Mitte miski ei tekita vasakliberaalsetes kultuuriringkondades suuremat hüsteeriat kui väiksemgi osutus, et teatud asjaolude saabudes võidakse kaotada aastatega sisse töötatud soe koht n-ö pumba juures, tõdeb Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Sel nädalal suureks puhutud skandaal seonduvalt osutusega, et poliitiliste ja ideoloogiliste jõuvahekordade muutuses võivad sotside ideoloogilisi ambitsioone edendavad ja nende poliitilisi oponente demoniseerivad kultuuriasutused jääda ilma senises mahus riiklikust rahastusest, räägib meie ühiskonna väärastumise kohta nii mõndagi.

Tähelepanuväärselt ei tekita mitte miski vasakliberaalsetes kultuuriringkondades suuremat hüsteeriat kui väiksemgi osutus, et teatud asjaolude saabudes võidakse kaotada aastatega sisse töötatud soe koht n-ö pumba juures, mis on võimaldanud teistelt inimestelt maksudena ära võetud raha oma taskusse kanaliseerida. Kui keegi sellisele võimalusele vihjab, hakatakse teda üliemotsionaalselt ja valelikult süüdistama diktatuurilistes kalduvustes ja tsensuuri ihalemises.

Seejuures on nii mõnestki kultuuriasutuse sildi all tegutsevast organisatsioonist tõepoolest saanud vahend just sellise vasakliberaalse ideoloogia ühiskonnas levitamiseks ja propageerimiseks, mida parteipoliitilisel areenil esindavad kõige selgemalt kultuuriministeeriumit kontrollivad sotsid. Teater NO99 on selles osas kahtlemata lipulaevaks, saades oma tegevuseks juba pikemat aega igal aastal ligi miljon või enamgi eurot maksumaksjate raha.

Kuigi Eesti Päevaleht osutas oma juhtkirjas, nagu oleks tegu vägagi võimukriitilise seltskonnaga, ei suuda keegi meenutada ühtegi korda, mil nimetatud kultuuriasutus oleks tagasihoidlikultki andnud tuld sotside või nende poolt edendatud vasakliberaalse ideoloogia pihta, küll aga kirjutavad selle esindajad meedias EKRE-st kui kurjuse kehastusest, praktiseerides sotside juhtidega äravahetamiseni sarnast retoorikat.

Teatud mõttes on NO99 Eesti ühiskonnas täiesti fenomenaalne nähtus – tõsi, küll mitte oma silmapaistva kunstilise taseme poolest. Tegu on hea näitega sellest, et kui üks seltskond ajab võimulolijatele meelepärast ideoloogilist rida, on neile lubatud praktiliselt kõik ja kohe kindlasti palju enam kui nö lihtsurelikele.

Kas keegi kujutab ette, et nt mõne riigiasutuse juht oleks kolkinud rusikate ja jalgadega oma pikali tõugatud armukesest alluvat naiskolleegi ning jätkanud seejärel oma tegevust asutuse eesotsas, olles lunastanud oma süü väikese vabanduse pobisemisega? Kas keegi kujutab ette, et sotsid, kes on muidu nii varmad seisma naiste õiguste eest ja protesteerima naistevastase vägivalla vastu, pigistavad selle suhtes silma kinni ja teevad nägu, nagu oleks kõik üldjoontes ikka hästi? Loomulikult mitte. Aga teatri NO99 juhtkonnale on see lubatud, kuna nemad on vasakliberaalse poliitilise ja kultuurilise eliidi lemmiklapsed.

Eraldi küsimus on nimetatud kultuuri- ja kunstiasutuseks nimetatud projekti kultuuriline ja kunstiline tase. Võtkem siin kohal näiteks Postimehe kultuuritoimetuse juhataja Heili Sibritsa vaimustunud kirjeldus NO99 ühest väidetavast hittlavastusest “Kõnts”:

““Kõnts” ei ole pask ega saast. “Kõnts” on väga hea teater, lausa suurepärane, sest kui näitlejad end kui vihmaussid pea ees mudasse künnavad, siis teevad nad seda väga pühendunult, veenvalt, nad teavad, miks nad seda teevad. Samuti nad teavad, miks nad üksteisele muda püksi topivad või aiavoolikust tuleva veega oma r**sta hellitavad. See on lavastus, mis saab üsna kindlalt rahvusvahelist kõlapinda ja NO99 kutsutakse mängima üle maailma, sest “Kõnts” on eriline, äärmuslik ja väga mõjuv. […] “Kõntsa” jälgida oli sama mõjuv kui vaadata pealt nõrgema alandamist või vägistamist.”

Heili Sibrits ütleb eelnevalt tsiteeritud arvustuse pealkirjas, et “Ojasoo ja Semper panevad vaataja häbi tundma”. Vaevalt võib loota, et tuleb aeg, mil vaatajate häbistamisest ja alandamisest oma elatise allika teinud NO99 seltskond saab ka ise häbi tundma. Ühiskonna valupunktidele osutajatele ei teeks aga paha endalt küsida, et ehk ollakse ka ise üheks ühiskonna valupunktiks.

Üldisemas plaanis tuleks aga Eestis hakata senisest tunduvalt rohkem rõhku pöörama tõdemusele, et õiglase riigi funktsiooniks ei ole raha ümberjagamine. Olukorras, kus paljud tõesti olulised riiklikud funktsioonid on väidetava rahapuuduse tõttu täitmata või täidetud puudulikult – alates korrakaitsest, riigikaitsest ja päästeteenistusest ning lõpetades arstiabi kättesaadavuse, koolivõrgu kärbumise ja keskkonnakaitsega – on sügavalt vastutustundetu jagada maksumaksjatelt ära võetud raha kunsti õilsa loosungi taha varjuvatele ning kultuuriministeeriumit kontrollivale parteile meelepärastele ideoloogilistele aktivistidele.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA