Eesti juhtivate poliitikute, ametnike ja peavoolumeedia ühine püüdlus õigustada USA-poolset rahvusvahelise õiguse ilmselget ja jämedat rikkumist ei peegelda tõetaotlust ning kahjustab Eesti välis- ja julgeolekupoliitilisi huve, kirjutab Varro Vooglaid.
Reede varahommikul avas USA ühelt oma sõjalaevalt raketitule Süüria valitsuse õhuväebaasi pihta, kasutades esmakordselt relvastatud jõudu otseselt ja avalikult Süüria valitsuse vastu (varem on rahastatud ja relvastatud valitsuse kukutamise nimel võitlevaid mässulisi). USA valitsuse esindajate sõnul oli raketirünnak karistus mõned päevad varem Idlibi provintsis aset leidnud keemiarelvarünnaku eest, mille eest vastutab USA väidete kohaselt Süüria valitsus, olgugi, et viimane on keemiarelva kasutamist eitanud ning seni pole USA väidete tõestuseks esitatud ka vettpidavaid tõendeid.
See, millise kiiruse ja innukusega asusid meie kohalikud USA-meelsed klaköörid tööle, et raketirünnakut õigustada ja sellele n-ö positiivset kommunikatsiooni pakkuda, oli muljetavaldav ja kõnekas. Saime näha, kuidas justkui sõrmenipsu või üheainsa telefonikõne peale Kentmanni tänavalt käivitub USA geopoliitiliste sammude õigustamiseks jõuline masinavärk, milles on oma koht mängida nii erinevate parteide juhtivpoliitikutel, riiklikult rahastatud mõttekodadel (nt Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus) ja nende "analüütikutel", rahvusringhäälingul kui ka kommertsmeedial.
Kohe pärast USA raketirünnaku toimumist, sõna otseses mõttes varahommikust alates oli nii Sven Mikserile, Marko Mihkelsonile, Erik-Niiles Krossile kui ka paljudele teistele selge, et see rünnak oli igati õige ja vajalik samm. Propagandaoperatsioonile omaselt langes kõigi rünnaku õigustajate jutt pea üks-ühele kokku ning jäi mulje, nagu oleks edastatud ette paika pandud jutupunkte.
USA raketirünnak rikkus otseselt ja vaieldamatult rahvusvahelist õigust
Kuna ma olen õppinud ja õpetanud nii Tartu Ülikoolis kui ka Helsingi Ülikoolis spetsiifiliselt just rahvusvahelist õigust, mis ongi erialast ettevalmistust silmas pidades minu kompetentsivaldkond, pälvis mu erilist tähelepanu aga see, mida ütles USA raketirünnaku õiguspärasuse kohta välisministeeriumi ja ilmselt kogu Eesti poliitilise süsteemi üks kõige mõjukamatest ametnikest, IRL-i ridadesse kuuluv pikaaegne diplomaat ja endine kaitseminister Jüri Luik.
Nimelt ütles Luik "Aktuaalses kaameras", et USA raketirünnak Süüria õhuväebaasile oli rahvusvahelise õigusega kooskõlas ega rikkunud seda mingilgi moel. Vastuseks saatejuhi küsimusele, kas USA rikkus rahvusvahelist õigust, vastas Luik enesekindlalt:
"Minu arvates ei rikkunud. Tuleb arvestada seda, et USA ja teised lääneliitlased panid ÜRO Julgeolekunõukogus lauale resolutsiooni, mis pidi tegelikult seda küsimust käsitlema, aga kahjuks Venemaa blokeeris selle arutamise ja siis tõepoolest ei jäänudki enam muud üle. Ja see on tegelikult liikmesriikide kohustus. On niisugune kontseptsioon nagu "kohustus kaitsta" – kohustus kaitsta inimelusid. Selle alusel siis USA sekkus ja tulistas välja oma Tomahawk raketid."
Saatejuht Astrid Kannel, kes on töötanud aastaid välisuudiste toimetaja ja ka saate "Välisilm" toimetajana ning seega eeldatavasti teab üht-teist selle kohta, mida rahvusvaheline õigus relvastatud jõu kasutamise kohta ütleb, ei näinud niisuguses vastuses vähimatki probleemi ning läks muheledes intervjuuga edasi. Lisaks eelnevale toonitas Luik, et Trump tegutses raketirünnakuks korraldust andes mitte rahvusvahelise õiguse vastaselt, vaid "väga selgelt" lähtudes soovist "kaitsta rahvusvahelisi norme".
