Progressiivne meedia kobrutab nördimusest: Brexitis on süüdi briti penskarid. Just nemad andsid Euroopa Liidule obaduse. Ise on õigupoolest kõngemas, aga noorte hiilgava tuleviku kosmopoliitses, avatud ja edumeelses Euroopa rahvaste ühises peres rikkusid ära.
Näiteks võis Suurbritannias toimunud hääletuse kohta lugeda ERR-i uudisteportaalist: 75 protsenti 18–24aastastest noortest hääletas Euroopa Liitu jäämise poolt, samas üle 65aastaste hulgas oli see protsent pisut üle 30. ERR-i korrespondent Johannes Tralla seletas:
"Võib öelda, et tänased vanad inimesed võtsid vastu otsuse, mis mõjutab oluliselt homsete täiskasvanute ja noorte inimeste elu. Juba on algatatud ka rahvaliikumine, mis nõuab uue referendumi väljakuulutamist, kus oleks määratud kõrgem valimisosalus ja kus see tulemus ei saaks olla nii napp, mis lahkumise määrab."
Aga võib-olla peaks valimisõiguslike kodanike ealist alampiiri langetades (näiteks 14. eluaastani?) paika panema ka mingisuguse ülempiiri (näiteks 65+), millest alates kodanikke enam hääletama ei lubata – et ära hoida noorte tuleviku ebasoovitav mõjutamine "aegunud" penskarite poolt?
Progressiivne meediaekspert Raul Rebane paneb brittide vanemale põlvkonnale süüks deržaava-armastust ehk nostalgiat kadunud impeeriumi järele:
"Impeerium oli ka Suurbritannia, maailma juhtriik, kus "päike kunagi ei loojunud". See aeg sai otsa, India iseseisvumine 1947. aastal tegi Inglismaast ühe teiste hulgas. Sellega ei ole paljud praeguseni leppinud, suur osa kommentaatoreid rõhutab, et "postimperiaalne stress" oli üks olulisi põhjusi, miks eriti vanemaealised hääletasid lahkumise poolt. Valimistulemuste analüüs näitab, et noored on paremini leppinud Suurbritannia rolliga ühena teiste hulgas, nemad hääletasid Euroopa poolt."
Siinkohal meenub mulle ühest meediaväljaandest loetud arvamus mullu suvest, kui SAPTK mööda Eestit tuuritas. Progressiivsete vaadetega arvamusavaldaja pani nimelt imeks, kustkohast kõik need penskarid ja vanurid on välja roninud ja tulnud Varro Vooglaiu ja Markus Järvi kihutuskõnesid kuulama, ning avaldas lootust, et õnneks surevad SAPTK raugastunud toetajad paari aasta jooksul lihtsalt ära. Misjärel pääseb progress pöördumatult võidule.
Mis juhtuks, kui vastutus mingisuguse ühiskondliku probleemi põhjustamise eest veeretataks mõnele teisele selgelt piiritletavale inimrühmale, keda kaitseb poliitkorrektsuse kaitsekilp (seksuaalvähemused, sisserändajad, moslemid, juudid)? Küllap me kuuleksime poliitikute, ühiskonnategelaste ja arvamusliidrite moraalsest nördimusest tulvil sõnavõtte ja sajatusi natside, ksenofoobide, rassistide, homofoobide, paremäärmuslaste, populistide jne aadressil.
Omamoodi paradoksina valitseb tänapäeva vananevates lääne ühiskondades kohati üsna hüsteeriline nooruse- ja noortekultus, millega kaasneb halvastivarjatud põlgus vananemise ja vanurite vastu. Enam ei väärtustata vanemate inimeste elukogemust – selle väljendamises nähakse pigem tagurlikku moraliseerimist, takerdumist minevikku –, vaid noorte avatust uuendustele ja muutustele. Õige vanainimene püüab mõelda ja käituda nagu noor. Ta omandab noorte harjumused ja eluviisid ning saab ühiskonnalt kiita, kui õpib innukalt kasutama moodsaid tehnikavidinaid.
Muidugi, igati progressiivne on proovida ka eutanaasiat, kui kibedus ja virisemine ei lase enam elust rõõmu tunda.