Avaldus mõistab hukka 1934. aasta riigipöörde ja sellele järgnenud autoritaarkorra, sealhulgas Riigikogu töö tõkestamise ning peaministri riigivanema ülesannetes ja tema kaasosaliste põhiseadusvastase tegevuse demokraatia allasurumisel.
Toome allolevas avalduse täisteksti:
Autoritaarkorrast ja Eesti Vabariigi Riigikogu vaigistamisest 1934. aastal
Meenutades, et peaminister riigivanema ülesannetes ning kohtu- ja siseminister tegid 12. märtsil 1934, enne riigivanema valimisi otsuse, millega kehtestasid valepõhjendustele tuginedes Eestis kuueks kuuks kaitseseisukorra ning määrasid kaitsevägede ülemjuhataja ja sisekaitseülema, olgugi et sellel otsusel ei olnud põhiseaduslikku ega seaduslikku alust;
meenutades, et 19. märtsil 1934 andis peaminister riigivanema ülesannetes dekreedi, millega ta lükkas Riigikogu ja riigivanema valimised edasi kuni kaitseseisukorra lõpuni, ja 7. septembril 1934 dekreedi, millega ta pikendas kaitseseisukorda terveks aastaks; ka nendel dekreetidel ei olnud põhiseaduslikku ega seaduslikku alust;
meenutades, et 28. septembril 1934 kokku tulnud Riigikogu erakorralise istungjärgu 2. oktoobri istungil tehti teatavaks riigivanema otsus Riigikogu istungjärk lõpetada, mille järel ei korraldatud vabu valimisi kuni iseseisvuse taastamiseni;
sedastades, et nende otsuste abil ja tagajärjel vaigistati parlament, muudeti ulatuslikult Eesti riigikorda, keelustati erakondade tegevus ja allutati ajakirjandus tsensuurile ning Eestis algas autoritaarkorra ajajärk;
sedastades, et eespool kirjeldatud sündmused kujutasid endast riigipööret, mis oma tagajärgedega lõhkus Eesti põhiseadusliku korra ja katkestas Eesti demokraatliku arengu, nõrgestas ühiskondlikku sidusust ja Eesti kaitsevõimet ning sillutas sellega teed Eesti okupeerimisele,
Riigikogu:
– mõistab hukka 1934. aasta riigipöörde ja sellele järgnenud autoritaarkorra, sealhulgas Riigikogu töö tõkestamise ning peaministri riigivanema ülesannetes ja tema kaasosaliste põhiseadusvastase tegevuse demokraatia allasurumisel;
– rõhutab, et iseäranis praeguste geopoliitiliste sündmuste taustal on Eesti riikliku iseseisvuse ja rahvusliku üksmeele, kaitsevõime ning põhiseadusliku korra püsimise huvides äärmiselt tähtis kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mis kaitseb sisemist ja välimist rahu.
Avalduse seletuskirjas nenditakse, et avaldus tugineb ajalooteaduses üldtunnustatud käsitlusele, milles on objektiivselt selgitatud Eestis 1934. aastal autoritaarvõimu kehtestamise asjaolud ja mille saatekiri võtab kokku allolevas:
16. oktoobril 1933 võeti Eestis rahvahääletusel vastu uus põhiseadus. Pärast seda astus senine Jaan Tõnissoni (Rahvuslik Keskerakond) valitsus tagasi. Sajaliikmeline Riigikogu otsustas 21. oktoobril 1933 määrata üleminekuvalitsuse juhiks Konstantin Pätsi, kelle ülesandeks pidi olema riigi viimine põhiseaduslike valimisteni.
Uus põhiseadus jõustus 24. jaanuaril 1934 ning Pätsist sai peaminister riigivanema ülesannetes. Uue põhiseaduse II osas oli sätestatud, et Riigikogu ja riigivanema valimised tuleb ette võtta põhiseaduse jõustumisest arvates saja päeva jooksul, s.o hiljemalt 3. mail 1934. Valimiste Peakomitee 30. jaanuari otsuse kohaselt pidi riigivanema valimiste esimene voor toimuma 22. ja 23. aprillil 1934.
12. märtsil 1934 võtsid umbes 400 kaitseväelast Johan Laidoneri korraldusel kontrolli alla Tallinna südalinna ja piirasid sisse Eesti Vabadussõjalaste Liidu residentsid. Arreteeriti mitusada vabadussõjalaste juhti ja aktivisti üle Eesti. Seejärel toimunud valitsuse koosolekul tegi peaminister riigivanema ülesannetes Konstantin Päts koos kohtu- ja siseministri Johan Mülleriga otsuse nr 173, millega ta kuulutas Eestis välja kuueks kuuks kaitseseisukorra ning nimetas Johan Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitseülemaks, samuti allutas riigi raudteed ja posti, telegraafi ja telefoni kaitsevägede ülemjuhatajale. Samal kuupäeval sulges Laidoner oma otsusega Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja keelustas mitmete perioodikaväljaannete ilmumise.
15. märtsil 1934 kõneles Konstantin Päts Riigikogu täiskogule ja põhjendas oma otsuseid ohuga kehtivale riigikorrale, viidates vabadussõjalaste kavatsusele korraldada vägivaldne riigipööre. Teatav osa üldsusest ja paljud poliitikud ilmselt uskusid Pätsi väidet, et ta hoidis ära kodusõja. Vabadussõjalased riigipööret korraldada ei kavatsenud.