Fakt on aga see, et Luige väide on otseselt ja selgelt väär. Rahvusvahelise õigusega paika pandud relvastatud jõu kasutamist reguleerivad reeglid on lihtsad ja selged, ent et asi ei jääks üldsõnaliseks, tasub need siin kohal kokkuvõtlikult välja tuua.
ÜRO põhikirja artikli 2 lõige 4 kohaselt peavad kõik ÜRO liikmed hoiduma oma rahvusvahelistes suhetes "jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega". Sellele üldisele reeglile on vaid kaks tunnustatud erandit, mis on sätestatud ÜRO põhikirja 7. peatükis. Esiteks on relvastatud jõu kasutamine lubatud enesekaitseks (artikkel 51). Teiseks võib jõudu kasutada ÜRO Julgeolekunõukogu vastava mandaadi alusel (artiklid 39 ja 42).
On selge, et USA raketirünnak Süüria õhuväebaasile ei kvalifitseeru ei enesekaitsena, sest Süüria valitsus ei ole kuidagi USA-d rünnanud. Samuti on fakt, et USA ei ole saanud Süüria valitsusvägede ründamiseks ÜRO Julgeolekunõukogult mandaati. Seega ei ole üllatav, et rahvusvahelise õiguse sõltumatud asjatundjad on oma hinnangutes valdavalt üksmeelsed (vt nt siit ja siit). Näiteks kirjutab maineka European Journal of International Law asepresident ja juhatuse liige dr Marko Milanovic, et on võimatu ette kujutada "isegi ligilähedaselt adekvaatset argumenti (rääkimata veenvast argumendist), miks see rünnak ei peaks endast kujutama ÜRO põhikirja artikli 2 lõige 4 rikkumist."
(Kõrvalmärkuse korras võib osutada ka sellele – kuigi siin on vastuväideteks rohkem ruumi –, et rahvusvahelise õigusega on vastuolus ka terroristlike jõudude vastu suunatud USA relvajõudude tegevus Süürias, sest ka see ei toimu enesekaitse korras ega ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadile tuginedes ja selleks puudub USA relvajõududel (erinevalt Venemaa vägedest) Süüria valitsuse heakskiit. Samuti on rahvusvahelise õigusega selgelt vastuolus USA poolt juba pikemat aega valitsusvastastele mässulistele antud rahaline ja sõjaline toetus (just nagu on rahvusvahelise õigusega vastuolus Venemaa poolt Ida-Ukraina mässulistele antav toetus), mis kujutab endast rahvusvahelise õigusega keelatud otsest sekkumist teise riigi siseasjadesse ja ka jõu kasutamise keelu rikkumist. USA huvide esindajad on väitnud, nagu tuleneks USA-poolne ISIS-e vastu suunatud relvastatud tegevus Süürias õigusest enesekaitsele, kuivõrd rahvusvaheline terrorism ohustab kõiki riike. Selline väide on aga venitatud ja ebaveenev.)
Küsides, kas rahvusvaheline õigus võimaldab relvastatud jõudu kasutades korraldada kättemaksuoperatsioone, on vastus selge ei — isegi kui lähtutakse eesmärgist sundida rünnatavat riiki täitma oma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi. Seega, isegi kui eelmisel nädalal Idlibi provintsis aset leidnud keemiarelvarünnaku eest on vastutav Süüria valitsus, ei saa selle õiguserikkumisega õigustada USA-poolset õiguserikkumist, mida kujutab endast raketirünnak Süüria õhuväebaasi pihta.
Mis puutub aga teist võimalikku õiguslikku alust ehk tuginemist ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadile, siis fakt on see, et Julgeolekunõukogu ei ole andnud ei USA-le ega ühelegi teisele riigile volitust Süüria vastu relvastatud jõu kasutamiseks. USA huvide eestkõnelejate väide, et taolise mandaadi saamist takistab Julgeolekunõukogu alaline liige Venemaa, ei muuda fakti, et niisugust mandaati ei ole.
