Poliitikute valed ja ahned silmad ajavad südame pahaks – ükskõik, kas nad vahivad teiselt poolt jõge, karvast rusikat viibutades, või siitpoolt jõge, ülalt mäelt ülbelt rahvale pähe sülitades, kirjutab Roland Tõnisson.
Eesti elab juba mitu aastat mingis hüsteerilises antagonismis või omamoodi kodusõjas: peaaegu kõiges on meil kaks teineteisele tugevalt vastanduvat gruppi, kirjutab Malle Pärn.
Kui kuulata praeguseid ministreid, eriti peaministrit ning rahandusministrit, siis jääb mulje, et käib justkui võistlus, kes esimesena rahva maksudega ära kägistab, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Eesti meedia ei ole demokraatia vahikoer, vaid režiimi ketikoer, kelle ülesanne on kehtiva korra kaitsmine, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri uudise valguses, et Eesti on tulnud maailma pressivabaduse indeksis teisele kohale.
Valimisjaoskondade kaotamine Keskerakonna valijatega asustatud linnajagudes Tallinnas on sotsialistide, Reformierakonna ja Isamaa linnavalitsuse mannetu nipp, mis räägib, kui palju oma oponente tegelikult kardetakse, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kõige halvem on see, et meie riigis pole enam ühtki institutsiooni, mis vääriks rahva usaldust ja respekti ning mida kogu rahvas kuulaks ja arvestaks, kirjutab Malle Pärn.
Möödunud nädalal otsustas president Alar Karis jätta välja kuulutamata riigikogu poolt 9.
Rahvas vajab tarku juhte, kes mõistavad, kuulevad ja näevad asju nii, nagu neid on vaja mõista, kuulda ja näha selleks, et vähemteadjatki rahvast juhtida mõistlikku elu elama.
Suure Nädala aegumatu õppetund on, et usulistes ja poliitilistes võimusüsteemides toimetavate võimukandjate esimene instinkt ei ole siiras tõetaotlus ega õiglusejanu, vaid oma positsioonide säilitamine ja kindlustamine, kirjutab teoloog Veiko Vihuri.
Eesti ajaloost on otseselt nähtav tõsiasi, et kirikuga võitlemine ei too õnne ei riigile, kus see võitlus toimub, ega ka selle võitluse pidajatele, kirjutab ajaloolane Jüri Kotšinev.
