Ajalooilosoofi Francis Parker Yockey'i peale Teist Maailmasõda esitatud läänemaailma arenguid puudutavad seisukohad on osutunud tänaste arengute taustal hirmutavalt täpseteks.
(Käesolev tõlge on Yockey 1948. aastal ilmunud mahuka teose "Impeerium: ajaloo ja poliitika filosoofia" peatükk "Liberalism")
Liberalism tingib mõistuspärasuse enesetapu
Liberalism on ratsionalismi1 kõige olulisem kõrvalsaadus ja selle ideoloogilised alged peab selgelt kätte näitama.
Ratsionalismi lõpp on pragmatism, mis kujutab mõistuspärasuse enesetappu.
Lääne ajaloo "valgustuse" ajajärgul, mis algas peale vastureformatsiooni, rõhutati selle arengu käigus üha enam ja enam intellekti, mõistuspärasuse ja loogika tähtsust. 18. sajandi keskpaigaks sünnitas selline areng ratsionalismi. Ratsionalism suhtus kõigisse vaimsetesse väärtustesse kui objektidesse ja tegeles nende ümberväärtustamisega "mõistuse" vaatepunktist.
Anorgaaniline (elutu) loogika on inimeste võime, millega viimased lahendavad matemaatika, inseneeria, transpordi, füüsika ja teisi väärtusteväliseid teemasid. Selle kindlus endateadmuses ja vastukäivuste ärapõlgamine on materiaalsete tegevuste puhul sobivad lahendused.
Samuti saab neist puhtalt materiaalsete mõtete valdkonnas, nagu seda on matemaatika ja loogika, intellektuaalse rahulduse. Kuid kui niisuguseid lahendusi arendada piisavalt kaugele, saavad neist ainult tehnikad, lihtsad eeldused, mille ainsad õigustused on empiirilised. Ratsionalismi lõpp on pragmatism2, mis kujutab mõistuspärasuse enesetappu.
Descartes arutles loomad automaatideks ja ligikaudu põlvkond või nii hiljem, mõistuspärastati inimene ise automaadiks – ehk samasuguseks loomaks.
Selline aru kohandamine materiaalsetele probleemidele põhjustab igasuguseid probleeme kõiges, mis on muudetud "mõistuse valguses" vaadeldes mehhaaniliseks, mille juures pole mõtlemise või mis iganes sihilikkuse (tendentsi) müstilist lisandust. Descartes arutles loomad automaatideks ja ligikaudu põlvkond või nii hiljem, mõistuspärastati (ratsionaliseeriti) inimene ise automaadiks – ehk samasuguseks loomaks.
Organismidest said keemia ja füüsika küsimused ja superpersonaalset (inimest/isikut ületavat) organismi polnud lihtsalt enam olemas, sest nood pole mõistuse suhtes sõbralikud, pole nähtavad, ega mõõdetavad. Newton pakkus välja tähtedega universumi, mida juhib mittevaimne isekorralduv jõud. Järgmine sajand eemaldas inimesest vaimu, tema ajaloo ja suhted.
Aru jälestab seletamatut, saladuslikku ja hämarat.
Aru jälestab seletamatut, saladuslikku ja hämarat. Praktiliste masina- ja laevaehituse küsimuste puhul peab inimene tajuma, et on kõigist teguritest teadlik ja need on tema kontrolli all. Mitte midagi ei tohi olla ennustamatut ja kontrollimatut. Ratsionalism, mis kujutab tunnet, nagu kõik alluks mõistusele ja oleks sedasi üdini seletatav, hülgab sellest tulenevalt kõik, mis pole nähtav ja mida pole võimalik välja arvutada.
Kui mingisugust asja pole võimalik välja arvutada, siis leiab aru selle peale ainult, et tegureid on nii suurel hulgal ja need on nii keerulised, et puhtalt praktiliselt muudavad need arvutamise teostamatuks, kuid mitte teoreetiliselt võimatuks. Mille tõttu on arulgi oma võimutahe (enese kehtestamise tahe; der Wille zur Macht): mis sellele ei allu, kuulutatakse vastuoksuseks ehk eiratakse selle olemasolu.
Ratsionalism jättis alles ainult kaks poolust: üksikisiku ja inimkonna. Kõik, mis neid lahutab, on arupäratu.
Kui ratsionalism pööras oma vaate ajaloole, nägi see seda igas vallas liikumas ainult aru poole. Inimene, kõigi aastatuhandete jooksul, "tõusis esile", ta "progresseerus" barbaarsusest ja fanaatilisusest valgustuse suunas, "ebausust" "teaduse", vägivallast "mõistuse", pimedusest valguse poole. Enam polnud olemas nähtamatut, midagi vaimset, hinge, Jumalat, Kirikut ja riiki. Alles on ainult kaks poolust: "üksikisik" ja "inimkond". Kõik, mis neid lahutab, on "arupäratu" (irratsionaalne).
Ratsionalism ise on on teatud arengutasemele jõudnud kõrgkultuuri kõrvalsaadus ja sellisena samuti mittemõistuslik.
Selline teemade mittemõistuslikuks kuulutamine on sealjuures õige. Ratsionalism soovib käsitleda kõike masinavärgina ja mida pole võimalik mehhaniseerida, on johtuvalt arupäratu. Mille tõttu muutub ajalugu selle terviklikkuses irratsionaalseks: selle kroonikates, arengutes, salajastes jõududes, saatuses. Sealjuures ratsionalism ise on on teatud arengutasemele jõudnud kõrgkultuuri kõrvalsaadus ja sellisena samuti mittemõistuslik. Miks ratsionalism järgib ühte vaimset arenemisastet (faasi), miks see üritab ennast lühidalt kehtestada, miks see taas suubub religiooni – neid küsimusi tuleb vaadelda ajaloo kaastekstis, mis tähendab, et need ei allu arule.
