Me peame tagasi minema sinna, kus me hakkasime vales suunas liikuma, kirjutab Malle Pärn.

Mis meiega ometi lahti on? Miks meil enam ei austata tervet mõistust ja inimlikku moraali? Kuidas küll inimesed aetakse hullumiseni ja normaalsuse vihkamiseni? On see mingi ajuviirus? Kõige imelikum on see, et ka mõned täiesti arukad inimesed on hulluste poolele üle läinud. 

Miks küll keskendutakse pisiasjadesse, miks kõikjalt otsitakse igasugu kujuteldavaid solvamisi vaid selleks, et inimesi omavahel tülli ajada? 

Miks püütakse kaevata mingist tühisest reklaamist mingeid solvanguid, ehkki me peaksime teadma, et reklaam on meie kõige madalama kultuuri alamliik? 

Reklaamindus ei ole kunst, see ei kuulu esteetikasse, see on kommerts, selle eesmärk on mingit kaupa müüa, – mida kehvem kaup, seda lärmakam peab olema reklaam, et ostjaid ära petta. Ja kui puhkeb konflikt, see on veel see kõige kõvem reklaam. Nüüd ongi nii, et ühed kutsuvad üleshaibitud kaupa boikoteerima, teised, vastupidi, tõttavad just selle konflikti pärast ostma. 

Ka eetikast rääkida seoses reklaamiga ei ole meil tänapäeval mõtet. Meie kultuuritase on nii madalale langetatud, et juba arvatakse kultuuri ja kunsti hulka koguni pornograafia ja primitivism, ei annet ega vaimsust ole enam kunsti loomiseks vaja, sest kõik peavad ju võrdsed olema: andetud ja andekad? 

Kuidas nimetada aednikku, kes laseb oma aeda, oma peenardele, külvata ohakaid ja surmaputke? Ja jätab need kasvama? Mis ju ka nii mingil ajal päris kenasti õitsevad? 

Avatud meelega, uuendusmeelne aednik? Ja tagurlik on see, kes need võõrtaimed välja kisub? 

Ma olen ikka uskunud, et kõik inimesed on Jumala loodud. Aga keegi ühe mu hiljutise postituse kommenteerija ütles, et tema küll ei ole Jumala loodud. 

Mõtlesin siis: äkki tal on õigus, äkki ongi inimesi maa peal mitu liiki? Miks me muidu üksteisest aru ei saa, miks me räägime erinevaid keeli, ehkki pealtnäha oleks nagu üks eesti keel – isegi need venelased, kes on meie poliitikasse tulnud ja tahavad meie elu oma maitset mööda ümber teha, – nad ütlevad, et eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel. Nad ütlevad, et rahvusriik on ohtlik düstoopia. 

Paljudele eestlastele jälle tundub, et ohtlik düstoopia on hoopis see kõrgekskiidetud liberaalne demokraatia. 

Äkki ongi meil olemas erinevad inimliigid? Mis siis küll teha? Kuidas neid omavahel ära lepitada? 

Riigi valitsemine on ju tegelikult nagu aedniku amet?

Imeline amet! Külvad seemneid, kastad, kitkud umbrohtu, jälgid oma hoolealuseid taimi, püüad takistada kõiki, kes neid kahjustada tahavad: putukaid, kahjureid, külma, põuda, lisad mullale viljakust, sõnnikut, kobestad, äestad. Ja siis kogud kokku viljad, oma töö ja sellele tööle Jumalast antud õnnistuse viljad! Sest ainult meie ise ei suuda midagi, kui loodus oma osa tegemata jätaks.

Ja muidugi hoiad eemal ka kõik elusolendid, kes võivad su viljasaaki kahjustada: jänesed, kitsed, metssead ja igasugu kahejalgsed kahjurid. 

Ja see kõik kokku ei ole üldse mingi vihkamine ega vihkamise külvamine, mitte sallimatus, vaid täiesti loomulik OMA AIA eest hoolitsemine, mis on tegelikult ju kõigi inimeste esmane kohus! Aadam oli aednik. See oli maailma esimene amet, mitte prostituut, nagu mõned inimesed on öelnud. Mitte ei saa aru, miks neile see amet kõige olulisemana tundub. 

