Sarnaselt viiekümnendate kirjanduslike politrukkidele on ka tänased kriitikud ja kirjandusametnikud absoluutsed võhikud, kinnismõttelised punased ning nad ajavad oma hämaraid ideoloogilisi asju naisvangivalvuritele omase sadistliku entusiasmiga, tõdeb ( : ) kivisildnik Objektiivile kirjutatud kolumnis.
Iga plaani, iga tegevuse, iga muudatuse, iga uuenduse, iga “sallimise” ja “avanemise” kohta tuleb esitada küsimus: kas see aitab kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda?
Tänase ühiskonna sihiks on massiinimese kujundamine ja tema maitsemeele ning mõtete, aga võib-olla ka tundeelu kontrolli all hoidmine.
Heita kõrvale inimene, kes pildi „Lehm“ ees seistes küsib „Aga kus on lehm?
Mida on väärt „inimõigused“, mis võtavad inimeselt õiguse oma veendumusi väljendada ja oma väärtushoiakutele tuginedes ühiskonnaelus kaasa rääkida, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Inimesel on võõrandamatu õigus elada isade maal just selliste tavade ja reeglite järgi, mis on nendelt isadelt päritud.
Neutraalsus tähendab surma.
Ma mäletan, kuidas esinesin rahvuskaaslaste ees ühes Eesti piirilinnas ja loengu lõpus teatasin neile, et ainult meie ehk siis venelased suutsime ühe sajandi jooksul riigi kaks korda maha pasandada.
Ma ei saa üldse aru, miks on vaja nii palju igasuguseid kombeid ja termineid teistest maadest üle võtta.
Kui kuulan kauplustes noorte sootute, hingetute ja põhimõtteliselt eatute mateeria tihedate klimpide ruigamist, tunnen, et mu mõõt on ammu täis.