Liberalism on läbi ja lõhki miinusmärgiga nähtumus
Liberalism on poliitika ratsionalism. See eitab riiki organismina ja näeb seda ainult lepinguna üksikisikute vahel. Elu eesmärgil pole mitte midagi tegemist riikidega, sest viimastel pole sõltumatut olemist. Mille tõttu saab üksikisiku "õnnest" elu eesmärk. Jeremy Bentham esitas "õnne" ["Katkend valitsusest"] nii jämedakoeliselt, nagu seda oleks võimalik kollektiviseerida "suurima arvu inimeste suurimaks õnneks". Kui kariloomad oskaksid rääkida, kasutaksid nad samasugust loosungit huntide vastu.
Suurema osa inimeste jaoks, kes osalevad ajaloos ainult materjalina ja pole selle mõjutajad, kujutab "õnn" üksnes majanduslikku heaolu. Aru on kvantitatiivne (suurusesse ja hulgasse puutuv), mitte kvalitatiivne (omaduslik) ja teeb sedasi keskmisest inimesest "inimese". "Inimene" tähendab midagi, mis johtub toidust, riietusest, katusest pea kohal, ühiskondlikust ja pereelust ning jõudeajast.
Poliitika nõuab aeg-ajalt elu ohverdamist nähtamatute asjade nimel. Selline võimalus ei sobi "õnnega" ja midagi niisugust ei tohi olemas olla. Majandusteadus samas pole "õnne" vastane, vaid sellega peaaegu sama kõikehõlmav. Religioon ja Kirik soovivad tõlgendada tervet elu toetudes nähtamatutele asjadele, mille tõttu peavad need sõda "õnnelikkusega". Ühiskondlik eetika teiselt poolt tagab majandusliku korra, mille tõttu see toetab "õnnelikkust".
Sedasi leidis liberalism mõtlemisele kaks poolust: majandusteaduse ja eetika. Need vastavad üksikisikule ja inimkonnale. Eetika on loomulikult puhtalt ühiskondlik (sotsiaalne) ja materialistlik. Kui isegi vanemal eetikal on mingisugune mõju, on selle metafüüsiline vundament tänaseks unustatud ja seda kehtestatakse ühiskondlikest3 vajadustest lähtuva lahenduse, mitte religiooniga kaasneva ning kohustuslikuna. Eetika on vajalik korra tagamiseks, millest omakorda sõltub majandusliku tegevuse raamistik.
Osutatud raamistikus samas peab "üksikisik" olema "vaba". "Vabadus" on liberalismi suur loosung. Inimene on ainult tema ise ja kui ta niimoodi ei vali, pole seotud mitte millegagi. Mille tõttu on ühiskond "vaba" ühendus inimeste ja gruppide vahel. Riik paraku kujutab mittevabadust, sundi ja vägivalda. Kirik vaimset mittevabadust.
Sõda kujutatakse majandusliku poole pealt vaadates kas konkurentsina või eetikast johtuvalt ideoloogilise vastasseisuna.
Liberalism annab poliitikavallas kõigile valdkondadele teistmoodi väärtuse. Sõda kujutatakse majandusliku poole pealt vaadates kas konkurentsina või eetikast johtuvalt ideoloogilise vastasseisuna. Sõja ja rahu müstiliselt rütmilise vaheldumise asemel näeb see ainult igavest konkurentsi ja ideoloogiliste eristumiste kordumist, mis mitte mingil juhul ei peaks muutuma vaenulikuks või veriseks.
Riigist saab eetika seisukohalt vaadates ühiskond või inimkond ja majanduslikul poolel tootmise- ning kaubandussüsteem. Tahe saavutada poliitilisi eesmärke muudetakse eetikas "sotsiaalsete ideaalide" programmiks ja majanduses arvutusteks. Võimust saab eetilises kaastekstis propaganda ja majanduses regulatsioon.
Liberalismi olemust kirjeldas selle kõige puhtamal kujul tõenäoliselt Benjamin Constant. 1814. aastal esitas ta nägemuse "inimesest" ja tolle "progressist". Ta uuris intellektualistlik-humaniaarses võtmes 18. sajandi valgustust ja nägi seda ainult 19. sajandil saavutatud tõelise vabanemise eeldusena. Majandus, tööstuse areng (industrialiseerimine) ja tehnoloogia kujutasid "vabaduse" vahendeid. Ratsionalism oli sellise arengu loomulik liitlane.
Feodalism, tagurlus, sõda, vägivald, riik, poliitika, võim – need kõik jäid alla uuele ideele ja need asendati mõistuse, majanduse, vabaduse, progressi ja parlamentarismiga. Sõda, mis on vägivaldne ja jõhker, pole mõistuspärane ning see asendatakse kaubandusega, mis on arukas ja tsiviliseeritud. Sõda mõistetakse igast vaatepunktist hukka: majanduslikult on see kaotus isegi võitjale.
Uus sõjatehnoloogia – suurtükid – muutis üksikisiku kangelaslikkuse tähendusetuks ja nii hakati sõdimise kütkestavust ning kaasnevat au hindama majandusliku kasu võtmes. Varasematel aegadel käis sõja-inimeste jõud kauplemise-inimeste omast üle, kuid 19. sajandiks enam see nii ei olnud. Tänases maailmas on isandad kauplemise-inimesed.
