Abordireferendumi järgset Iirimaad ei saa ka parima tahtmise juures enam katoliiklikuks riigiks nimetada, kuna iiri rahvas otsustas kollektiivse rahvusliku tahteaktina oma katoliikliku pärandi hüljata ning oma paganlike juurte juurde naasta, leiab Objektiivi toimetaja Martin Vaher.
Pärast 25. mail 2018 Iirimaal läbi viidud referendumit, mille tulemusena rööviti ülekaaluka häälteenamusega sündimata lastelt põhiseaduslik kaitse ning teiste kaaskodanikega võrdne eluõigus ning laoti vundament abordi seadustamiseks, võib Iirimaa kohta öelda nii mõndagi, kuid mitte enam seda, et tegemist on katoliikliku riigiga. Katoliikliku Iirimaa langemine on seda kurvastavam, et tegemist oli viimase riigiga Euroopas, kus ka sündimata laste elusid väärtustati ja kaitsti põhiseaduslikul tasandil võrdväärselt kõigi teistega – kas pole see mitte tõeline egalitarism.
Peamine küsimus pärast sellist põrmustavat lüüasaamist, kus 66,9% referendumil osalenud iirlastest ning 40 valimisringkonnast 39 hääletas sisuliselt lapsetapu lubamise poolt ning kus mitte ükski parlamendipartei ei astunud sündimata laste kaitseks välja, on lihtsalt: mis juhtus? Mis läks valesti, et kunagi nõnda uhke katoliiklik riik, Püha Patricku maa, oma väärikuse ja usu kaotas? Kuigi katoliiklasena on seda raske ja kurvastav tunnistada, siis suuresti on selles süüdi katoliku kiriku enda (lausumata) sõnad, teod ja tegemata jätmised ning eelkõige võitleva Kiriku puudumine olukorras, kus võitlus on kõige raevukam ja vägesid kõige enam vaja. Kui legendi kohaselt käskis Püha Patrick kõigil madudel Iirimaalt lahkuda, siis praegused Iirimaa piiskopid on lasknud neil taas saarele roomata.
Isegi võimutruu ja poliitkorrektne BBC tunnistab, et 1983. aastal, mil Iirimaal anti võrdne põhiseaduslik eluõigus nii emale kui ka sündimata lapsele, mängis katoliku kiriku hierarhia selle juures suurt rolli:
"Aastal 1983, neli aastat pärast paavst Johannes Paulus II võidukat külaskäiku, kirjutas iiri rahvas põhiseaduse kaheksanda paranduse oma põhiseadusesse."
Lisades, et kui "paavst Franciscus kolme kuu pärast Iirimaale reisib, leiab ta eest maa, mis lammutab osa eelmise paavstliku külaskäigu pärandist."
Referendumi järgselt juhtis katoliku kiriku täbarale olukorrale tähelepanu ka vasakpoolse hoiakuga väljaanne The New York Times:
"Kui peaaegu üks kolmandik Iirimaa katoliiklikust populatsioonist osales 1979. aastal Dublinis paavst Johannes Paulus II poolt pühitsetaval missal, olid lahutus, homoseksuaalsed teod ja abort riigis seadusega keelatud. Iirimaa, nagu suur osa Euroopast, järgis Rooma-Katoliku Kiriku õpetust.
Augustis naaseb paavst Franciscus Iirimaale, et osaleda ülemaailmsel perekondade kogunemise (World Meeting of Families) üritusel, kus osalevad kiriku kõige pühendunumad abordivastased aktivistid. Kuid nad leiavad ennast pärast abordikeelu ajaloolist, mäekõrguse häälteenamusega tühistamist riigist, mis osaleb selgelt Euroopa sekulaarses põgenemises Rooma-Katoliku Kiriku aedikust.
Kogu Lääne-Euroopas on kiriku kunagine võimas jalajälg haihtunud ning selles on suuresti süüdi ka kiriku vaimulike endi poolt põhjustatud seksuaalse kuritarvitamise skandaalid ning suutmatus mõista ja kõnetada tänapäeva katoliiklasi. Kiriku külastatavus on järsult langenud, kogudusi liidetakse ning uutest preestritest ja nunnadest on tugev puudujääk. Homoabielud koguvad populaarsust ja abort on valdavalt seaduslik.
Aga vaatamata sellele ei löö paavst Franciscus häirekella ega kutsu usklikke kaitsevallidele. Tundub, et ta on resigneerunult aktsepteerinud, et tõsiusklik ja katoliiklik Euroopa on jäänud suuresti kiriku minevikku.
Kui Iiri abordireferendumi ränk tulemus paavst Franciscust häiris, siis ei näidanud ta seda pühapäeva pärastlõunal välja. Ta näol oli lai naeratus, kui ta õnnistas kümneid tuhandeid inimesi Püha Peetruse väljakul ning kutsus neid üles Aafrika eest palvetama."
Elupooldava väljaande LifeSiteNews kohaselt meenutab paavst Franciscuse vaikimine olukorras, kus varasemalt katoliiklik riik kiidab üldrahvaliku hääletuse teel heaks olemusliku kurjuse, tema käitumist Itaalia samasooliste tsiviilpartnerluse seadustamise arutelu vältel, kus suuresti kiriku terava vastuseisu puudumise tõttu anti 2016. aastal Itaalias riiklik tunnustus ka samasooliste liitudele. Sellise kirikus valitseva passiivsuse juures pole ka sugugi üllatav, et katoliiklikus Itaalias, kus usklikud peaksid hoiduma nii rasestumisvastastest vahenditest kui ka abordist, on Euroopa kõige madalam sündivus. Selline statistika tõestab taaskord, et nagu mujal Euroopas, on ka Itaalias jäänud kunagisest õitsvast katoliiklikust kultuurist järele vaid ilus fassaad, mis aastast-aastasse üha enam mõraneb.