Kuidas on aga lood "Aktuaalses kaameras" Jüri Luige nimetatud "kohustusega kaitsta" (inglise keeles "responsibility to protect" või lühendatult "R2P")? Selle põhimõtte kohaselt on rahvusvahelisel üldsusel kohustus kaitsta inimesi genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude eest. Samas on oluline toonitada, et see põhimõte ei loo riikidele mitte mingeid täiendavaid õigusi relvastatud jõu kasutamiseks väljaspool ÜRO põhikirjas paika pandud reegleid, vaid peab teostuma ÜRO põhikirjas sätestatud korras. Päris kindlasti ei anna "kohustus kaitsta" riikidele õigust omaalgatuslikult ja ilma ÜRO volituseta relvastatud jõudu kasutades sekkuda teiste riikide siseasjadesse.
Viimase alternatiivina USA raketirünnaku rahvusvahelis-õiguslikuks õigustamiseks võib mõelda humanitaarse interventsiooni doktriinile. Selle teooria kohaselt on riikidel õigus kasutada teise riigi vastu relvastatud jõudu, et peatada või lõpetada viimase poolne ulatuslik inimõiguste rikkumine. Kuigi humanitaarse interventsiooni teooria pooldajad väidavad, et humanitaarsetel kaalutlustel on riikidel õigus relvastatud jõudu kasutada ka väljaspool ÜRO põhikirjas paika pandud raamistikku, ei ole sellise väite näol tegemist mitte reaalselt kehtiva rahvusvahelise õigusega, vaid just nimelt teooriaga, mis väljendab teooria pooldajate nägemust sellest, milline õigus võiks kehtida. Isegi kui pidada humanitaarset interventsiooni rahvusvahelises tavaõiguses toetuspunkti omavaks õiguseks – mis oleks väär –, pole USA seni väljendanud õiguslikku arvamust (opinio iuris't), mis võimaldaks järeldada, et Ameerika Ühendriigid tunnustavad sellise rahvusvahelis-õigusliku normi olemasolu ja siduvust.
Lisaks eelnevale on oluline ka see, mille tõi täpselt välja eespool juba tsiteeritud dr Marko Milanovic: "Isegi kui jõu kasutamise keelust eksisteeriks tavaõiguse tasandil humanitaarse interventsiooni erand (mida reaalselt ei eksisteeri), siis ilmselgelt ei oleks selle nõudmised antud juhul täidetud. Süürias on hukkunud sajad tuhanded inimesed ka ilma keemiarelvade kasutamiseta ja ka edaspidi sureb tuhandeid inimesi ka juhul, kui Assadi režiim ei kasuta keemiarelvi enam kunagi. Teisisõnu ei ole keemiarelvade kasutamises mitte midagi õiguslikult ega ka moraalselt unikaalset võrreldes teiste Süürias toime pandud sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegudega, mis ei ole kutsunud esile interventsionistlikku reaktsiooni ega tee seda ka tulevikus." Pealegi ei peata ühekordne raketirünnak mitte kuidagi Süürias aset leidvat humanitaarset katastroofi, ehkki sellise katastroofi peatamine või lõpetamine on ka humanitaarse interventsiooni teooria kohaselt niisuguse sekkumise keskne mõte.
Eelnevat kokku võttes võib niisiis öelda, et kehtiv rahvusvaheline õigus ei toeta mitte kuidagi väidet, nagu oleks Süüria valitsuse õhuväebaasi vastu toime pandud raketirünnak õiguspärane. See, kas kellegi arvates oli USA raketirünnak moraalselt põhjendatud või mitte, ei väära selget vastuolu rahvusvahelise õigusega, kusjuures rikutud on üht kõige põhilisemat normi – põhimõtet, et riikide vahelistes suhetes on relvastatud jõu kasutamine keelatud.
USA-poolsete rahvusvahelise õiguse rikkumiste õigustamine kahjustab Eesti huve
Tulles tagasi Jüri Luige väljaütlemiste juurde "Aktuaalses kaameras", võib küsida, miks ta õigustab rahvusvahelise õigusega asju, mis on otseselt ja ilmselgelt tõele mittevastavad. Laias laastus on variante kaks: ta kas ei tea, mida rahvusvaheline õigus relvastatud jõu kasutamise kohta ütleb, või ta küll teab seda, ent valetab teatud huvide väljamängimise nimel sihilikult. Pidades silmas, et Luik on pikaaegse staažiga välispoliitika asjatundja, töötanud nii välisministri, kaitseministri kui ka Eesti esindajana NATO juures ning tegutseb praegugi Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhatajana, tundub esimene võimalus välistatud. Seega ei jää muud võimalust, kui näha Luige tegevust teadliku valetamisena selleks, et produtseerida USA-le selle õigusvastast tegevust puhtaks pestes nö positiivset kommunikatsiooni.