Liberalism pole mitte kunagi vormi loov-, vaid alati ja ainult lammutav jõud.
Pisut järele mõeldes saab selgeks, et liberalism on üdini miinusmärgiga nähtumus. See pole mitte kunagi vormi loov-, vaid alati ja ainult lammutav jõud. Selle eesmärgiks on kukutada kiriku ja riigi kaksikvõim ning asendada need majandusliku vabaduse ning sotsiaalse eetikaga.
Paraku loomulikud reaalsused ei võimalda enamat kui kahte üksteist välistavat lahendust: organism on kas iseenese suhtes aus või see haigestub ja väärastub ning sellest saab teiste organismide ohver. Selle tõttu pole võimalik hüljata loomulikku juhtide ja juhitavate vastandumist ilma, et sellega ei kaasneks organismi hävimine. Liberalism pole selle sõjas riigi vastu olnud mitte kunagi lõpuni edukas, seda hoolimata tõigast, et see kujundas liidus kõigi teiste riiki lammutada üritavate igat tüüpi jõududega poliitikat kogu XIX sajandi jooksul, millest lähtuvalt üritasid poliitikat kujundada rahvusliberaalid, sotsiaalliberaalid, vabad konservatiivid, katoliiklikud liberaalid.
Osutatud jõud astusid liitu demokraatiaga, mis pole mitte ühestki otsast liberaalne, vaid mida edukam, seda vältimatult autoritaarsemaks see muutub. Nad avaldasid poolehoidu anarhistidele kui võimul olevad jõud üritasid ennast nende vastu kaitsta. XX sajandil ühines liberalism Hispaanias enamlusega ja Euroopa ning Ameerika Ühendriikide liberaalid toetasid Venemaal bolševikke.
Liberalismi on võimalik tõlgendada ainult negatiivselt. See on ainult kriitika, mitte elav idee. Selle suur sõna "vabadus" on miinusmärgiga, see tähendab vabadust võimust ehk organismi lagunemist. Selle viimastel astmetel põhjustab liberalism ühiskonna pihustumise, millistes tingimustes seatakse küsimuse alla mitte ainult riigi võim, vaid lisaks ühiskonna ja perekonna autoriteet.
Abielulahutus muutub sama tähtsaks kui abielu ja laste õigused võrdsustatakse vanematega. Sellised negatiivsed mõttemallid põhjustasid poliitiliste aktivistide hulgas, nagu seda olid Marx, Lorenz von Stein ja Ferdinand Lasalle meeleheidet, kuna tegemist polnud loodetud mõjuga poliitiliste vahenditega. Selle suhtumised olid alati vastuolulised, see otsis alati kompromisse. See soovis alati "tasakaalustada" demokraatiat ja monarhiat, ülemusi töölistega, riiki ühiskonnaga, seadusandliku võimu kohtuvõimuga. Kriiside ajal unustati liberalism hetkega. Liberaalid asusid revolutsioonilises võitluses kas ühele või teisele poolele, seda sõltuvalt nende liberalismi järjekindlusest ja selle võimu vaenulikkuse astmest.
Liberalism allub mitteliberaalsete jõudude ja ideedega sõlmitud poliitiliste liitude loomulikele vajadustele.
Seega esines liberalism tegudes samasuguse poliitilisusega kui mistahes riik iganes. See allus mitteliberaalsete jõudude ja ideedega sõlmitud poliitiliste liitude loomulikele vajadustele. Vaatamata individualismile, mis loomuomaselt välistab võimaluse, et üks inimene või inimgrupp saaks teist inimest või inimgruppi kutsuda üles ennast ohverdama ja oma elu ohtu seadma, toetas see demokraatia, sotsialismi, bolševismi ja anarhismi suguseid "mittevabasid" ideid, mis kõik nõuavad elu ohverdamist.
Liberalism tähendab külakurnajate õigusriiki
Ratsionalistlik antropoloogia, mis nägi inimese põhiloomust üldiselt heana, sünnitas 18. sajandil entsüklopedismi, vabamüürluse, demokraatia ja anarhismi, samuti liberalismi, mille kõigiga käisid kaasas võsud ning teisendid. Kõik mängisid 19. sajandi ajaloos mingisugust osa ja tingituna esimese kahe maailmasõja vastasseisude põhjustatud lääne tsivilisatsiooni moonutusest, seda isegi XX sajandil, osutus ratsionalism pentsikult kohatuks ja see muutis ennast aegamööda irratsionalismiks4. Liberalismi laipa ei maetud maha isegi XX sajandi keskpaigaks. Mille tõttu tuleb tänapäevalgi nentida, et lääne tsivilisatsioon on tõsiselt haige ja liberalismi olukorra muudab keerulisemaks selle mürgitatus võõrkehade poolt.
Religioonist saab ainult ühiskonnaõpetus, kuna millegi enama eeldamine muudaks selle võimulahenduseks.
Põhjusel, et liberalism näeb suuremat osa inimesi harmooniliste ja headena, siis sellest järeldub, et neile peaks lubama tegutseda moel, nagu nad heaks arvavad. Kuna pole olemas kõrgemat üksust, millega kõik oleks seotud ja kelle superpersonaalne (isikuülene) elu suunaks üskikisikuid, siis kõik inimtegevuse valdkonnad teenivad ainult iseennast. Seda niikaua kui üks inimene ei soovi hakata mõjutama teisi inimesi ja jääb "ühiskonna" raamistikku. Selle tõttu saab kunstist "kunst kunsti pärast", l'art pour l'art. Kõik mõtte- ja tegude valdkonnad muutuvad võrdselt iseseisvateks.
