Foto: BigStockPhoto

Sõnavabadus hõlmab ka rassistlikke avaldusi. Ka seksistlikke avaldusi. Üldse igat laadi solvavaid avaldusi ja nii edasi. Sõnavabadus ei hõlma avaldusi, mis kellegi isikule või varale otsest kahju võivad põhjustada ehk üleskutseid vägivallale, leiab Oto Tuul.

Hiljuti rikkusid lennukis omavahelises vestluses öeldud rassistlikud remargid kahe mehe, Dave Becki ja Thomas Scotti tööväljavaated. Kaks meest olid olnud siseviimistlejatena mitmenädalasel tööprojektil ja naasid nüüd lennukiga kodulinna Labradori Kanadas.

Lennul jõid mehed pakutud õlut ja jäid kergesse joobesse. Nähes vahepeatuses lennukisse sisenenud pärismaalast, kasutas üks mees sisenejale viidates nimetust „eskimo“, millele teine vastas: “Kas sa tunned tema haisu?” “Eskimo” on Kanada riikliku ringhäälingu CBC väitel pärismaalasi alandav väljend. Veel mõnitasid mehed telefonikõnes emakeelt kasutanud ainu vähemusrahvusesse kuuluvat naist. Mõlemad mehed on selle toimumist tunnistanud.

Rassistliku vestluse tagajärjed

Vahejuhtumit kuulsid pealt kaasreisijad, teiste hulgas ainu huvikaitseorganisatsiooni ja Kanada parlamendi liige Peter Penashue. Pildid ja videod vahejuhtumist levisid Twitteris ja Facebookis kiiresti. Meeste sõnad mõistsid avalikult hukka veel mitmed pärismaalaste kogukondade juhid.

Mõned päevad hiljem teatas lennuliin PAL Airlines, mille lennuki pardal juhtum aset leidis, et meestele on määratud tähtajatu lennukeeld. Sellele järgnes mehi palganud ehitusfirma avaldus – meeste tööandjaks olnud allhankefirma teenustest loobuti. Seepeale vallandas mehed ka nende otsene tööandja, allhankefirma Kankote.

Tuhka pähe ebakorrektsuse eest

Seepeale esitasid mehed meedias alandavad vabandused.

“Ma olin purjus,” ütles Beck intervjuus CBC uudistele. “Tean, et see ei vabanda minu öeldut, mu sõnad tegid haiget nii paljudele, eriti pärismaalastele. Ma pole rassist. Olen lihtsalt kultuuriliselt harimata. Kultuuriliselt oskamatu.”

“Mu töökoht on läinud. Üks parimatest tööandjatest, kes mul iial olnud on. Mul ei ole enam mingisugust sissetulekut. Küllap elan säästudest ja vaatan, mis saab,” ütles ta ja lisas, et ei käitu tavaliselt nii. “Kogu piinlikkus, mis ma neile olen valmistanud. Mu pojad. Mu tütar. Mu naine. Tema perekond. Minu perekond. Mul on tõesti väga kahju.”

Ka Scott kahetses tehtut: “Ma olen täiesti murtud. Ma ei suuda süüa. Mu perekond häbeneb mind. Mul on kahju inimestest, keda solvasin. Mul on sellest väga kahju.”

“Tegin oma perele haiget. Paljud sõbrad on mu peale vihased. Ja mul on sellest väga, väga kahju,” kordas ta.

Poliitkorrektsuse diktatuur

Ehk kokkuvõetult hävitati kahe pereisa karjäär ja tööväljavaated, sest nad eirasid purjuspäi poliitkorrektsuse dogmast tulenevaid nõudeid. Asi pole enam ammu rassismis, sest on ilmne, et kahe purjus vanamehe “vaimukused” lennureisil või valge paberileht postil sõnumiga “On okei olla valge” ei põhjusta etnilistele vähemustele mingisugust tegelikku ohtu.

Kuritegu, mille eest neid mehi nuheldi, on progressiivse ideoloogia defineeritud kaitstud vähemusgruppide kritiseerimine ja multikultuurse ühiskonna dogmas kahtlemine.

Mitte et väljenduses „kas sa tunned tema haisu“ sisalduks mingi sügav kultuurikriitiline argument, see on lihtsalt emotsiooni filtreerimata väljendus. Aga progressiivse ideoloogia kohaselt on kaitstud vähemusgruppide või multikultuursuse vähimgi kriitika, ükskõik kas poliitilise traktaadi, postri, satiirilise nalja või juhusliku märkuse kujul absoluutselt keelatud, et mitte öelda haram.

Ja sotsiaalse õigluse sõdalaste väljakuulutatud fatwā-le järgneb täie õigusega peetud jihad tagakiusamisena (sotsiaal)meedias, ahistamisena tänaval, vallandamise nõudmisena ja igakülgse mainelise mustamisena. Sõnavalikuga vihjan asjaolule, et üks progressiivide (sh feministide) hoolega kaitstud vähemusgruppe on moslemitest immigrandid. Asja iroonia jääb neil nähtavasti kahe silma vahele.

Vabadus olla rassistlik

Kuna kõik manduva läänekultuuri vead tuleb mõne-aastase hilinemisega ka Eestis ära proovida, ei jää progressiivne jihad ka siinmail tulemata. Ükskord hakkavad ka eestikeelses Twitteris ja päevalehtede veergudel kõlama rassismisüüdistused. Eks neid ole ka olnud, aga võrreldes Kanadaga on nende relevantsus ja tagajärjed olnud seni marginaalsed.

Me ei pea sellega nõustuma. Mitmed tahavad ka Eestit ühiskonnakorraldust pidada liberaalseks demokraatiaks. Mida tähendab liberaalsus? See on nüansseeritud küsimus, kuna selle mõiste tähendus on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Peaks eristama klassikalist liberaalismi ja moodsat liberalismi. Samuti demokraatia puhul. Aga otsene vastus on liberalism, see on poliitilised vabadused.

Üks olulisemaid nende seas on sõnavabadus. Just sõnavabadust on peetud demokraatia garandiks autoritaarsuse vastu. “Kui vabadus üldse midagi tähendab, siis tähendab see õigust öelda inimestele seda, mida nad kuulda ei taha,” on sõnastanud autoritaarsest düstoopiast kirjutamisega kuulsaks saanud George Orwell.

Sõnavabadus hõlmab ka rassistlikke avaldusi. Ka seksistlikke avaldusi. Üldse igat laadi solvavaid avaldusi ja nii edasi. Sõnavabadus ei hõlma avaldusi, mis kellegi isikule või varale otsest kahju võivad põhjustada ehk üleskutseid vägivallale. Ligikaudu selliselt on see ka Eesti seadustes sätestatud.

Ka moraalselt ei saa valeks pidada rassistlike mõtete mõtlemist või rassistlike avalduste tegemist. Otsest kahju need kellelegi ei tee ja on inimese isiklik vaba valik, mida mõelda ja mida öelda. See ei tähenda samas, et õigustatud oleks tegelik rassism ehk ainuüksi etnilise kuuluvuse alusel erikohtlemine, ahistamine, vägivald vms. On oluline nende vahel vahet teha.

Uus blasfeemia

Veel hiljuti kehtisid mitmetes Euroopa riikides kristliku pärandina blasfeemiaseadused – religioosseid figuure, eelkõige Jumala poega Jeesust avalikult mustata ei tohtinud. Neist seadustest loobuti. Ja ei ole olnud kuulda, et kristlased eriti neid seadusi tagasi nõuaks. Ehk parem ongi.

Miks peaksime aga nõustuma uute blasfeemiaseadustega, vihakõneseadustega, mis keelavad kaitstud vähemusgruppide kritiseerimise? Ja miks peaksime alistuma progressiivse kultuuri ees, mis hävitab inimeste elusid, sest nad julgesid nende vähemuste kohta arvamust avaldada?

Ei peagi. Sõna on vaba. On okei olla valge. Eesti kuulub eestlastele.

USA ülikoolides käib klaperjaht “tore on olla valge” sõnumi levitajatele