Euroopa Liidus võimutsev ühispartei muudab bürokraatia, rohepöörde ja maksudega toidutootmise liiduvabariikides nii keeruliseks kui vähegi oskab ning samal ajal avab turu Ladina-Ameerika toiduainetele, arvab Karol Kallas.
Käesoleva aasta 1. mail jõustus Euroopa Liidu ja Mercosuri kaubandusleping. Lühidalt on lepingu põhisisuks, et liiduvabariikide liit saab väiksemate piirangutega müüa Ladina-Ameerika riikidesse masinaid ja need Liitu põllumajandussaaduseid.
22. mail sõlmiti Euroopa Liidu ja Mehhiko vahel kaasajastatud üleilmne leping ning sellega koos ajutine kaubandusleping (MGA ja iTA).
Mehhiko ja Liidu lepingute põhisisuks on, et liiduvabariigid saavad pisemate tõkenditega müüa narkoriiki masinaid ja see Liitu põllumajandustooteid. Kindlasti ei muuda sujuvam kaubavahetus Mehhikoga lihtsamaks riiki valitsevate narkokartellide toodete pääsemist Liitu. Need panustavad muuhulgas jõuliselt avokaadotööstusesse.
Ühispartei annab liiduvabariikide tööstusest vabastamise ja toidupuuduse nimel endast parima.
Samal ajal annab Liidu ühispartei endast parima, et liidus oleks võimalikult vähe tööstust ja inimesed, kellel mõlgub peas mõte toota midagi söödavat, mataks selle kiirkorras maha. Ehk Ladina-Ameerikasse oleks müüa võimalikult vähe masinaid ja kuna toiduainete tootmine äritegevusena muutub liidus iga päevaga eesmärgipäratumaks, siis seda menukamad on Ladina-Ameerika odavamad toiduained.
Niisuguse kõikehävitava ogaruse esimene põhjus on tõik, et ühispartei tütarettevõtted on kõik usuhullud progressikultistid. Teiseks on energia- elik rohepööre, mis muudab normaalse, jõukust ja heaolu loova majanduse võimatuks. Kolmandaks on tõenäoliselt midagi valesti läinud "orkidele", kehtestatud sanktsioonidega, kuna need teevad ilmselgelt rohkem kahju liiduvabariikidele endile. Neljandaks soovitakse hoolimata isetekitatud energiakriisist ja sihipärasest tööstuse hävitamisest relvastuda võidu Ameerika Ühendriikide ning Venemaaga. Viiendaks peetakse ülal Ukraina riiki ja rahastakse selle vastasseisu Venemaaga. Mille taustaks on iga päevaga järjest mõistusevastasemaks ja ebainimlikumaks muutuv bürokraatia ning seda jõustav aparaat.
Riikide ja rahvaste majanduslik jõukus ning julgeolek algab toidust.
Riikide ja rahvaste majanduslik jõukus ning julgeolek algab toidust. Sõda põllumeestega tähendab sõda rahvusriikide ja inimeste iseolemise õigusega. Toit on inimeste esmavajadus ja kontroll toidu tarneahelate üle on totalitaristliku süsteemi üks tõhusamaid võtteid inimeste allutamiseks. Toiduainete tarneahelate pikendamine suurendab kontrolli. Millisele lähenemisele lisab transpordi ja väetiste kaasteksis vürtsi rohepööre ehk sõda fossiilkütustega.
Henry Kissinger elik mõni tema jõuguliige kordas 1974. aasta Maailma Toidukonverentsil tõika: "Kes kontrollib varustatust toiduga, kontrollib inimesi (rahvast); kes kontrollib energiat, kontrollib terveid kontinente; kes kontrollib raha, kontrollib maailma."
Kuna Euroopa Liit on Ameerika Ühendriikide süvariigi poolt kõige üleva, hea ja inimliku vastu korraldatud vandenõu, siis on igati eesmärgipärased nii kliimakommunism kui sellest johtuv üleliiduline elukalliduse kriis.
Selle eest, et läänes veel midagi kuidagi toimib, võib tänada ainult maailma kõige suurepärasema tsivilisatsiooni inertsi. Kindlasti pole see tingitud korporatistlik-progressistliku ühispartei nukujuhtide ja nende hampelmannide "parimatest praktkatest". Osutatud süsteemil puudub igasugune inimlikkus ja hea tahe.
Kõik algab toidust, iga üksiku riigi suutlikkusest rahvas ära toita, ja kui üks jõuk ahistab inimesi ühekorraga rohepöörde, võidurelvastumise, totalitaristlikku progressikultuse ideoloogilise režiimi ning satanistliku bürokraatiaga, siis kõige lihtsakoelisem arutluskäik näitab …, et ühispartei kehastab kurjust.
Keegi pole Argentiina rohumaadel kepsutanud veise liha vastu, aga kui selle kõrval annab režiim endast parima enda võimuvalla toidutootmise hävitamise nimel, siis on süsteemi jaoks midagi tähtsam kui inimesed ja nende heaolu.
Kuidas omandab üks inimene võimu teise inimese üle?