Religioonist saab ainult ühiskonnaõpetus, kuna millegi enama eeldamine muudaks selle võimuks. Teadus, filosoofia, haridus on kõik võrdselt maailmad iseeneses. Mitte midagi neist ei allu millelegi kõrgemale. Kirjandusel ja tehnikal on õigus ühesugusele autonoomiale. Riigi rolliks on ainult kaitsta neid patentide ja autoriõigustega. Kuid üle kõige on majandus ja õigus sõltumatud orgaanilisest (loomulikust) võimust ehk täpsemalt poliitikast.
XXI sajandi lugejad vaatavad tagasi ja neil on raske uskuda, et hetkest kui võimust võttis idee, nagu iga inimene peaks olema vaba tegutsema majandusvaldkonnas oma äranägemise järele, seda isegi siis kui see toob kaasa sadade tuhandete inimeste surnuks nälgimise, metsade ja kaevanduspiirkondade laastamise ning [inimühiskonna kui] organismi kängumise, siis samamoodi oli selle üksikisiku jaoks lubatav iseenda asetamine kõrgemale avalikust võimust, valitseda eravahendite toel, kontrollida ajakirjanduse, raadio ja mehhaniseeritud draama vahendusel kogu elanikkonna kõige sügavamat mõttemaailma.
Liigkasuvõtja leiab abi õigussüsteemist ja võib suvalise hulga talupoegi jätta ilma nende varast.
Veelgi keerulisem on XXI sajandi inimestel mõista kuidas niisugune isik saab pöörduda õigussüsteemi poole ja jõustada selle kaudu enda kõikehävitavat tahet. Nii võib liigkasuvõtja, seda isegi XX sajandi keskpaigas, otsida edukalt abi õigussüsteemist ja jätta suvalise hulga talupoegi ilma nende varast. Keeruline on mõista, kuidas üks inimene saab vigastada poliitilist organismi enam, väjendudes suure Freiherr von Steini sõnadega, ehk pöörates mulla tolmuks [traditsioonilise kogukonna tugisambaks oleva maaomandi muutmine kaubaartikliks].
Kuid kõik niisugused arengud on paratamatusena idee tulemus, nagu majandus ja õigus oleksid poliitilisest võimust sõltumatud. Pole mitte midagi kõrgemat, pole riiki, on ainult üks üksikisik teise vastu. Mille tõttu on ainult normaalne, et majanduslikult suutlikumad inimesed koguvad enda kätte suurema osa liikuvast varast.
Kui niisugused inimesed oleksid tõelised liberaalid, siis sõltumata tohutust varast, ei otsiks nad võimu, sest autoriteedil on kaks aspekti (vaatekohta): võim ja vastutus. Individualism, psühholoogiliselt kirjeldades, on egoism. "Õnnelikkus" = isekusega. Liberalismi vanaisa Rousseau oli tõeline individualist ja saatis kõik oma viis last lastekodusse (Hôpital des Enfants-Trouvés).
Õigussüsteem muudeti liberaalse mõtte poolt sisemise korratuse säilitamise vahendiks ja süsteemiks, mille toel saavad majanduslikult jõulisemad isikud likvideerida nõrgemaid.
Õigusel (seadusandlusel), inimmõtte ja püüdluste valdkonnana, on täpselt nii palju sõltumatust ning sama palju sõltuvust, nagu kõigil teistel valdkondadel. Selle olemuslikus raamistikus on õigus vaba selle materjali mõtestama ja organiseerima. Kuid kõigi teiste mõttevormide kombel saab selle rakendada valdkonnaväliste ideede teenistusse, mille tõttu õigus, mis algselt kujutas [inimühiskonna kui] organismi sisemise rahu lahendusena õigusloomet, mis tagas korra ja hoidis ära eravaidluste muutumise vägivaldseks, muudeti liberaalse mõtte poolt sisemise korratuse säilitamise vahendiks ja süsteemiks, mille toel saavad majanduslikult jõulisemad isikud likvideerida nõrgemaid.
Seda nimetatakse "õigusriigi põhimõteteks", "õigusriigks" ja "õigussüsteemi sõltumatuseks" (võimude lahususeks). Algselt ei käinud liberalismiga kaasas nägemus, nagu õigus muudaks mingisuguse asjade seisu pühaks. Hobbesi ajal üritasid sellist süsteemi kehtestada mitmed inimgrupid, kuid rikkumatu meelega Hobbes ütles äärmiselt selgelt välja, et õigusriigi põhimõtted tähendavad nende inimeste valitsust, kes otsustavad, mida õigusriigi põhimõtted kujutavad ning kes kehtestavad õigust, et "kõrgema korra" võim on sisutühi lausung ja selle ainus sisu on konkreetne võim, mida osutatud inimesed ja grupid omavad madalama taseme üle (nn õiguslik positivism).
Rahamehel on ainult võim ja mitte mingisugust vastutust, isegi sümboolset, sest enamasti pole nende inimeste nimed isegi avalikkusele teada.
Selline oli poliitiline mõtlemine, mis suunas võimu jagamist ja liikumist. Samamoodi on see liigkasuvõtja silmakirjalikust, ebamoraalsust ja küünilisust paljastav poliitika, mis kõva häälega nõuab õigusriiki, mis tähendab tema jaoks rikkust ning miljonite teiste jaoks vaesust, mida kehtestatakse millegi kõrgema nimel, millel on mingisugune inimeste ülene pädevus.
Kui võim tõuseb taas ratsionalismi ja majanduse jõudude vastu, siis see näitab koheselt, kuidas transtsendentaalsed ideaalid, millega liberalism ennast õigustab, on sama palju väärt kui legitimism absoluutse monarhia ajastul ning mitte midagi enamat. Monarhid olid kõige jõulisemad legitimismi eestkõnelejad, nagu seda on rahamehed liberalismi puhul.
Kuid monarh olid kogu enda olemises seotud [ühiskondliku] organismiga ja tal lasus loomulik vastutus kui isegi tõigaliselt ta seda ei teinud. Nagu juhtus Louis XVI ja Charles I-ga. Loendamatu arv kuningaid ja absoluutseid isevalitsejaid on pidanud sümboolse vastutuse tõttu riigist põgenema. Kuid rahamehel on ainult võim ja mitte mingisugust vastutust, isegi sümboolset, sest enamasti pole nende inimeste nimed isegi avalikkusele teada.
Ajalugu, saatus, [ühiskonna] orgaaniline järgnevus, kuulsus – kõigel sellisel on jõuline mõju absoluutse võimuga poliitilisele valitsejale ja lisaks tema positsioonile, asetab see ta täielikult väljapoole korrumpeerumise taset (base corruptibility). Finantsist samas on eraisik, anonüümne, ainult seotud majandusega, ei vastuta millegi eest. Mitte mingisugusel moel ei saa ta olla altruistlik; kogu tema olemus on egoismi apoteoos. Ta ei mõtle ajaloole, kuulsusele, inimühiskonna edenemisele, saatusele ja sellest lähtuvalt on ta kõige madalamal tasemel ülimalt korrumpeeritav ja tema võimutahte eesmärgiks on ainult raha ja alati ainult rohkem raha.
Konkurentsis võimuga mõtles rahamees-liberaal välja teooria, et võim korrumpeerib inimesi. Tegelikult on see tohutu kogus anonüümset vara, mis korrumpeerib, sest sellele ei rakendu mingisuguseid inimeste üleseid (superpersonaalseid) piiranguid, nagu näiteks tõeline riigimees teenib korruptsiooniüleselt positsioonilt ainult poliitilist organismi.
Liberalism ja inimloomus kokku ei sobi
Just majandus ja õigus olid valdkonnad, millele liberaalne õpetus avaldas lääne tsivilisatsiooni tervise kaastekstis kõige hävitavamat mõju. Esteetika muutumine iseseisvaks ei tähendanud suurt midagi, sest lääne ainukene kunstivorm, millel oli veel tulevikku, lääne muusika, ei pööranud teooriatele tähelepanu ja jätkas iseenda suursugusel loomingulisel kursil Wagneri ja tema epigoonide näol selle lõpuni.
Baudelaire on l'art pour l'art suur sümbol: haigust kujutatakse iluna. Baudelaire kehastab seega liberalismi kirjanduses, haigust elu ürgalusena, kriisi tervisena, haiglust (morbiidsust) hinge-eluna, lõhustumist eesmärgina. Inimest individualistina (ebaühiskondlikuna); aatomina, millel pole sidet millegi muuga, mis kujutab isiksuse liberaalset ideaali. Kõige suurem kahju sündis tegutsemist nõudvates, mitte mõttemaailma valdkondades.
Kui üksikisikutel lubati üle võtta majanduslikud ja tehnilised algatused, mille juures pea puudus poliitiline kontroll, tekkis grupp üksikisikuid, kelle tahtmised muutusid tähtsamaks kui [ühiskonna kui] organismi ja miljonite inimeste kollektiivne saatus. Sellist asjade seisu toetav õigus lahutati täielikult moraalist ja aust.
Organismi vaimu põrmustamiseks, millena moraali teadvustati, lahutati see metafüüsikast ja religioonist ning seoti ainult "ühiskonnaga". Kriminaalõigus peegeldas rahaliberalismi, mille järele karistati vägivalla- ja kirekuritegusid, kuid kuriteona ei lähe kirja riigi loodusressursside hävitamine, miljonite inimeste vaesusesse saatmine või riigi tasemel väljapressimine.
Liberaalse edu tehnika kujutas ainult iseenda kasule keskendumist ja kõige muu eiramist.
Majandussfääri sõltumatusest kujunes liberalismi dogma. Osutatud teemal välistati arutlemine. Kujunes välja isegi teoreetiline üldistus (abstraktsioon) "majanduslik inimene", kelle tegemisi oli võimalik ette ennustada just nagu majandus kujutaks vaakumit. Kelle ainsaks motiiviks oli majanduslik kasu, kelle tõmbas käima ainult ahnus. Edu tehnika kujutas ainult iseenda kasule keskendumist ja kõige muu eiramist. Selline "majanduslik inimene" tähendas liberaalide jaoks siiski inimest üldiselt, nende maailmapildi üksust ja "inimkond" majanduslike liivaterade kogusummat.
Inimesi meelega laadis, mis usub inimloomuse olemuslikku "headusesse", tõmbab liberalismi poole. Kuid olemas on teistsugune poliitiline antropoloogia; selline, mis tunnistab inimese ebakõla (disharmoonilisust), tema probleeme, kahepalgelisust ja ohtlikkust. Mis kajastab inimkonna üldtarkust ja millele omakorda osutavad igasugused piirangud, tõkked, šeifid, lukud, vanglad ja politseinikud. Igale katastroofile, tulekahjule, maavärinale ja vulkaanipurskele järgneb rüüstamine. Isegi politseinike streik mõnes Ameerika Ühendriikide linnas tähendab austusväärsete ja heade inimeste jaoks signaali, et nüüd võib poode rüüstada.
Faktipõhine poliitiline antropoloogia tunnistab inimese ebakõla, tema probleeme, kahepalgelisust ja ohtlikkust.
