Teen ettepaneku, et ema-isa saaksid lapselt tulumaksuvabastust lapsele nagunii seadusega ette nähtud tulumaksuvabastuse arvel, kirjutab maksundushuviline ettevõtja Janno Tults.
Ema-isa saab seda lapse esindajana, kuna laps on maksumaksja sünnist saati ning on seadusega pandud ema-isa hoole alla. Lapsele on kehtestatud sünnist saati riiklikud piirangud, mis takistavad tal üldjuhul teenida nii palju, et ära elada. Kooliealiseks saades on see paremini tajutav, kuidas lapse võimalus tööd tööd teha on takistatud koolikohustuse täitmisega. Piirangute tõttu tal puudub võimalus rahalist tulu teenida. Samas riik teda ülal ei pea, st tema ülalpidamiseks kulub vanemate raha. Üht-teist võiks siiski ka riigi poolt ära teha, et lapsi oleks hõlpsam tööle rakendada, mitte liialt kaitsta.
Nii et ei ole oluline lapse tahe tööd teha, nagu võiksime väita täisealise (täiskasvanu) kohta.
Samas on vastavalt tulumaksuseadusele tulumaksuvabastus lapse pealt sama suur, kui ema või isa pealt, sest see on üldiselt rakenduv kõigile (maksu)residentidele, otseseid piiranguid pole sätestatud.
Lapse pealt on seega õigustatud tulumaksuvabastuse laiendamine tema vanematele riiklikult kehtestatud piirangute ja vanemate rolli tõttu. Tekib küsimus, et kuidas seda täpsemalt teha, arvestades meie perekondade veidraid koosseise (minu, sinu, meie lapsed) ja hooldusõigusi.
Minu arvates on õiglane, kui maksuvabastus rakendub kummalegi vanemale 50% ulatuses. Seda sõltumata ühisdeklaratsioonist. Maksimaalne tulu tekib ühisdeklaratsiooni korral olukorras, kus üks abikaasadest ei teeni piisavalt ja teise tulu arvel saaks soodustust kasutada, nagu see on viimase ajani olnud.
Kui ema-isa on lahus, aga toimub elatise maksmine, siis maksja saab 30% ja elatise saaja 70% vabastusest, sest mõlemad täidavad oma kohustust, nende lahusolek on tingitud omavahelisest iseloomude sobimatusest, mitte hoolimatusest lapse vastu. Samas elatise saaja on last kasvatav vanem ja kasvatamine on oluliselt suurem vaev juba iseenesest, mistõttu on tema osa juba seetõttu enam väärtustatud, samas ta panustab ka ise lapsesse raha. Jaotus võiks olla 30% rahaline panuse andmise eest ja 40% kasvatamispanuse eest. Kasvatav vanem on arusaadavalt loomupäraselt huvitatud ka rahaliselt panustana, st 30+40=70(%). Korraliku pere puhul on siis 30%+20% kummalgi, mis tõstab küll rahalise panuse justkui kõrgemaks kasvatuslikust panusest, aga samas liiga väikesed summad on pigem mõnituseks. Siiski raha-kasvatuse-vahelisi proportsioone võib muuta.
Veelgi rakenduslikumaks minnes
Hooldusõiguse kohtuliku või notariaalse jagamise puhul määrab kohus proportsiooni või kinnitavad ema-isa ise notariaalselt selle, ning see registreeritakse hoolduskohustusi registreerivas registris, mis edastab info automaatselt Maksu- ja Tolliametile. Arvestus toimub täiskuude kaupa aasta keskel muutuva otsuse/lepingu korral, lepingumuutmise kuule järgnev kuu on uuel viisil arvestuse kuuks, et oleks aega teavitada tööandjat ja registrites muudatused läbi viia.
Maksuvabastuse õigus muutub kohtuotsuse või notariaalse lepinguga või kokkuleppelise lahutusega (kahjuks lahutus dokumenteerituna või mitte selle segaduse tekitabki enamasti).
Ühel hetkel laps on võimeline omale natuke lisaraha teenima, nii nagu täiskasvanu on võimeline ületunde tegema, aga kumbki neist pole eeldatud. Samas kui see leiab aset, st kui laps saab ise maksustatavat tulu, siis tema kasutamata tulumaksuvaba osa jaguneb proportsionaalselt tema vanemate kasuks. Teade vähenemise kohta tuleb tuludeklaratsioonile ning selle esitamisel selgub tulumaksu juurdemakse kohustus. Riik seega vahepeal krediteerib lapsevanemaid maksusumma osas, samas on see tänu tulu saamise mõttes tööka lapse kasvatamise ning teisel vanemal kasvatada võimaldamise eest. Sisuliselt jaotub kogu aeg lapse kasutamata osa maksuvabast tulust vanemate vahel ära, lihtsalt lapse mitte töötades on seda lihtsam arvutada.
Inimeste iseseisvus suureneb ja riigi roll väheneb
See tekitab praegusega võrreldes lisaraha perekonnale (või vanemale üksikult), st vähendab pere vajadust toetusi küsida. Kui toetusi ei ole harjutud küsima, siis peetakse ise vastu ka ajutised raskused, st ilma riiki koormamata. Riigi panus sotsiaalametnike ja -toetuste näol väheneb, kuigi registri infotehnoloogilise muutmise, registrikande täiustumise ja aeg-ajalt muutmise tõttu kohati suureneb. Maksukoormuse tase hakkab langema vähenevate kulutuste tingimuses. Riik saab keskenduda ülesannetele, mida on vaid riigil võimalik lahendada.
Kokkuvõtteks
Riik on piiranud lapse võimalusi tööd teha erinevatel viisidel. Samas ise ülal ei pea, vaid on selle pannud kohustuseks vanematele. Lapsele on seadusega nähtud ette tulumaksuvabastus, aga ta ei saa seda praktiliselt kasutada, st riik ühelt poolt takistab tulu teenimast ja teiselt poolt maksuvabastust kasutamast, aga nõuab lapse ülal pidamist. Väliste piirangute tõttu pole enam esmane tema sisemine võimekus-võimetus, mis täiskasvanute puhul on oluline asjaolu. Vanematele kui kohustatud isikutele on lapsele seatud piirangute tõttu seega põhjendatud laiendada teatud tingimustel lapse tulumaksuvabastust. Sellest võidab nii inimene, sest ta saab ise hakkama, kui ka riik, sest see saab keskenduda ainult või enam neile ülesannetele, mis on vaid riigi võimuses lahendada.