Kui asjad lähevad juhi sõnadele vastupidiselt, on süüdi alati keegi teine – reitinguid võltsitakse, valimisi võltsitakse või süvariik õõnestab. Kindlasti ei ole aga probleemide põhjuseks juhid ise ega nende valed valikud. Kes julgeb juhi sõnades või tegudes kahelda, tembeldatakse reeturiks, konspiraatoriks, lõhestajaks või vaenlase käsilaseks, kirjeldab Varro Vooglaid sektantlikku mentaliteeti.
Minult küsiti, mida pean silmas, rääkides poliitilises kontekstis sektimentaliteedist.
Lühidalt öeldes pean silmas suure juhi kummardamist ja tema eksimatuks pidamist. Juhi sõnu usutakse pimesi. Isegi kui kõik silmnähtavad märgid osutavad juhi sõnade valelikkusele ja kui juhi esitatud argumentatsioon on naeruväärselt primitiivne, usutakse pigem juhti kui oma mõtlemist, meeli ja kogemusi. Juhis nähakse sageli vaata et Jumala asemikku või Jumala tahte elluviimise tööriista.
Kui asjad lähevad juhi sõnadele vastupidiselt, on süüdi alati keegi teine – reitinguid võltsitakse, valimisi võltsitakse, süvariik õõnestab nii seest- kui väljastpoolt jne. Kindlasti ei ole aga probleemide põhjuseks juhid ise ega nende valed valikud. Igaüks, kes julgeb juhi sõnades või tegudes kahelda, tembeldatakse reeturiks, konspiraatoriks, lõhestajaks või vaenlase käsilaseks. Juhte peab usaldama ja juhtidega peab nõustuma ilmtingimata! Ehk siis lojaalsust juhile peetakse kindlasti tähtsamaks kui lojaalsust tõele ja põhimõtetele. Iseseisev kriitiline mõtlemine on välistatud ja ka halvatud.
Muidugi toodavad ka poliitikud ise sektimentaliteeti, sest see kindlustab nende positsioone, välistades organisatsioonisisest kriitikat. Igati ootuspäraselt tõusevad sektide hierarhias kõige kiiremini ja kõige kõrgemale just need, kes näitavad juhtide suhtes üles kõige innukamat ja truualandlikumat kuulekust, et mitte öelda pugejalikkust.
Poliitilisel areenil näeme sektimentaliteeti kõige selgemalt nn kristlike sionistide puhul, sest nemad väidavad end alati teadvat, millised poliitikud ja parteid – eks ikka need, kes teenivad Iisraeli huve – on Jumala tööriistad. Need poliitikud ja parteid võivad rääkida või teha mida iganes – kuni nad "õnnistavad Iisraeli", sh selle poolt toime pandavaid sõjakuritegusid ja genotsiidi, on nad alati õigetest õigeimad.
Kui reaalsus lõpuks kõigist valedest läbi murrab ning mõistetakse, et kogu sekt teenis ennekõike selle juhtide isiklikku kasu, mitte deklareeritud suuri ideaale, lõppeb asi paljudele sekti liikmetele suure pettumuse ja kollapsiga. Saadakse aru, et aastaid on elatud vales ja lastud end ära kasutada.
Iseasi, kas seda ka suhetes teistega tunnistatakse.
Leidub ka neid, kes ei tunnista vales elamist mitte kunagi ning kes jäävad seetõttu juhtidele lõpuni mentaalselt truuks – ka siis, kui sekt ise on ammu kokku kukkunud. Tõe tunnistamine oleks lihtsalt liiga valus. Enamikku tabab aga varem või hiljem sügav pettumus, sest vales elamisele kaotatud aastaid ei too tagasi mitte miski.