Mille tõttu niisugust tüüpi mõtlemine saab alguse tõikadest. Selline on üldine poliitiline mõtlemine, mis seisab vastu ainult poliitikast mõtlemisele, selle [kummaliste käsitlusviiside] mõistuspärastamisele (ratsionaliseerimisele). Isegi ratsionalismilaine ei suutunud niisugust mõtlemist lämmatada.
Poliitilised mõtlejad on nende arutluste sügavuses ja loomingulisuses väga erinevad, kuid nad nõustuvad, et reeglite aluseks on faktid (on normatiivsed). Isegi sõna "teooria" on liberaalide ja intellektuaalide tõttu saanud halvustava tähenduse ning seda kasutatakse enda lemmiknägemuste kirjelduste kohta, kuidas osutatud seltskonna arust peaksid asjad olema. Algselt kujutas teooria tõikade seletust. Poliitika radadel uitavale intellektuaalile tähendab teooria liikumise suunda, sihti. Päris poliitikule tähendab tema teooria piirangut.
Poliitika käsitlemine moraalsete väärtuste kaastekstis on lähenemisena pentsik ja üritusena võrreldav keemia seletamisele teoloogia mõistetes.
Poliitiline teooria üritab ajaloost leida, mis on üleüldse poliitiliselt võimalik. Mõistuse kuningriigis pole selliseid piire võimalik tuvastada. Mõistuseajastu sündis suure verevalmisega ja see kaob moest veelgi suurema verevalamise saatel. Kuigi mõistuseajastu õpetus kujutab sõja-, poliitika- ja vägivallavastasust, olid ometigi selle järelmiks viimase viie tuhande aasta kõige jõhkramad revolutsioonid ning sõjad. Mis omakorda sünnitas Absoluutse Poliitika Ajastu. Kuigi Absoluutse Poliitika Ajastu evangeeliumiks on inimkonna vennastumine, siis ometigi põhjustas see peale esimest kahte maailmasõda lääne tsivilisatsiooni rahvaste hulgas ajaloo suurima ulatusega näljahädasid, alandust, piinamisi ja genotsiidi. Keelustades poliitilise mõtlemise ja muutes sõja võimuvõitluse asemel moraalseks pingutuseks, heideti aastatuhande jooksul välja kujunenud rüütli- ning auideaalid prügikasti.
Mõistuseajastu kogemusele toetudes jõuab üllatava järelduseni, et mõistus muutus hetkest, kui sellest sai poliitika osa, samuti poliitiliseks, isegi kui see kasutas selle juures oma sõnavara. Kui mõistus võttis peale sõda alistatud vaenlastelt territooriumi ära, siis nimetas see seda "lahtianastamiseks" (disannektsiooniks). Dokumenti, mis sätestas uued riigipiirid, nimetati "lepinguks", kuigi see sunniti vastaspoolele peale blokaadi ja sellest tuleneva näljahäda toel.
Kaotanud poliitiline vaenlane pidi "lepingus" tunnistama, et ta on sõjas süüdi, et ta pole moraalselt võimeline omama kolooniaid ja selle sõdurid panid toime "sõjakuritegusid". Kuid hoolimata moraalse maskeeringu kihi paksusest, ideoloogilise sõnavara järjepidevusest, on tegemist ainult poliitikaga. Absoluutse Poliitika Ajastu pöördub taas tagasi mõtlemise juurde, mis algab tõikadest, tunnistab faktidena jõudu ja inimeste ning kõrgemate organismide enese kehtestamise tahet (võimutahet). Absoluutse Poliitika Ajastul peetakse poliitika käsitlemist moraalsete väärtuste kaastekstis lähenemisena pentsikuks ja üritusena võrreldavaks keemia seletamisele teoloogia mõistetes.
Liberalism kujutab variserlikku reaalsuse eitamist
Lääne poliitilises kultuuris on olemas terve tava, mille juhtivate esindajatena võib välja tuua Montaigne'i, Machiavelli, Hobbesi, Leibnitzi, Bossueti, Fichte'i, de Maistre'i, Donoso Cortesi, Hippolyte Taine'i, Hegeli ja Carlyle'i. Kui Herbert Spencer kirjeldas ajalgu "progressina" sõjalis-feodaalsest kaubandus-tööstusliku organisatsiooni suunas, tutvustas Carlile omakorda Inglismaale Preisimaa eetilise sotsialismi vaimu, mille sisemine ülimus rakendub tulevasel Poliitilisel Ajastul tervele lääne tsivilisatsioonile ja põhjustab sama ulatusliku muundumise (transformatsiooni) kui kapitalism Majanduslikul Ajastul. Selline oli loominguline poliitiline mõtlemine, mida paraku ei mõistetud ja tuleneva võhiklikkuse tõttu paisati Inglismaa kahte arutusse maailmasõtta, milles see kaotas peaaegu kõik.
Hegeli jaoks kujutab kodanlane tõelist liberaali.
Hegeli nägemuses toimub inimkonna areng kolmes astmes kui loomulikust kogukonnast saab vahepeatusega kodanluses riik. Tema riigiteooria on läbinisti orgaaniline ja tema kodanluse kirjeldus kõlab XX sajandil üpris täpsena. Hegeli mõistes on kodanlane inimene, kes ei soovi loobuda sisemisest poliitilisest turvalisusest, kes toetudes pühale eraomandile astub üksikisikuna vastu kõigele. Kes asendab enda poliitilise tühisuse rahu ja omandi viljadega ning tema jaoks kujutab rahu nende viljade täiuslikku nautimist. Kodanlane tahab osutatud põhjusel tühistada julguse ja välistada enda julgeoleku huvides võimaluse surra vägivaldset surma. Hegel kirjeldas niiviisi tõelist liberaali.