Kaitseseisukorra niisugust väljakuulutamist ei saa pidada seadusvastaseks, ent kaitsevägede ülemjuhataja ametisse nimetamise selge tingimus oli sõjaoht ehk välismaalt lähtuv oht. Vahetu välise ohu olemasolu 1934. aasta märtsis ei ole tõendamist leidnud, mistõttu oli otsus nr 173 vähemalt selles osas õigusvastane.
19. märtsil 1934 lükkas Päts oma dekreediga aprilli lõpus toimuma pidanud valimised edasi kaitseseisukorra lõpuni ja hiljem pikendas seda aega. Dekreet oli seadusliku aluseta ja ei olnud põhiseaduspärane. Samuti oli see dekreet tühine riigivanema pädevuse puudumise tõttu, kuna riigivanema valimiste väljakuulutamine oli Valimiste Peakomitee, mitte riigivanema pädevuses.
Vähemalt teatavas osas oli õigusvastane ka edasine dekreedi vormis seadusandlus: Päts andis riigivanema või riigihoidjana aastatel 1934–1938 üle 750 dekreedi, millest vähemalt teatavate dekreetide andmine oli õigusteadlaste hilisemal hinnangul õiguslikult võimatu.
7. septembril 1934 andis Päts dekreedi, millega ta pikendas kaitseseisukorda terveks aastaks. 19. septembril otsustas Riigikogu juhatus Pätsi soovitusel kutsuda kokku erakorralise istungjärgu algusega 28. septembril.
28. septembril 1934 kokku tulnud Riigikogu 2. oktoobri istungil tegi siseminister ja peaministri asetäitja Karl Einbund teatavaks Pätsi otsuse lõpetada Riigikogu erakorraline istungjärk. Riigikogu täiskogu kuuletus sellele täitevvõimu otsusele.
Seejärel jäi Riigikogu nn vaikivasse olekusse. Täiskogu enam kokku ei tulnud, Riigikogu juhatus tegeles pisiküsimustega. Riigikogu ruumides alustas tööd propagandatalitus, osa majast anti 1935. aastal siseministeeriumi, hiljem sotsiaalministeeriumi kasutusse.
Märtsist 1935 keelustati kõikide erakondade tegevus. Erakondade asemel lubati tegutseda vaid valitsuse kontrolli all oleval ja valitsuse propagandat tegeval poliitilisel organisatsioonil. Juulis võttis täitevvõim oma kätte ajalehe Postimees, mille peatoimetaja Jaan Tõnisson vallandati. Ajakirjandust hakati rangelt reguleerima ja tsenseerima.
1938. aastal võeti Pätsi korraldusel ja äranägemisel valitud Rahvuskogu kaudu vastu uus põhiseadus, millega muudeti olulisel määral Eesti riigikorraldust ja kitsendati varem kehtinud põhiseadusega võrreldes põhiõigusi. Ka see oli 1933. aasta põhiseaduse rikkumine, sest sellist teed põhiseaduse muutmiseks ei olnud ette nähtud.
1934. aasta riigipöörde ja sellele järgnenud sündmustega lämmatati Eestis demokraatia. Järgnenud olukord oli kaugel sellest, mida me tänapäeval peame õigusriigiks, ning mitmed selle olukorra aspektid olid vastuolus nii Eesti põhiseadusega kui ka õigusriigile omaste põhimõtetega.
Autoritaaraja rajanud riigipöörde seost Eesti iseseisvuse kaotusega ei ole ajalooteaduses seni otseselt tõendatud, kuid kindlasti nõrgestas riigipööre Eesti Vabariiki ja tema rahvast oluliselt. Selles õhkkonnas nõrgenes suuresti Eesti ühiskondlik sidusus, suruti alla ühiskonna eneseusaldus, hävitati rahvuslik koostöö ja idealism. Autoritaarvõim vastandas eri gruppe ja isikuid omavahel ning ostis neid ära. Riigieelarve võimalused rakendati mitte julgeoleku kindlustamisele, vaid ühiskonna rahulolematuse summutamisele. Riiki autoritaarselt juhtinud Päts ja Laidoner ei keskendunud tugevate välisliitlaste leidmisele ega ka piisavalt välisohtude arvessevõtmisele, vaid tegelesid enda haaratud võimu kindlustamisega.
Praeguses geopoliitilises olukorras, kus nii regionaalne kui ka globaalne ebakindlus on Eesti seisukohast üha kasvanud, on Riigikogu avaldus kaalukas viis meenutada ajaloo õppetunde, samuti toonitada rahvusliku üksmeele olulisust.
Avalduse esitasid Riigikogu liikmed Jaak Valge, Leo Kunnas, Meelis Kiili, Alar Laneman, Ants Frosch, Juku-Kalle Raid, Tarmo Tamm, Diana Ingerainen, Irja Lutsar, Kalle Laanet, Peeter Tali, Tõnis Mölder, Andrus Seeme, Annely Akkermann, Eero Merilind, Priit Sibul, Katrin Kuusemäe, Henn Põlluaas, Anti Haugas, Anti Allas, Stig Rästa, Jaanus Karilaid, Rene Kokk, Kristo Enn Vaga, Arvo Aller, Peeter Ernits, Enn Eesmaa, Varro Vooglaid, Kersti Sarapuu.
Markus Järvi