Meie riigis, nagu maailmas laiemalt, aetakse välispoliitikat ususektidele omasel moel, nõudes inimestelt võimupositsioonil olijate väidete uskumist ilma, et nende katteks esitataks vähegi arvestatavaid tõendeid, märgib Skripali juhtumiga seonduvalt oma repliigis Varro Vooglaid.
"Kui miski prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, siis ta ongi part." Nii selgitas välisminister Sven Mikser eile välisministeeriumis toimunud pressikonverentsil oma veendumust, et väidetava närvimürgirünnaku eest topeltagent Sergei Skripali vastu Salisbury linnas vastutab Venemaa, kes on sellega pannud toime "erakordselt jämeda rahvusvahelise õiguse rikkumise", mida "ei saa tolereerida".
Tundub pea uskumatu, et üks valitsuse minister võib põhjapanevate ja potentsiaalselt väga kaugele ulatuvate tagajärgedega riiklike otsuste aluseks olevaid järeldusi põhjendada niisugusel tasemel. Ühelt poolt ei esitata Eesti avalikkusele mitte mingisuguseid tõendeid, vaid lihtsalt nõutakse USKU võimu- ja meediaringkondade poolt jõuliselt esitatud narratiividesse. Teisalt on Eesti valitsus ise valmis rakendama "liitlaste" survel Venemaa suhtes sanktsioone, omamata tegelikku kindlust, kas süüdistused, millele toetudes sanktsioone rakendatakse, peavad üldse paika.
Niisugune olukord väärib lähemat tähelepanu. Tavaliselt saavad kõik vähegi mõtlevad inimesed aru, et kedagi ei saa ühegi teo eest süüdi mõista ilma, et tema süüd kinnitaks ümberlükkamatud tõendid. Seetõttu me õnneks ei kuule, et inimesi pandaks vangi pelgalt selle pärast, et süüdistaja hinnangul paistavad nad olevat vargad või mõrvarid, olgugi et otseseid tõendeid selle kohta ei ole. Samuti saadakse aru elementaarsest põhimõttest, et keegi ei pea tõendama oma süütust, vaid süü tõestamise kohustus on süüdistajal. (Kõrvalepõikena võib märkida ka seda, et jääb arusaamatuks, kuidas peaks Venemaa üldse saama Suurbritanniale juhtumi suhtes omapoolset mõtestatud selgitust anda, kui Suurbritannia ei võimalda ligipääsu väidetavalt kogutud tõenditele.)
Rahvusvaheliste suhete tasandil eeldatakse aga Lääneriikide avalikkuselt süü tuvastamise elementaarsest standardist lahtiütlemist ja usutruudust võimuladviku poolt jõuliselt esitatud väidetele. Neisse, kes küsivad siiski tõendeid, suhtutakse kui ketseritesse või usutaganejatesse (vt kõnekat näidet alltoodud ekraanitõmmiselt). Paraku on niisugune mõtte- ja käitumisviis omane mitte õigusriigile, vaid ususektidele, mille liikmetelt nõutakse grupi juhtide poolt väidetu pimesi uskumist ja järgimist.
Sarnaselt ülejäänud avalikkusele ei tea mina, kas Skripali väidetava mürgitamise taga olid Venemaa võimuringkonnad või mitte – võimalik, et olid, võimalik, et ei olnud. Küll aga tean ma, et siiani ei ole esitatud mitte mingeid vähegi arvestatavaid tõendeid, mis süüdistust kinnitaks. Kuivõrd tõendeid esitatud ei ole, siis kõlavad kõikvõimalikud kindlas kõneviisis esitatud väited propagandistlikena. Arvestades, kui häbitult geopoliitilisel areenil pidevalt avalikkusele valetatakse, ei saa paljasõnaliste väidete pinnalt nende tõesuse kohta põhjendatud järeldusi teha.
Igal juhul on Skripali juhtumi muster väga sarnane sellele, mida nägime eelmise aasta kevadel seoses Süüria valitsusele esitatud ja meedia poolt tohutu intensiivsusega levitatud süüdistustega, et too vastutab Khan Sheikhuni linnas väidetavalt toime pandud keemiarünnakute eest. Ka toona oli teiste seas ka meie poliitilisele eliidile (ja meediale) kohe eksimatult selge, et süüdi on al-Assad – juba jõuti avaldada toetust ka USA plaanile Süüriat rünnata. Mida aga polnud ega ole siiani, on tõendid, mis süüdistuste paikapidavust kinnitaks.
Loomulikult on sama mustrit nähtud palju kordi ka varem – kõige kurikuulsamalt seoses sissetungiga Iraaki, mis nüüdseks on nõudnud juba sadu tuhandeid inimohvreid ja põhjustanud raskekujulise humanitaarkatastroofi. Mäletatavasti toetas meie võimuladvik innukalt ka seda avantüüri ning rakendas selle teenistusse meie kaitseväe, ilma et USA ja Suurbritannia oleks esitanud vähegi veenvaid tõendeid rünnaku aluseks olnud väidetele Saddam Husseni käsutuses olevatest massihävitusrelvadest. Nagu hiljem selgus, olid esitatud "tõendid" pesuehtne fabrikatsioon ja teadlik vale vallutussõja õigustamiseks. Ei meenu, et sellise avaliku pettuse ja sellele toetuva räige rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu oleks ühtegi USA või briti diplomaati Eestist välja saadetud.
Mis puutub aga Mikseri arutlusse, et see, mis prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, ongi part, siis tekib küsimus, mida arvata Mikserist endast. Tema arutluskäiku rakendades võiks järeldada, et kui keegi paistab välja nagu sülekoer ning liputab saba, klähvib ja käib, vestike seljas, nööri otsas nagu sülekoer, siis ta ongi sülekoer. Minul puudub igal juhul selliste inimeste suhtes igasugune usaldus – ma ei usu hetkekski, et nad seisavad ennekõike Eesti parimate huvide eest, tõe ja õigluse teenimisest rääkimata.