KOLUMN ⟩ Malle Pärn: vihakõne seadus on tõerääkijate vaigistamise seadus
Nimetagem asju õigete nimedega.
Nimetagem asju õigete nimedega.
Bolševismi ahelate pihta tuleb anda võimsaid lööke loomupärasuse ja normaalsuse vasaraga nii kaua, kuni need ahelad ükskord purunevad, kirjutab Jüri Kotšinev.
Lihulas juhtunu näitab, et midagi oli ja on ka praegu täiesti mäda Eesti riigis.
Kaidur ei olnud nii primitiivne.
Hullumeelsust tuleb vähemalt püüda ravida, mitte propageerida, ja kohe kindlasti ei tohi hullumeelsusele anda võimu normaalsuse üle, kirjutab Malle Pärn.
Mis on tänapäeval suurim utoopia, mis näib olevat meie praegustes oludes täiesti saavutamatu, küsib Malle Pärn.
Tänapäeva Viktor Kingissepad ei reduta konspiratiivkorteri põranda all, vaid istuvad valitsuses ja viivad oma revolutsiooni ellu võimupositsioonilt.
Kahetsuseta, meeleparanduseta, iseendale ausalt näkku vaatamata ja soovita üksteist mõista on nii eestlased, kui venekeelsed sarnased kahele kukele, kes tribüünidel soojadel kohtadel istuvate pealtvaatajate lõbuks on kokku lastud ja kes lõpuks mõlemad lõpetavad supipotis, ehk ühes pisikeses osakonnas globaalses rahvaste sulatusahjus, kirjutab vaimulik ja teoloog Roland Tõnisson.
Hea on olla vaba mees kasvõi sellepärast, et saan kirjutada sõltumatu meediakanali vahendusel taolisi lugusid, nagu see siin, tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Riik, mille iseseisvuse taastamist me tähistame, kujutab endast üha tuimemaks tuunitud räkitit, mis pressib kodanikelt välja võimalikult palju ressurssi, andes vastu üha vähem ja vähem.