Praegused peavoolu poliitikud on Euroopas jõudnud oma ideoloogilise pankroti äärele. Nende poliitika läbikukkumise võtmeküsimusteks on kõik see, mis seondub migratsiooniküsimustega ning loobumisega majandussuhetest Venemaaga, kirjutab Jüri Kotšinev.
Olukord tänapäeva Euroopas on poliitiliselt hakanud meenutama pöördpilti eelmise sajandi kolmekümnendate aastate olukorrast. Ka siis võidutsesid Euroopas parempoolsed liikumised. Tol ajal olid need jõud siiski suunatud totalitaarsete režiimide kehtestamisele, nüüd on aga Euroopa parempoolsed, vastupidiselt eelmise sajandi kolmekümnendatele aastatele, asunud võitlema olemasolevate, Euroopat valitsevate autoritaarsete eliitidega.
Praegused peavoolu poliitikud on Euroopas jõudnud oma ideoloogilise pankroti äärele. Nende poliitika läbikukkumise võtmeküsimusteks on kõik see, mis seondub migratsiooniküsimustega ning loobumisega majandussuhetest Venemaaga. On selgelt nähtav Euroopa Liidu riikide valijaskonna väsimus praegustest võimuparteidest. See on tingitud nende parteide suutmatusest lahendada majandusküsimusi, nende ebakompetentsusest rändepoliitikas ja nende valitsemise läbipaistmatusest oma poliitika teostamisel.
Euroopa Liidu riikides toimus pööre paremale riigiti erinevalt, liikudes traditsioonilisest konservatiivsusest ultraradikaalse rahvusluseni. Euroopa riikide parempoolsed ei ole enam „ühe küsimuse" lahendamisele suunatud poliitilised jõud, vaid sellised parteid, kes pakuvad kompleksseid programme lahendamaks kõike, mis seotud rändepoliitikaga või majanduse turgutamisega. Parempoolsete osaline edu erinevates Euroopa riikides osutab nende riikide kodanike poliitilistele meeleoludele.
Praegu suudavad Euroopa Liidu riikides valitsevad poliitilised süsteemid parempoolsuse väljakutsetega toime tulla, assimileerides radikaalseid parempoolseid poliitikuid oma poliitsüsteemi või neutraliseerides neid. Parempoolsete tegevus viib aga Euroopa erinevates riikides rahvuslike ja ülerahvuseliste kompetentside proportsioonide muutumisele.
Praeguseks hetkeks on parempoolsus Euroopas liikunud nõudmistest välja astuda Euroopa Liidust ideeni muuta Euroopa Liitu seestpoolt. Parempoolse poliitika populaarsus piirab Euroopa Liidu föderaliseerumist. Juba praegu on Euroopa Liit hakanud realiseerima neid ideesid, mida on mõni aeg tagasi olid välja käinud parempoolsed poliitilised jõud. Selleks on näiteks kaitsetööstuse suurendamise või migratsiooniseaduste muutmise nõudmised.
Euroopa Liidu pööre parempoolsele poliitikale ei tähenda automaatselt nende liikmesriikide suhete paranemist Venemaaga. Euroopa parempoolsete leeris puudub üksmeel selles küsimuses. See suhtumine suhete parandamisse Venemaaga suurendab Euroopa riikide vahelist erimeelsust. Erimeelsus valitseb Ukraina toetamise ja Venemaaga majandussuhete taastamise küsimustes ning Venemaaga suhtlemise tulevase arhitektuuri suhtes.
Parempoolsed poliitikud praeguses Euroopa Liidus võitlevad aga kõik eranditult oma riikide suurema poliitilise ja majandusliku iseotsustamise eest Euroopa Liidu sees. Samamoodi seisavad kõik Euroopa Liidu liikmesriikide parempoolsed poliitilised liikumised rändepoliitika küsimustes migratsiooni piiramise eest.
Need seisukohad ühendavad erinevate Euroopa riikide parempoolseid ja on vaieldamatult toonud neile ka valijate jätkuva poolehoiu.
Nende populaarsus toetub kolmele „vaalale". Esiteks on selleks suhtumine Vene-Ukraina sõtta, teiseks kõik migratsiooniga seonduv ja kolmandaks suhete taastamise küsimus Venemaaga.
Need kolm sõlmküsimust on kuhjunud ja kasvanud pikkade aastate jooksul ja neil ei ole kiiret lahendust. Seega on lahendusteni nimetatud küsimustes käia pikk maa ja parempoolsetele tagatud jätkuv toetus oma valijate poolt. Nende valijate hulk kasvab pidevalt, kuna praegu veel võimu omavad poliitilised eliidid ei lase oma võimust lahti ja jätkavad autokraatlike teerullivõtetega oma poliitilistest oponentidest ja opositsiooniparteidest ülesõitmist. Probleemid aga kuhjuvad ja kuhjuvad ning valijad on kõigest sellest tüdinud ja väsinud.
Samal ajal on Euroopa Liidu föderaliseerumise kurss võtnud liiga hirmuäratavad mõõtmed ning koos migrantide lõputute lainete saabumisega tunnevad eurooplased ennast oma kodumaal selgelt ohustatuna.
Multikultuur ja uued migrantidega kaasa toodud suhtumised Euroopa põlisrahvastesse kinnitavad õigustatud ohutunnet, mis on eurooplastel tekkinud oma laste tulevikule mõeldes.
Migratsioonipoliitika see osa, mis on seotud migrantide lõimumisele ja assimileerumisele uute asukohamaade kultuuridega on häbiväärselt läbi kukkunud. Selle suure ümberrahvastamise tulemusel on aga kasvanud Euroopa riikides kuritegevus ning tekkinud muud lugematud probleemid, mis ohustavad juba mitte ainult eurooplaste mugavust elamisel oma kodumaal endale meelepärases keskkonnas, vaid ka nende elusid ja tervist.
Terrorirünnakute kasv, igat liiki vägivaldsed väljaasted uusmigrantide poolt jne. Kõik see kokku loob igati mõistetava tausta praegusele parempoolsuse kasvule Euroopa Liidu liikmesmaades.
See, kuidas migrandid hakkavad määrama asukohariikide sisepoliitikat, on hästi näha viimaste valimiste näitel Rootsi kuningriigis. Parempoolsusega on sunnitud hakkama arvestama järjest rohkem praegu veel võimumonopoli hoida üritavad globalistidest liberaalse internatsionaali poliitilised jõud, kes moodustavad autokraatse eliidi. Võitlus nendega on parempoolsete jõudude peamine siht ja eesmärk.