äri, kus me genereerime ideid, kus me loome töökohti, seetõttu vajame me arvuteid koolidesse juba varakult. Teie ütlete aga ei.

Manfred Spizer: Täpselt.

Peter Craven: Miks?

Manfred Spizer: Selleks, et arvuteid kasutada, vajad sa teadmisi. Võtame näiteks Google'i otsingumootori; seal otsingu tegemiseks ei pea sa arvutitest midagi teadma, sest sa tead kuidas seda kasutada – sa pead ainult brauseri avama ja küsimuse sisse trükkima. Kui sa ei tea midagi, siis pole sul ka küsimusi ning sa ei pea nagunii guugeldama. Aga kui sa tead natukene, siis ei ole Google väga kasulik, kuna sa pead teadma palju, kui Google söödab sulle umbes poole sekundiga 10 000 vastust ette, sest kui Google on sinu küsimusele vastanud, tuleb sinul terad sõkaldest eraldada – ning seda saad sa teha vaid juba eelnevate teadmiste põhjal. Mida enam sa tead, seda paremini saad Google otsingumootorit kasutada.

Kuidas tulevad teadmised aga minu ajju või noorte ajju? Google'it mitte kasutades, kuna 2011. aastal ilmunud Harvardi ja Columbia ülikooli teadlaste uuringu kohaselt kipuvad inimesed unustama seda informatsiooni, mida nad on guugeldanud, kuna nende aju mõtleb, et võib seda ju lihtsalt guugeldada, seetõttu pole ka eriti põhjust seda meelde jätta. Kui ma loen aga raamatut, siis ma ei kanna seda pidevalt endaga kaasas, mistõttu on parem loetu meelde jätta. Seega kui sa vajad eelteadmisi guugeldamiseks ning kui Google ei ole hea teadmiste omandamiseks, siis ei tohiks Google'it koolides kasutada.

Peter Craven: Mis vanusest lubaksite arvutite kasutamist koolides?

Manfred Spizer: Kaheksateist oleks juba üsna turvaline vanus. PISA uuring on näidanud, et kui anda 15-aastasele arvuti, siis tema hinded halvenevad. Me teame seda. Seega 15 on liiga vara. Ning meil on ka teisi andmeid, mis seda kinnitavad. Kõik muu on reklaam ja arvutitööstuse propaganda. Ma tean, et isegi paljud haridusvaldkonnas töötavad inimesed ütlevad, et õpilased peaksid juba varakult arvuteid kasutama, kuid puudub absoluutselt igasugune tõestus, et see mõjub laste haridusele hästi. Selleks puudub igasugune tõestus.

Tegelikult on Räniorus Waldorfkool, mis reklaamib end arvutivaba koolina ning kõigi tehnoloogialiidrite lapsed käivad selles koolis, kuna see on hea kool, kus õpetatakse teatrit, muusikat, kehalist kasvatust ning see on see, mida lapsed vajavad, mitte arvuteid. Kui vastata teie küsimusele, alates millisest vanusest on sobilik hakata arvutit kasutama, siis 18 on ehk natukene hilja, kuid 15 on liiga vara, seega kusagil 15 ja 18 eluaasta vahel. Ning kui selle üle järele mõelda, kõlab see ilmselt üsna mõistlikult. Ma ei keelaks aga kunagi eakal inimesel arvuti kasutamise õppimist, sest õppimine on eakate jaoks hea ning arvuti kasutamise õppimine on lihtsalt üks õppimise vorme, seega pole see sugugi halb. Ma lihtsalt väidan, et laste ja noorukite jaoks kätkevad arvutid suuri riske ja kõrvalnähte.