Arvata võib, et isegi kui USA oleks tulistanud rakettidega mitte Süüria õhuväebaasi, vaid Damaskuse kesklinna, olnuks globalistide kohalike kõnemeeste kommentaarid põhimõtteliselt samad – kahju küll, et sajad või koguni tuhanded tsiviilisikud hukkusid, aga mis parata, rahvusvahelisel kogukonnal on kohustus kaitsta inimesi inimsusevastaseid kuritegusid toime panevate diktaatorlike režiimide eest jne. Et USA on sellisteks sammudeks võimeline, seda teame kasvõi faktist, et maailma ajaloos on tegu seni ainsa riigiga, mis on hävitanud tuumapommidega terved linnad, põhjustades seeläbi üheainsa rünnakuga sadade tuhandete tsiviilisikute surma. Ameerika Ühendriikide klakööridel pole ka nende (ja teiste USA-poolsete) inimsusevastaste kuritegude õigustamiseks kunagi argumentidest puudu tulnud.
Kahtlemata on see USA välispoliitilistes huvides, kui võimalikult paljud vasallriigid ning nende poliitikutest ja ametnikest esindajad korrutavad kõikjal üle maailma, et kõik USA sõjalised operatsioonid on põhjendatud ja õiguspärased, sõltumata sellest, mida tehakse. Ent samavõrd selge on see, et USA õigusrikkumiste kinnimätsimine ja puhtakspesemine ei ole Eesti Vabariigi huvides. Niisiis tuleb küsida, kelle heaks ja kelle teenistuses meie mikserid, mihkelsonid, krossid, ilvesed, luiged ja teised Eesti välis- ja kaitsepoliitikat kujundavad inimesed tegelikult töötavad. Kui Eestis on kõrgetel poliitilistel ja ametkondlikel positsioonidel inimesed, kes tegutsevad pigem USA kui Eesti Vabariigi huvides, siis ilmselgelt on see tõsine julgeolekurisk.
Mõistmaks, miks ei ole USA poolsete rahvusvahelise õiguse raskete rikkumiste õigustamine Eesti huvides, ei pea olema geenius ega isegi üle keskmise taiplik. Nagu olen korduvalt ka varem toonitanud, on selline valelik teguviis mitte ainult vääritu, vaid ka lühinägelik ehk puhtpragmaatilisest vaatepunktist Eesti huve kahjustav. Eirates või isegi õigustades rahvusvahelise õiguse rikkumisi kujundatakse rahvusvahelist praktikat ja hoiakuid, mis omakorda tähendab, et sarnaseid õigusrikkumisi saab mingil hetkel toime panna ka Eesti vastu. Siis saab aga Eestil olema väga raske apelleerida rahvusvahelisele õigusele ja nõuda kinni pidamist ÜRO põhikirjas sätestatud põhimõtetest, mille kohaselt ei tohi riikidevahelistes suhetes relvastatud jõudu kasutada, sest meie poliitikud ja ametnikud on vastupidise praktika oma korduvates ja järjepidevates avaldustes (USA puhul) heaks kiitnud.
Pehmelt öeldes oleks väga naiivne loota, et Venemaa ei hakka oma õigusvastaste sammude õigustamiseks kasutama samu argumente, mida meie (jt USA vasallriikide) poliitiline ja ametkondlik juhtkond kasutab USA õigusvastaste sammude õigustamiseks. Vastupidi, kui Venemaal oleks soov rünnata mõnda oma naaberriikidest, oleks tal väga mugav kasutada nt Jüri Luige sõnu selle kohta, kuidas "on niisugune kontseptsioon nagu kohustus kaitsta…" (oma tagakiusatud kaasmaalasi), osutades ühtlasi, kuidas meie riigi kõrged ametiisikud ja poliitikud on niisuguse kontseptsiooni kas otsesõnu või kaudselt heaks kiitnud ega oma seetõttu ei moraalse ega õigusliku vastuväite esitamiseks toetuspunkti.