Faktide kirjeldamist tõlgendati olukordade esilemanamisena ja nende poole püüdlemisena.
Osutatud poliitilised mõtlejad pole inimmasside hulgas eriti menukad. Niikaua kui asjad lähevad hästi, ei soovi suurem osa inimestest midagi teada võimuvõitlustest, vägivallast, sõdadest, ega neid käsitlevatest teooriatest. Nii kujunes 18. ja 19. sajandil välja suhtumine, mille kohaselt poliitilised mõtlejad on pahad, igandlikud (atavistlikud) ning verejanulised inimesed, kelle hulgas Machiavelli osutus peamiseks ohvriks. Piisas iseenesestmõistetavast tõdemusest, et sõjad jäävad alatiseks kestma ja nii väitja võis tühistada inimesena, kes soovib, et alati sõditaks. Kui keegi juhtis tähelepanu ulatuselt tohutule, ebaisikulisele sõja ja rahu rütmilisele kordumisele, tähendas see osutaja haiget moraalset puudujääki ning emotsionaalselt rüvedat meelt. Faktide kirjeldamist tõlgendati olukordade esilemanamisena ja nende poole püüdlemisena.
Isegi veel XX sajandil kuulutati igaüks, kes osutas Rahvaste Liiga tühisusele, häda ja viletsuse prohvetiks. Ratsionalism on anti-ajalooline; teisalt poliitiline mõtlemine kujutab rakenduslikku ajalugu. Rahuajal ei soovita sõjast midagi kuulda, sõjaajal samas põlatakse ära rahust rääkimine. Teooria, mis kõige kiiremini masside poolt omaks võetakse, ülistab kehtivat asjade seisu ja kujutab käesoleva hetke arenguid ilmselgelt võimalikest parima korrana, mis on määratud ette kogu käimasoleva ajaloo poolt. Mille tõttu sattus Hegel tema riigile suunatuse tõttu intellektuaalide hulgas põlu alla, temast sai "tagurlane" (reaktsionäär), millele aitas kaasa keeldumine ühinemast revolutsioonilise rahvamassiga.
Parteipoliitikult oodati lisaks, et ta teeskleks soovimatust asuda poliitilisse ametisse. Tema vastuseisu murdis lõpuks hoolikalt vormitud "rahva tahe", mille survel nõustus poliitik "teenima".
Suurem osa inimestest soovib poliitika kohta kuulda vaid uinutavat loba, mitte üleskutseid tegudele. Demokraatias valitsevad tingimused tagavad, et enamus inimesi kuuleb poliitiliste tehnikate tõttu seda, mida nad soovivad kuulda. Millest johtuvalt kujundasid poliitikud 19. sajandil välja omaette demokraatliku parteipoliitika dialektika. Selle sisuks oli esitada tegevusi "erapooletust" moraalsest, teaduslikust ja majanduslikust vaatepunktist, mille vastaline oli ebamoraalne, mitteteaduslik, majandusseaduseid eirav – tõepoolest – ta oli poliitiline. Niisuguse deemonlikkusega pidi võitlema. Inimese enda vaatepunkt oli samas üdini "mittepoliitiline".
Poliitikast sai Majanduslikul Ajastul sõimusõna. Teisalt samas, võis teatud olukordades, mis tavaliselt puutusid välissuhtlusesse, "mittepoliitilisus" tähendada põneval kombel samuti saamatust, mis tähendas, et inimene polnud läbirääkimisteks võimeline. Parteipoliitikult oodati lisaks, et ta teeskleks soovimatust asuda poliitilisse ametisse. Tema vastuseisu murdis lõpuks hoolikalt vormitud "rahva tahe", mille survel nõustus poliitik "teenima". Seda kirjeldati makjavellismina, kuid ilmselgelt oli Machiavelli poliitiline mõtleja, mitte teeskleja. Parteipoliitiku kirjutatud raamat ei meenuta "Valitsejat", samas kiidab inimrassi tervikuna, välja arvatud teatud väärastunud inimesi, kes on autori vaenlased.
Machiavelli raamat on toonilt kaitsev ja õigustab poliitikapõhiselt teatud riigimeeste käitumist, tuues näiteid välisriikide sissetungidest Itaaliasse. Machiavelli sajandil ründasid Itaaliat erinevatel hetkedel prantslased, sakslased, hispaanlased ja türklased. Kui Prantsusmaa revolutsioonilised väed okupeerisid Preisimaa ja paaritasid inimõiguste inimheaolu taotleva tundlemise laiaulatusliku rüüstamise vägivaldsusega, siis Hegel ning Fichte taastasid Machiavelli austusväärse mõtleja aujärje. Tema teooriad kujutasid humanitaarse ideoloogiaga relvastatud vaenlase vastu kaitsmise vahendit. Machiavelli näitas kui suurt rolli mängivad poliitikas sõnades väljendatud tunded.
Kui tundlejast liberaal astub poliitikasse, saab temast asjaolude sunnil alati variser.
Võib väita, et johtuvalt inimeste ajenditest saab tema käitumist kirjeldada kolmel viisil: sentimentaalse, realistliku ja küünilisena. Tundlev inimene omistab hea tahte kõigile inimestele. Küünik arvab, et kõik inimesed on vastikud. Realist püüab mõista tõiku. Kui tundlejast liberaal astub poliitikasse, saab temast asjaolude sunnil alati variser. Liberaalide silmakirjalikkuse lõplik paljastamine tingib küünilisuse. Osa vaimsest haigusest, mis järgnes Esimesele Maailmasõjale, kujutas küünilisuse laine, mis sai alguse toona juhipositsioonidel olnud mehikeste nähtavast, tülgastavast ja uskumatust silmakirjalikusest.