Oh, miks küll poliitkarjeristid ei oska selliselt mõelda? Sest just see on ainuke tee, kuidas endale tegelikult kindlustada võimu, mida nad nii väga ihaldavad, võimalikult pikaks ajaks! Kuni oma aegade lõpuni! Ja poleks mingeid umbusaldamisi, poleks mingeid vihaseid netikommentaare, poleks valitsusevastaseid meeleavaldusi ja nii edasi.

Vastupidi: oleks midagi niisugust, mida nad praegu ei oska uneski loota: oleks rahva lugupidamine, koguni ehk armastus! Ehk kantaks neid kätel nagu koorijuhte laulupeol? 

Jah, aga selline valitsemine ei ole ju mugav ja muretu ja vastutustundetu, see ei paku neile karistamatut seisundit, nagu see, mida nad praegu naudivad. Ja see nõuab pealegi ju tõsist vaimupingutust, süvenemist, teadmisi, usku, armastust ja lootust. Tarkust ja ausust. Ja vastutamist oma vigade eest. Ja armastust oma rahva vastu. 

Seda kõike neil poliitkarjeristidel ju ei ole. Nemad tahavad võimu selleks, et rahvast seaduste kaitse all röövida. Et täita oma Brüsseli rikaste isandate käske ja liputada nende ees oma sabasid. 

Mis saab siis, kui ka aednik hakkab lähtuma liberaalfanaatikute "uuest" ideoloogiast? Et aednik peab olema nende ideoloogilistele uuendustele avatud, kõiki kahjulikke liike salliv, peab importima kvoodi järgi Euroopa Komisjoni poolt jagatud lõunamaa taimi nende asemele, mis kindlalt siin saaki annavad, mis need kodumaised välja tõrjuvad ja vohama hakkavad, ise vilja kandmata? 

Meile surutakse peale mingit hullumeelset progressi, kihutamist kuristiku suunas, ja keegi ei tohi sellele vastu hakata. Ometi tundub nii paljudele inimestele, et see tee viib meid vastu hukkumisele! Terve mõistus ei allu rumalale ajupesule. 

Kui arvutuses tehakse viga ja arvutaja seda märkamata jätkab arvutamist, siis see viga jookseb ju kogu aeg edasi ja suureneb. Lõpptulemus ei ole see, mida arvutaja soovis saada. Sest see on vale. 

Kui siis tuleb targem arvutaja ja märkab seda viga, siis ta ei saa ju sealtsamast muretult jätkata. Ta peab tagasi minema ja uuesti arvutama terve selle vigase osa. Ja see tagasiminek on sel juhul edasiminek. Kui ta arvutust parandamata jätkab, siis jätkab ta ju oma teed vales suunas.

Me peame tagasi minema sinna, kus me hakkasime vales suunas liikuma. 

Meie poliitkarjeristid ei tee enda arvates kunagi vigu. Kõik on hästi ja kogu nende tegevus on olnud eksimatult õige ja kõigile kasulik. 

Kuidas diagnoosida sellist hoiakut? Kas ei kuulu see juba tõsise näitena meditsiini valdkonda? Haigust tuleb püüda ravida, mitte lasta tal progresseeruda? 

Nii palju on ilmunud arukaid artikleid, teravaid, kriitilisi, häid soovitusi, pakutud vigade parandusi, üleskutseid, – kujutage ette, isegi ametlikus meedias! – aga mitte midagi ei muutu, kummitempel ei tee väljagi, muudkui veab meid kindlalt edasi kuristiku suunas. Nagu lambakarja nööri otsas. 

Mitte ühelegi tõsisele kriitikale ei vastata! Miks? Ei lähe üldse korda! 

Poliitik peab vähemalt austama oma rahvast! 

Foto: Peter Paul Rubens: Eedeni aed, Wikipedia