Hiljuti koos Eerik-Niiles Krossiga Isamaa ja Res Publica Liidust Reformierakonda üle jooksnud Yoko Alender avaldas reedeses Eesti Päevalehes uue lastekaitseseaduse eelnõud kiitva artikli, milles ta mustab oma endist erakonda ja näitab, et kultuuriliselt sügavama tähendusega küsimuste mõistmine rohkem kui pindmisel tasandil ei kuulu tema tugevuste hulka.
Samas on kõnealuse artikli juures üks tunduvalt huvitavam aspekt. Nimelt väljendab kord ühe, kord teise partei ridades võimu juurde pürgiv Alender avalikult seisukohta, et Eesti julgeolekuteenistused peaks näitama meie sihtasutuse suhtes üles teravdatud tähelepanu ja "oma töö ära tegema".
Ilmselt lähtub selline seisukohaväljendus juba suvel Eesti Päevalehe poolt käima tõmmatud laimukampaaniast, nagu oleks meil mingid varjatud suhted venemaiste võimuringkondadega ning nagu saaksime me sealt rahastamist.
Informeeritud inimesena Alender kindlasti teab, et oleme selliste süüdistuste ja kahtlustuste tõelevastavust korduvalt ja ühemõtteliselt eitanud (vt nt siit, siit ja siit) ning ka Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald on tunnistanud (vt siit), et tal ei ole ühtegi fakti, mis kinnitaks vähimalgi määral vastupidist.
Mina tahaks aga teada, mida Alender siis õieti soovib, et julgeolekuorganid teeks. Kas ta sooviks näha, et Kaitsepolitsei hakkaks meie telefone pealt kuulama? Paigutaks meie kontorisse salakaamerad? Kammiks läbi meie elektroonilised postkastid? Konfiskeeriks meie arvutid? Milles peaks julgeolekuasutuste poolt "oma töö ära tegemine" Alenderi arvates seisnema?
Nagu juba öeldud, ei ole meil venemaa võimuringkondadega mitte mingisuguseid suhteid ning kõik vastupidised väited ja oletused kujutavad endast alatut laimu, mis lähtub üksnes ühest eesmärgist — kahjustada meie sihtasutuse mainet ja õõnestada meie usaldusväärsust meie toetajate silmis.
Seega võin ma rahuliku südamega tervitada Kaitsepolitsei töökat kollektiivi, kes teavad sama hästi kui mina, et meil ei ole vaja kõige vähemalgi määral muretseda ega karta, sest meil ei ole saladusi, mida avastada ja paljastada.
Küll aga tõusetub Alendri üleskutse valguses tõsine küsimus, missuguse riigiga on meil tegu, kui peaministripartei esindajad esitavad julgeolekuasutustele üleskutseid pöörata valitsusest sõltumatutele ja valitsuse tegevuse suhtes kriitiliselt meelestatud kodanikeühenduste suhtes kõrgendatud tähelepanu.
Samuti tõusetub tõsine küsimus nende poliitikute moraalsest kvaliteedist, kes niisugusel moel käituvad. Kas see ikka on demokraatlikele riikidele omane käitumismall? Mulle näib, et pigem annab selline tegutsemine tunnistust diktatuurilisest mentaliteedist ja kalduvusest, mida saame kardetavasti Eesti poliitilisel maastikul näha ja tunda aina enam.
Ent kuna meil ei ole midagi valgustkartvat varjata, siis ei ole meil ka midagi karta – meie läheme kindlalt oma teed ja seisame meie kultuuri alusväärtuste eest, hoolimata vähimalgi määral Alendri ja teiste temasuguste ara hingega parteisõdurite hirmutamiskatsetest. Seejuures ma siiralt loodan, et inimesed märkavad sellist alatut käitumist, nagu Alender Reformierakonna esindajana praktiseerib, ning peavad seda ka valimistel meeles.