Paavst Franciscuse visiidil kirikupea heaolu tagamiseks kasutusele võetavad ülipõhjalikud turvameetmed panevad küsima, miks paavst ei pea oluliseks rakendada sama põhjalikke meetmeid tervete rahvaste turvalisuse tagamiseks, nendib Varro Vooglaid oma repliigis.
Meedia vahendusel on avalikkust korduvalt teavitatud, et paavst Franciscuse visiit Eestisse saab olema ülipõhjalikult turvatud. Kõnealuse visiidi korralduse telgitaguseid avavas Eesti Ekspressi artiklis kirjutati selle kohta nii:
"Turvameetmed on visiidi ajal ülikarmid. Samasugused olid Barack Obama Eesti visiidi ajal. Paavstil on kaasas enda turvameeskond, nii relvastatud erariietes turvajad kui ka kuulus Šveitsi kaardivägi. Ja loomulikult igal pool Eestis politsei, pommirühmad, muud erijõud. Vabaduse väljakul toimuvale pühale missale, mis iseenesest on kõigile avatud, tuleb eelnevalt registreerida. Missal on plaanis ka paavsti kätlemine mõnede inimestega. Need inimesed on juba välja valitud ja üle kontrollitud."
ERR-is avaldatud artiklis informeeritakse aga avalikkust sellest, et mitmed paavsti liikumise teele jäävad tänavad suletakse kas terveks päevaks või lühemateks perioodideks, teistel keelatakse parkimine. Samuti kontrollib politsei tuleva nädala alguses piiriäärsetel aladel tavapärasest tihedamalt inimesi, sõidukeid ja nende dokumente. Harilikust enam kontrollitakse ka Tallinna sadama ja lennujaama kaudu Eestisse saabujaid, pöörates tähelepanu sellele, et reisijate valduses ei oleks ohtlikke ega keelatud esemeid.
"Takistame nende inimeste liikumise, kelle reisi eesmärk on kahtlane või kes võivad kujutada ohtu teistele inimesele, ka avalikule korrale," selgitas PPA politseikolonelleitnant Ivo Utsar.
Neid selgitusi lugedes tekib küsimus, kuidas on paavsti visiidi seesugune ülim turvamine kooskõlas kuvandiga paavstist kui lihtsast inimesest, kes mõtleb endast kui ühest meie seast. Just samuti kerkib küsimus, kuidas harmoneerub niisugune lähenemine paavsti enda poolt korduvalt väljendatud sõnumiga, et riigipiiride tõhus turvamine identifitseerimata isikute sissepääsu tõkestamiseks on vastuolus kristliku ligimesearmastusega.
Kui paavst Johannes Paulus II käis 1993. aastal Tallinnas, pääsesid inimesed tema missale Raekoja platsil vabalt, ilma eelneva registreerimise, pileti omandamise ja turvakontrolli läbimiseta. Arusaadavalt on ajad muutunud, ent muutunud on need mitte ainult paavsti, vaid ka kõigi teiste, nii üksikisikute kui ka rahvaste jaoks, kes muretsevad massiimmigratsiooni tingimustes plahvatuslikult kasvanud kuritegevuse taustal põhjendatult oma turvalisuse pärast.
Kui paavst loodab, et inimesed mõistaksid tema enda turvalisuse tagamiseks tehtavaid pingutusi, oleks hea näha ka tema enda poolset mõistmist Ungari, Poola, Itaalia ja teiste riikide suhtes, mis püüavad oma piiride kontrollimise olulisust rõhutades tagada oma rahva, ennekõike oma naiste ja laste turvalisust. Topeltstandardid ei ole kunagi veetlevad, ei paavsti ega kellegi teise puhul. Just nagu paavstil on õigus kaitsta end rünnakute eest, nii kuulub see õigus ka kõigile rahvastele.