George Orwell oskas ette näha, millises suunas lingchi-laadis fabiaanlik progressikultus tüürib. Järgnevalt on välja toodud "1984" keskse tegelaskuju, juhtiva parteilase O'Brieni kaks mõttekäiku. Kui palju need kuulutavad ette tänase, 1960-ndate "õiguste" revolutsioonide mülkas kokku mätsitud ühispartei võimukoetise olemust, jäägu siinkohal mõtteharjutuseks lugejatele.
"Partei hoiab võimu enda käes ainult enda huvides. Meid ei huvita teiste hüvang; meid huvitab üksnes võim. Mitte rikkus või luksus või pikk elu või õnn: ainult võim, puhas võim.
Võim ei ole vahend, võim on eesmärk.
Te [Winston] mõistate peagi, mida tähendab puhas võim. Me erineme kõigist mineviku oligarhiatest selle poolest, et me teame täpselt, mida me teeme. Kõik senised oligarhiad, isegi need, mis sarnanesid meiega, olid arad ja silmakirjalikud. Saksa natsid ja Vene kommunistid olid oma meetodeilt meile väga lähedased, aga neil ei jätkunud siiski julgust tunnistada oma eesmärke. Nad tegid näo ja võib-olla isegi uskusid, et nad on sunnitult ja ainult lühikeseks ajaks võimu haaranud ning et lähema nurga taga ootab paradiis, kus inimolendid on vabad ja võrdsed.
Meie ei ole niisugused. Me teame, et keegi ei haara võimu, kavatsusega sellest loobuda. Võim ei ole vahend, võim on eesmärk. Diktatuuri ei kehtestata revolutsiooni kaitsmiseks; revolutsiooni tehakse diktatuuri kehtestamiseks. Tagakiusamise eesmärk on tagakiusamine. Piinamise eesmärk on piinamine. Võimu eesmärk on võim."
Winstoni piinamise lõpuosas O'Brien jätkab:
"Tõeline võim, võim, mille eest me peame võitlema nii ööl kui päeval, ei ole võim mitte asjade, vaid inimeste üle." Ta [O'Brien] vaikis hetke ja võttis siis taas lootustandvat õpilast küsitleva koolmeistri hoiaku: „Kuidas omandab üks inimene võimu teise inimese üle, Winston?"
Winston mõtles. „Pannes teda kannatama," vastas ta.
„Just nimelt. Pannes teda kannatama. Alistumisest üksi ei piisa. Kui inimene ei kannata, kuidas saab siis olla kindel, et ta alistub sinu, ja mitte omaenda tahtele? Võim on valu tekitamises ja alandamises. Võim on inimteadvuse tükkideks rebimises ja selle uuel kujul oma suva järgi kokku panemises.
Kas te hakkate nüüd taipama, mis laadi maailma me loome? See on täielik vastand neile rumalatele hedonistlikele utoopiatele, mida vanad reformaatorid ette kujutasid. See on hirmu ja reetmise ja piina maailm, jalge alla sõtkumise ja jalge alla sõtkutuse maailm, maailm, mis ei muutu täiustudes mitte armulikumaks, vaid armutumaks. Arenemine meie maailmas on arenemine suurema valu poole.
Kui te soovite silme ette manada tuleviku võrdkuju, siis kujutlege saabast, mis trambib inimnäol, — igavesti.
Vanad tsivilisatsioonid kuulutasid, et nad põhinevad armastusel ja õiglusel. Meie oma põhineb vihkamisel. Meie maailma ei jää muud tundeid kui hirm, raev, võidurõõm ja enesealandus. Kõik muu me hävitame — viimaseni. Me oleme juba murdnud Revolutsiooni-eelsest ajast pärineva mõtteviisi. Me oleme läbi lõiganud sidemed lapse ja vanemate, inimese ja inimese, mehe ja naise vahel. Keegi ei julge enam usaldada oma naist või last või sõpra. Ja tulevikus ei olegi enam naisi või sõpru. Lapsed võetakse emadelt ära sündimisel, nagu kandadelt võetakse munad ära. Seksuaalinstinkt juuritakse välja. Sigitamine muutub iga-aastaseks formaalsuseks nagu ostukaartide uuendamine. Me hävitame orgasmi. Meie neuroloogid juba töötavad selle kallal. Kaob igasugune ustavus, välja arvatud ustavus Parteile. Kaob igasugune armastus, välja arvatud armastus Suure Venna vastu. Kaob igasugune naer, välja arvatud võidurõõmus naer põrmupaisatud vaenlase üle. Kaob igasugune kunst, kirjandus ja teadus. Kui me oleme kõikvõimsad, siis meil pole enam teadust vaja. Kaob igasugune vahe ilusa ja inetu vahel. Kaob igasugune huvi elu vastu ja võime elust mõnu tunda. Kõik võistlevad rõõmud hävitatakse.
Aga iial — ärge unustage seda, Winston, — iial ei kao joobumus võimust, see kasvab pidevalt ja muutub pidevalt rafineeritumaks. Ja iial, mitte hetkekski ei kao võidurõõm ja nauding, mida pakub abitu vaenlase jalge alla tallamine. Kui te soovite silme ette manada tuleviku võrdkuju, siis kujutlege saabast, mis trambib inimnäol, — igavesti."
Kissinger oli kahtlemata tark ja mõjukas inimene ja üheks tema korratud geopoliitika põhitõeks on tõik: riikidel ei ole sõpru, ainult huvid.