Just selles kontekstis on USA ühepoolne rünnak Süüria valitsuse vastu rahvusvahelise õiguskorra jaoks vähemalt sama suur oht kui Süüria valitsuse poolt väidetavalt toime pandud keemiarelvarünnak. Nimelt on USA raketirünnak suunatud rahvusvahelise õiguse ühe kõige kesksema kui mitte keskseima põhimõtte vastu. Nagu Praha Ülikooli rahvusvahelise õiguse abiprofessor ja Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni liige dr Veronika Bílková on tabavalt tähelepanu juhtinud, läheb USA rünnak isegi oluliselt kaugemale, seades relvastatud jõu kasutamise keelu kahtluse alla:
"Keegi ei väida, et keemiarelva kasutamine on või peaks olema õiguspärane. Keemiarelvarünnaku on hukka mõistnud kõik osapooled, kaasa arvatud need, kes oletatavalt (ja ma rõhutan, et meil on selles osas praegu veel vaid oletused) selle rünnaku toime panid. Seevastu relvastatud rünnakut Süüria vastu – olgugi et see ilmselgelt rikub ÜRO põhikirja artiklit 2 lõige 4 [relvastatud jõu kasutamise keeld] – on asunud õigustama terve rida riike. Seetõttu on akadeemilistes debattides jõudnud juba mitmed inimesed väljendada arvamust, et esile on tõusmas uus rahvusvahelise tavaõiguse norm. Norm, mis – kui ma saan õigesti aru – kätkeks järeldust, et iga riik, mis omab kahtlust, et teine riik on pannud toime inimsusevastase teo (või seadnud ohtu teise riigi "elulise tähtsusega riikliku julgeolekuhuvi", kui kasutada USA valitsuse sõnastust), võib koheselt ja ühepoolselt kasutada tolle teise riigi vastu relvastatud jõudu. Pole vajadust oodata ära uurimise tulemusi, tõtt-öelda pole üldse uurimist tarvis. Samuti pole vaja algatada küsimuse arutelu ÜRO Julgeolekunõukogus ega kooskõlastada samme kellegi teisega. […] Julgen kahelda, kas leidub mingisuguseidki ettenähtavaid asjaolusid, milliste kontekstis võiks selline "norm" teha rohkem head kui kurja."
Nagu eelnevalt juba selgitatud, on selle väidetava "uue tavaõiguse normi" esilekerkimisse, mille kohaselt ei peagi riigid teise riigi vastu relvastatud jõu kasutamiseks ÜRO mandaati omama, panustanud ka Eesti juhtivpoliitikud ja ametnikud, teiste hulgas Jüri Luik välisministeeriumi kõrge ametniku ja seega ka Eesti Vabariigi esindajana.
Eelnevat silmas pidades peaks Eesti seisma täpselt vastupidise põhimõtte eest ehk vastustama kõiki samme, millega seatakse kahtluse alla rahvusvahelise õiguse fundamentaalne põhimõte, et riikidevahelistes suhetes ei ole lubatud relvastatud jõudu kasutada. Väikeriigid, millel puudub sõjaline võimekus oma huve kaitsta, peaks olema kõige tulisemad ja innukamad rahvusvahelise õiguse kaitsjad, mitte liituma kisakooriga, mis õigustab ühe või teise suurema ja tugevama riigi poolset rahvusvahelise õiguse rikkumist. Kui tahame, et rahvusvahelistes suhetes säiliks austus rahvusvahelise õiguse vastu (või õigemini see vähene, mis sellest austusest on alles jäänud), siis tuleb rahvusvahelise õiguse rikkumised ühemõtteliselt hukka mõista sõltumata sellest, kes õigust rikub. Ehk teisisõnu: kui tahame, et Venemaa oleks rahvusvahelise õigusega seotud, siis peame nõudma austust rahvusvahelise õiguse vastu ka Ameerika Ühendriikidelt.
Peavoolumeedia kui propaganda jutupunktide hääletoru
Sellest, et juhtivpoliitikud ja ametnikud valetavad ja vassivad, on lihtsam aru saada kui meedia vaikimisest ja valemängu kaasamängimisest. Mõeldes eelnimetatud "Aktuaalse kaamera" episoodile, tahaks küsida mitte ainult seda, miks saatejuht lubab kõrgel ametnikul ilma mingit kriitilist tähelepanu osutamata avalikkusele valetada, vaid ka seda, miks üleüldse kutsutakse küsimusele võimalikust rahvusvahelise õiguse rikkumisest vastama inimene, kelle puhul on teada, et ta edastab ametliku liini jutupunkte, mitte ei lähtu eesmärgist vaadata reaalselt kehtivale õigusele ja faktidele ning siis hinnata, kas need faktid on kehtiva õigusega kooskõlas või mitte.
