Euroopa Liidu ladvikus õilmitseb õilis idee marssida lahingusse "kolmandate osapoolte propagandaga," olles relvastatud "strateegilise kommunikatsiooni" vahedate vahenditega. Ametnikud annavad endale aru, et võitlus käib "silmade ja südamete" pärast nii siin- kui sealpool liidu välispiiri.
Nimelt võeti Euroopa Parlamendi vastutavas komisjonis 10. oktoobril vastu resolutsioon, millega kriitika Euroopa Liidu suunal on tembeldatud vaenulikuks propagandaks, lõhestamiseks ja hübriidsõja vormiks – kuigi sellist tooni dokumendi hilisemas faasis (alates punktist 39) pehmendatakse, "rõhutades" erinevust propaganda ja kriitika vahel.
Kohe hakatuseks toonitab dokument, et "ELi-vastasel vaenulikul propagandal on mitmeid erinevaid vorme ja selles kasutatakse mitmesuguseid vahendeid, mida on sageli kohandatud vastavalt EL-i liikmesriikide profiilile, et moonutada tõde, tekitada kahtlusi, tekitada lõhesid liikmesriikide vahel, ajendada Euroopa Liidu ja selle Põhja-Ameerika partnerite strateegilist üksteisest eemaldumist ning pärssida otsustusprotsessi, diskrediteerida EL-i kodanike ning naaberriikide kodanike silmis ja südames EL-i institutsioone ja Atlandi-üleseid partnerlusi, millel on tunnustatud roll Euroopa julgeoleku- ja majandusstruktuuris, ning õõnestada ja murendada Euroopa narratiivi, mis tugineb demokraatlikele väärtustele, inimõigustele ja õigusriigi põhimõttele."
Europarlament tuletab meile meelde, et "üks kõige olulisemaid kasutatavaid vahendeid on EL-i kodanikes hirmu ja ebakindluse tekitamine ning vaenulike riiklike ja valitsusväliste osalejate palju tugevamana näitamine, kui nad tegelikkuses on."
Euroopa Parlamendi komitees võeti vastu resolutsioon, milles tembeldatakse kriitika Euroopa Liidu suunal vaenulikuks propagandaks.
Seejuures märgivad nad, et "ka muud kõikjal maailmas esinevad autoritaarsed režiimid kasutavad Kremli poolt välja töötatud strateegiatega sarnanevaid strateegiaid."
Sellest tulenevalt kutsutakse EL-i institutsioone üles "tunnistama, et strateegiline kommunikatsioon ja infosõda ei ole EL-i jaoks mitte ainult välis-, vaid ka siseprobleem" ning väljendatakse muret "arvukate vaenuliku propagandaga tegelevate arvamuskujundajate pärast liidus."
Eriliselt tuntakse muret "teatavate liikmesriikide piiratud teadlikkuse pärast sellest, et nende puhul on tegemist propaganda ja desinformatsiooni publiku ja esinemiskohtadega."
Ladvik valutab südant selle pärast, mida me loeme. Seetõttu paluvad nad, et "EL-i osalejad tegeleksid praeguse puuduva selguse ja kokkuleppega selles osas, mida tuleb käsitleda propaganda ja desinformatsioonina, ning töötaksid koostöös EL-i liikmesriikide meediavaldkonna esindajate ja ekspertidega välja ühise määratluste kogumi ning koguksid andmeid ja fakte propaganda tarbimise kohta."
Seejuures märgitakse, et "desinformatsioon ja propaganda moodustavad hübriidsõja osa", toonitades seetõttu "vajadust suurendada teadlikkust ning näidata üles enesekindlust institutsioonilise või poliitilise kommunikatsiooni, mõttekodade või akadeemilise uurimistöö, suhtlusmeedia kampaaniate, kodanikuühiskonna algatuste, meediapädevuse ja muude kasulike meetmete kaudu."
Tugevalt toonitataksegi dokumendis ajakirjanike koolitamise ja kodanikuühiskonna valitsuse poolt vormimise ja väljakujundamise tähtsust.
Seejuures ei kohkuta kasutamast ka selliseid lipsustamata ja vingeid isikuid nagu rokkartistid ja popstaarid. Nimelt juhivad eurosaadikud tähelepanu "popkultuuri ja meelelahutusliku hariduse potentsiaalile ühiste inimlike väärtuste väljendamisel ja EL-i poliitika kohta teabe andmisel."
