On selgelt näha, et kogu see rohepöörde-kava on läbimõtlematu ning teenib vaid kellegi huve lõigata lühikese aja jooksul suurt kasu, kirjutab Ungari konservatiivne vaatleja Lajos Orosz Objektiivile.
Peale „Kroonikagrupi" väljaannete tuleks boikoteerida ka ERR-i väljundeid ning loobuda nende pakutavast infoteenuste menüüst.
Kas valijad on jätkuvalt nõus kohtlemisega, mis neile osaks saab? Eestit valitsev seltskond hoiab end manipulatsioonide ja pettuse abil võimul ning kohtleb rahvast nagu oma pärisoriseid talupoegi, kellest saab ja tulebki välja pigistada kõik, mida annab. Neid, kes sellega nõus pole, sõimatakse Kremli käsilasteks, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
21. sajandi Euroopa on teelahkmel – vaikselt alistuda välisele survele ja end veel enam sisemiselt mädandada sotsialismisolgiga, või asuda end kehtestama. Ajalooline taak ei tohi olla järeltulevate põlvede orjastaja, kirjutab Roland Tõnisson.
Meil on nõnda, et kõrgel positsioonil olev inimene saab kätte oma eesõigused, aga ei vastuta oma vigade eest.
Eesti võltsliberaalse režiimi poliittehnoloogid on käiku lasknud küünilise riikliku räkiti, kutsudes kodanikes esile hirmu idanaabri kallaletungi ees, mis omakorda süvendab hoiakut: palun võtke meilt veel rohkem raha, et me ei peaks Venemaad kartma, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Palja tagumikuga laval ringi tormata võib tunduda „kõva“ olemine praegusele teatripublikule, aga see räägib selle publiku degradatsioonist. Näitlejad võiksid katsuda laval viibida püksid jalas ning samal ajal mitte röökides. See oleks tõeline väljakutse ja nõuaks oma ande riismete rakendamist kogu ulatuses, kirjutab Jüri Kotšinev.
Võltsliberaalid tahavad maailma oma tahtmiste ja soovide järgi ümber teha – nemad on enda arvates inimkonna ajaloo esimesed targad. Selline suhtumine on muidugi rumaluse, ülbuse ja primitiivsuse kõige ilmsem tunnus, kirjutab Malle Pärn.
Õhus on muutuste hõngu. Kellele rõõmuks, kellele meelehärmiks. Lääne noorte seas on üleüldise egoismiparaadi kõrvale tekkinud traditsionalistid, kes hoolivad peresuhetest ja igavikulistest väärtustest. Ja ameeriklased saavad endale uue presidendi, kui „inimkonna õnne nimel“ järjekordset mõrvakatset toime ei panda.
Kõik need loomingulised ja riigi poolt koolitatud kultuuriheerosed oleks pidanud kaitsma oma maa ja rahva kultuuri, kuid asusid seda hoopis väga himukalt hävitama. Seda eelkõige sellepärast, et hävitada on alati kergem kui kaitsta või üles ehitada, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