Kui "Aktuaalne kaamera" tegutseks mitte riikliku propagandateenistuse, vaid ausast tõetaotlusest lähtuva ajakirjandusliku väljaandena, siis pöördutaks vastavasisulise küsimusega mitte Jüri Luige või teiste USA poliitiliste huvide eestkõnelejate, vaid nt Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli või Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse professorite kui erialaspetsialistide poole, kellest viimane kui üks ütleks elementaarse aususe korral (milles ma ei kahtle), et USA raketirünnak oli ühemõtteliselt rahvusvahelise õigusega (ius ad bellum) vastuolus. Aga et mitte sellist vastust saada ja seda vaatajate ette tuua, siis loomulikult sõltumatute asjatundjate poole ei pöörduta – eriti veel järeltsensuuri mitte võimaldavas otseeetris –, vaid pannakse kõlama ja võimendatakse üles propagandistide hääl.
Kahjuks pole ka kommertsmeedia puhul pilt teistsugune, mis näitab, kui sügavalt on Eestis võimustruktuurid ja meedia omavahel läbi põimunud ning et välispoliitiliselt olulistes küsimustes ausast tõetaotlusest lähtuv ja kriitikameelele tuginev ajakirjandus praktiliselt puudub. Peavoolumeedia tõestab, et on propaganda jutupunktide edastamise hääletoruks, mitte nende kriitilise hindamise ja tõesuse testimise ning nende edastajate valelikkuse paljastamise vahendiks.
Meedia soovimatus tõstatada ja arutada tõsiseid ja olulisi küsimusi ning tegelda selle asemel poliitilise propagandaga on hästi näitlikustatud selles CNNi klipis. Sama suhtumist näeme ka Eesti peavoolumeedias. Tõsised välispoliitilised analüüsid praktiliselt puuduvad, sest oluline pole mitte tõe väljaselgitamine, vaid propagandistliku narratiivi suhtes usu kuulutamine, levitamine ja kinnistamine.
Täpselt samale järeldusele viitab asjaolu, et peavoolumeedia on Süürias aset leidnud keemiarünnakust alates korrutanud koos USA valitsuse ja selle suuvoodritega, nagu oleks ilmselge, et selle rünnaku eest on vastutav Süüria valitsus. Normaalsel juhul oleks ajakirjanduse ülesanne just nimelt tasakaalustada poliitikute ühepoolseid väiteid ja esitada kriitilisi küsimusi, nõudes ka selle kinnituseks tõendeid, et keemiarünnak on tõesti pandud toime Süüria valitsusvägede poolt ja valitsuse korraldusel. Niisugune käitumine oleks seda enam ootuspärane, et mitte kuigi ammu algatas USA (ilma Julgeolekunõukogu mandaadita) Iraagi vastu hiiglaslike inimohvritega sõja tuginedes fabritseeritud, otseselt väljamõeldud "tõenditele", ning et ka 2013. aastal, kui koondati avalikku toetust suurema relvastatud rünnaku algatamiseks Süüria valitsuse vastu, ei leidnud süüdistused, nagu oleks keemiarelvarünnaku korraldanud Damaskus, ÜRO sõltumatu uurimise poolt kinnitust, samal ajal kui leiti tõendeid sariini kasutamise kohta mässuliste poolt. Aga kui eesmärgiks on mitte tõde, vaid propaganda, siis seda loomulikult nii ei tehta.
Päris lõpetuseks olgu toonitatud, et ma ei kirjuta neid ridu mitte selleks, et valida üht või teist poolt, vaid selleks, et tuua rahvusvahelise õiguse asjatundjana välja elementaarsed ja väga olulised küsimused ja vastuolud, mis on avalikus inforuumis jäetud ilmselt sihilikult tähelepanuta. Populaarsuse kogumiseks tuleks kahtlemata liituda propagandistide kisakooriga ja skandeerida võimalikult innukalt ja valjuhäälselt nende poolt ette antud loosungeid. Aga et minu ja kogu Objektiivi meeskonna lähtekohaks on mitte ühe või teise poole heaks propagandatöö tegemine, vaid siiras tõetaotlus ja sellest kantuna riiklikule propagandale vastuseismine, siis püüan rääkida asjadest nii, nagu need mu parima arusaamise kohaselt on. Teen seda nüüd ja edaspidi lootuses, et üha enamad inimesed hakkavad ilmselgele valede diktatuurile vastu ning ütlevad ausalt välja, et kuningas on alasti ja et avalikkusega manipuleerimine on alatu ja vastuvõetamatu.