Ka Iirimaa abordireferendumi järgselt ei olnud kiriku reaktsioon just jõuline, vaid apostaasia ulatust ja sellest sündinud kurjust arvestades vägagi malbevõitu.
Elphini piiskop Kevin Doran kutsus referendumi järgselt ühes Iiri televisiooni vestlussaates 66% referendumil osalenutest, kelledest enamik on vähemalt kultuurikatoliiklased, võrdlemisi leebelt üles pihile minema:
"Mida ma ütleksin katoliiklasele, kes hääletas "Jah": kui sa hääletasid "Jah", teades ja soovides, et selle tulemuseks on abort, siis peaksid sa kaaluma pihile tulemist, kus sind võetakse vastu kaastundega, mida näidatakse ka igale teisele patukahetsejale. Kõik patud kujutavad endast fundamentaalselt otsuseid, mis mõjutavad meie suhet Jumalaga."
Kui temalt aga küsiti, kas patustavad katoliiklased, kes ei ole pihil käinud võivad Püha Armulauda vastu võtta, jäi ta aga otsese vastuse võlgu ning jättis selle küsimuse hoopis eksinud katoliiklaste südametunnistuse hoolde:
"See on nende isikliku südametunnistuse küsimus, kuna ma ei saa näha kellegi südamesse ega hinge kui nad altari juurde tulevad." Lisades ühtlasi, et "enam kui 40 aasta jooksul preestrina ei ole ma kellelegi Püha Armulauda keelanud, kuna olen eeldanud, et altari juurde tulevad inimesed teevad seda heas usus."
Katoliku kiriku õpetuse kohaselt ei tohi aga keegi, kes viibib raske (surma)patu seisundis võtta vastu armulauda, kui ta ei ole eelnevalt oma patte kahetsenud, neid preestrile pihtinud, saanud oma patud andeks ning sooritanud meeleparanduse akti ning seda kõike kindla sooviga ennast parandada.
Eestlanna Maria Madise, elupooldava organisatsiooni Society for the Protection of Unborn Children (Ühing sündimata laste kaitseks) rahvusvaheline juhataja, ütles LifeSiteNewsile, et abordi poolt hääletamine avas ukse Jumala viienda käsu rikkumiseks:
"Küsimust armulauale lubamisest pärast abordi poolt hääletamist ei saa taandada isikliku südametunnistuse küsimuseks. Meie südametunnistus peab järgima jumalikku seadust, mis on kirjutatud meie südametesse ning mida õpetab ühtlasi kirik. Me ei saa hääletada ukse avamise poolt süütute inimeste tapmiseks – rikkudes seeläbi käsku "Sa ei tohi tappa!" – ning võtta seejärel vastu Püha Armulauda."
Ajalooliselt on kirik sellistel avaliku ja massilise patustamise juhtudel reageerinud oluliselt jõulisemalt, rakendades nende puhul spetsiifilist kanoonilist karistust, selgitas ajaloolane dr. Alan Fimister LifeSiteNews'ile:
"Kui tsiviilkogukond moraalse üksusena patustab Jumala seaduse vastu, siis on traditsiooniliseks kanooniliseks vastuseks olnud üldise kohaliku interdikti (kirikukeelu) kehtestamine, mis peatab kiriku liturgilise ja sakramentaalse elu selles piirkonnas."
Leian, et olukorras, kus kaks kolmandikku ühe katoliikliku maa hääletajatest annab oma toetuse sündimata laste tapmisele, ei tundu sellise traditsioonilise meetme rakendamine ka tänapäeval sugugi ülemäärase või tagurlikuna, vaid pigem omaks see sellisele usust taganenud rahvale kainestavat mõju – kui soovite hakata oma lapsi tapma, siis tulgegi lihtsalt julgelt paganatena kapist välja selmet sooritada oma veretegusid näiliste katoliiklaste ja kahepalgeliste Jeesuse jüngritena, üritades sel viisil oma patte kiriku pühaduse looriga kinni katta à la olen muidu küll mitmendat põlve uhke Iiri katoliiklane, kuid selle homoabielu ja lapsetapu osas kiriku õpetusega siiski täiesti nõus ei ole… ning eks ajaga tuleb ka ju ikka kaasas käia. Nii homoabielu kui ka abordi lubamise küsimused olid iiri rahva enesemääramise seisukohast keskse tähtsusega – ühest küljest nii reaalsete seaduste, kuid teisalt eelkõige sümboolsete, rahvuslikku hinge määratlevate tahteaktidena, millega väljendati üheselt ja selgelt, et meie, iirlased, oleme paganad ning öeldi kirikule ja oma katoliiklikule pärandile "tänan, ei", nagu ütlesid hiljuti šotlasedki vaikselt ja resigneerunult oma kandikul toodud iseseisvusele. Eks iga rahvas väärib viimaks oma saatust ning rahvastel, kes omaenda lapsi tapavad, pole just põhjust helgele ja õitsvale tulevikule loota. Kaasaarvatud meil, eestlastel.
Lõpetuseks aitab põgusa ent ilmeka sisevaate Iiri valdavalt kultuurikatoliiklastest koosnevasse mandunud ühiskonda heita aga järgnev iirlanna Colette Willise säuts viis päeva enne saatuslikku abordireferendumit:
"Mu poja esimese armulaua missa langes just kaosesse, kui preester otsustas meile abordist jutlust pidada. Pärast seda kui pooled meist lahkusid, astusid teised ta vastu välja ja sundisid ta vaikima. Kui ma polnud juba enne religioonist terveks ravitud, siis… #RepealTheEight."
Püha Patrick, palveta Iirimaa eest!