Machiavellit iseloomustas samas rikkumatu intellekt ja ta ei kirjutanud küünilises vaimus. Ta üritas selgitada poliitika anatoomiat, koos selle eriliste, sisemiste ja väliste pingete ning probleemidega. Ratsionalismi kohutava vaimuhaiguse jaoks on üheselt mõistetavad tõigad kahetsusväärsed asjad ja neist rääkimist käsitletakse probleemide tekitamisena. Liberaalset tüüpi pisipoliitik üritab isegi Teise Maailmasõja järel hoida ära rääkimise kolmandast maailmasõjast. Liberalism tähendab üheselt nõtrust. Liberaalist poliitiline tühisus soovib, et iga päev oleks sünnipäev ja elu üks pikk pidu. Halastamatu aeg, saatus, ajalugu, julmust nõudvad saavutused, karmus, kangelaslikkus, ohverdus, inimese üleste ideede areng on tema jaoks vaenlased.
Liberalismiga kaasnev feminism muudab naised meeste sarnaseks. Mehest kujuneb liberalismi tingimustes olevus, kelle ainsaks mureks on tema isiku majanduslik heaolu ja suhted "ühiskonnaga", täpsemalt naisega.
Liberalism kujutab põgenemist raskuste eest pehmusesse, mehelikkusest naiselikusesse, ajaloost karjamaale, reaalsusest taimetoidulistesse unenägudesse, soovi asendada saatus õnnega. Nietzsche kuulutas viimases ja kõige olulisemas teoses 18. sajandi naisõigusluse sajandiks ning mainis kohe selle juurde Rousseaud, kes oli massilise reaalsuse eest põgenemise juhtfiguur. Feminism ise ei kujuta mitte midagi muud kui mehe naisestamise vahendit. See muudab naised meeste sarnaseks.
Liberalismi tingimustes kujuneb mehest olevus, kelle ainsaks mureks on tema isiku majanduslik heaolu ja suhted "ühiskonnaga", täpsemalt naisega. "Ühiskond" kuulub naisele, see on staatiline ja ametlik, selle väljakutsed puudutavad ainult inimest ennast ning see on vabastatud kangelaslikkusest ja vägivallast. Tegudele [ja kaasnevale vastutusele] eelistatakse jutlemist ning sisulist tähtsusetust (formaalsust).
Ühiskondlikes suhetes kujutab auaste midagi väga erinevat kui lahinguväljal. Lahingus käib auastmega kaasas saatus, salongis kujutab see tühisust ning edvistamist. Sõda peetakse kontrolli nimel, sotsiaalsed kanakitkumised on ajendatud naiselikust tühisusest ja armukadedusest, soovist näidata, et keegi on kellestki "parem".
Ja mida lõpuks liberalism teeb naisega? See paneb temakesele selga vormi ja kutsub teda "sõduriks". See on naeruväärne etendus, kuid osutab samas igavesele tõigale, et ajalugu on mehelik ja selle poolt inimestele esitatud karme nõudmisi pole võimalik eirata. Et kõige aluseks olevat reaalsust pole võimalik tühistada isegi kõige nutikamate ajupesulahendustega. Liberalistlik sooideoloogia (kahe soorolliga mängimine) tekitab inimhingedes ainult kaost, rikutust ja segadust. Kuid liberalismi poolt loodud meesnaised ja naismehed, alluvad mõlemad siiski ajaloo kõrgemale saatusele.
Tõlkis Karol Kallas
1 Ratsionalism on tunnetusteoreetiline suund, mille järgi kindlate teadmiste allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine, mitte meeleline, ega praktiline kogemus; tõe kriteeriumiks on teadmiste selgus ja loogiline korrektsus, mitte praktika. (Allikas: Võõrsõnade leksikon)
Francis Parker Yockey "Impeeriumis" kujutab ratsionalism lääne hilise arengujärgu kultuurinähtumust, mis on seotud XIX sajandi materialismi, liberalismi ja kaasnevate ideedega. Ratsionalism peab esimuseks abstraktset mõistust, mitte ajaloo olemuslikke jõude, instinkte, traditsioone, vaimsust ja kõrgkultuuri "hinge".
Yockey'i seletuse kohaselt tähendab ratsionalism tunnet, et kõik allub mõistusele ja on sellega üdini seletatav, mille tõttu see põlgab omakorda ära kõik, mis pole nähtav. (Allikad: Grok ja Britannica)
2 Pragmatism Ameerika filosoofi Ch. S. Peirce'i (1839–1914) rajatud suund filosoofias, mille järgi mõistete, väidete ja teooriate tähendus on samane neil rajaneva tegevuse tulemusega; peab tõe kriteeriumiks tegevuse edukust. (Allikas: Võõrsõnade leksikon)
3 Ühiskond – inimeste hrl. ajalooliselt kujunenud kooselu vorm ja sellest sugenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum.
4 Irratsionalism – 1. seisukoht, mille järgi inimmõistus (ratio) üksi ei ole võimeline maailma adekvaatselt tunnetama; 2. arusaam, et inimene ei ole oma olemuselt ratsionaalne olend, et temas valitsevad varjatud jõud, nt alateadvuse impulsid; 3. seisukoht, et maailma olemus ei ole ratsionaalne, et maailmas valitsevad seletamatud jõud. (Allikas: Võõrsõnade leksikon)