Mulle tundub, et kellegi silmis on eesti rahvas kõigest ressurss, mida kasutada ja ilma "taastuv" eesliiteta, tõdes Märjamaa elanik Ülle Lindjärv 11. novembril Märjamaa rahvamajas peetud "E-energia" promoüritusel peetud kõnes.
Kõik me saame aru, et massiivse tuuletööstuse rajamine Eesti territooriumile on poliitiline surve. See teema, peaks olema kõneaineks üle Eesti. Sellest peaksid rääkima teadlased ja poliitikud. Sellest teemast peaks kihama kogu Eesti meedia. Aga sellest räägitakse ainult valdade tasemel, arutatakse külakoosolekutel, ent vestluste moderaatoriteks on endised tipp-poliitikud. Seosest tuuleparkide, vesinikukoridori, vesiniku ning metanooli tootmise vahel – sellest pole avalikult üldse räägitud.
Kuigi riik on probleemist teadlik olnud juba aastaid (sellekohased uuringud valmisid näiteks Tartu Ülikoolil 2018. aastal ja Kliimaministeeriumi tellimusel Keskkonnaagentuuril 2026. aasta alguses), on reaalne õigusruum endiselt reguleerimata. Siiani puudub (ilmselt teadlikult) seadusandlus, mis kohustaks kehtestama riskide maandamiseks kohustuslikud fondid – tekitatud saasta kokku korjamine jäetakse maksumaksja kanda.
Arendajatele tekitatakse vastutusevaba ärikliima. Ühe 300 m kõrguse tuuliku utiliseerimine maksab aga 1,5 miljonit eurot. Kliimaministeerium ja tuuletööstus (nt Enefit Green, Vestas) on seni asunud seisukohal, et tuuliktuulik on ehitis nagu iga teinegi ning selle käitlemist katab üldine jäätmeseadus (mis kohustab omanikku lammutama ja materjale ringlusse suunama). Jäätmeseadus kohustab firmat, kuid kui selleks puhuks loodud tütarfirma (OÜ) pankrotistub, ei ole riigil ega omavalitsusel reaalset fondi, millest lammutustöid rahastada.
Märjamaal on suured põhjavee varud. Plaanis on rajada valla territooriumile massiivseid, kuni 290 meetri kõrguseni ulatuvaid tuulikuid. Tuuliku alad eelplaneeringu järgi on valla keskuse ümber. Arendajate lootus on rajada ligi 90 tuuleveskit. Eestis on olemas "Vesiniku tehnoloogiate ühing" ja "Vesinikuliit," kelle andmetel vesiniku tootmise potensiaaliks on 250 000 t aastas. Sealt pärinevad ka andmed EU rahastuse kohta, mis seotud vesiniku trassi rajamisega. Soovitan ise minna vaatama kodulehele.
Pärnumaale on plaanis rajada hiigelprojekt -tehas e-metanooli tootmiseks ja datakeskus. Maailma tasemel uudne tehnoloogia jääb vesiniku trassi vahetusse lähedusse. E-metanooli toodetakse e-vesinikust ja liide „E" seal ees tähendab ikka 100% taastuvenergiat milleks on tuul ja päike. Põhjavesi sinna hulka ei kuulu.
Kui toru ühes otsas on tootja, siis teises otsas peab olema tarbija. Maailmatasemel kliimapoliitika näeb ette üleminekut taastuvenergiale. Seal hulgas ròhutakse transpordisektorile. Lennundus ja merelaevandus eelkõige on suurimad fosiilkütuste tarbijad. Maailmateadus on teinud pingutusi uute tehnoloogiate osas ja antud hetkel elame ajal, kus soovitakse kasutusele võtta e-metanoolil baseeruvat kütust, et vähendada fossiilkütuste tarbimist. „E" seal ees tähendab 100% taastuvenergiat ehk tuul ja päike. Põhjavesi sinna ei kuulu.
1 kg e-vesiniku ehk rohelise vesiniku tootmiseks kulub 30 liitrit magedat vett. Eesti potensiaal 250 000 t e-vesinikku aastas ja 30-ne liitrine vee kulu 1 kg kohta annab hirmutava tulemuse. Teisaldame tonnid kilogrammideks – 250 miljonit kg vesinikku korrutame 30 l veega. Saame koguseks 7,5 miljardit liitrit ehk 7,5 miljonit kuupmeetrit vett, e-vesiniku tootmiseks aastas.
Nii e-vesinikku tootev tööstus kui e-metanooli tootev tööstus on ise ühed suurimad energia tarbijad. Et saada oma toodangule e-tähist peavad nad kasutama 100% taastuvat energiat. Selleks vajatakse tuuletööstust ja päikeseparke. Kuna tarbitava elektri kogus on suur, siis ka huvi rajada tohkem tuulikuid.
Pärnumaale plaanitav e-metanooli tehas koos datakeskusega täisvõimsusel töötades tarbiksid aastas suurusjärgus 30% kogu Eesti praegusest elektritarbimisest. Eesti kogutarbimine 8 TWt. Kahe kompleksi kogutarbimine mille toodang suunatud välisturule siis 30% sellest. Tuginen füüsiku sõnadele.
Kui suurt kogust e-vesinikku on vaja, et e-etanooli tehas saaks aastaringselt töötada? Ma ei tea. Ma ei tea paljusi asju. Ma ei tea palju tuulikuid tuleb. Ma ei tea palju metsa jääb Märjamaale alles. Ma ei tea millal veetase kaevudes hakkab langema, millal arteesia kaevud lakkavad töötamast, järtad (ajutised karstijärved; Lindjärv) ei täitu enam veega ja millal hoopis kõik kokku kuivab kui rajatakse vesiniku tehas. Ma ei tea mitu killustikukarjääri rajatakse ja kuhu.
Võib olla Märjamaa koosnebki tulevikus vaid tuulikutest ja kariääridest. Ma ei tea kui palju ja kuhu rajatakse teid, tõmmatakse kaableid-liine-torusi- trosse ja traate.
Aga ma tean, et need käivad selliste tööstuste rajamisega kaasas. Ikka selleks , et toota "E"-tähisega taastuvenergiat, mida saab kasutada "E"- tähisega vesiniku tootmiseks ja nii edasi ja nii edasi – suunaga Euroopasse. Meie inimestel – meie loodusel – metsadel – põhjaveel – lindudel ja loomadel, nahkhiirtel ja palukarukellal, järtadel, allikatel ja ojadel ei ole "E" tähist.
Mulle tundub, et kellegi silmis oleme kõigest ressurss, mida kasutada ja ilma "taastuv" eesliiteta. Ilf ja Petrovi romaanis "12 tooli" toimus malesimultaan Vasjuki nimelises külas. Suur suller Ostap Bender lubas vasjukilastele muuta küla planeetidevahelise malekongressi keskuseks. Praegune olukord on sama sürrealistlik nagu Ostap Benderi lubadused.
Annaks Jumal meile tarkust edaspidiseks. Tänud kuulamast!