Kunagi oli Venemaa olnud selline riik, kus toodeti maailmas läbi löönud tooteid, mida isekoomustas ülim kvaliteet ja mis võitsid turgusid nii tollases Lääne-Euroopas kui Ameerikas ning Aasias. Ajaloolise ülevaate teeb Jüri Kotšinev.

Mäletan oma lapsepõlvest ja noorusajast levinud sõnaühendit „vene töö". See püsiv sõnaühend oli kasutusel sarnaselt teise sõnaühendiga „kirvetöö" ja tähendas ühte ja sama.

Sellise määratlusega nimetati kõiki neid asju, mida tollal tootis nõukogude tööstus ja eriti kergetööstus.

Kirvetöö kui selline viitas ebakvaliteetsele toodangule, mis oli halva disainiga ega pidanud kasutamisel tihti kaua vastu. Kuna tol ajal allus kõik, mis toimus kunagise NSVL majanduses, tootmises ja kaubanduses Moskvale, mis oli teatavasti nii NSVL kui ka Vene föderatsiooni pealinn, kasutati tollase ajastu toodete kohta üldist nimetust „vene töö" või „vene värk". 

See kõik oli mõistagi õige ja adekvaatne hinnang nõukogude toodangule, aga kunagi oli Venemaa olnud selline riik, kus toodeti maailmas läbi löönud tooteid, mida isekoomustas ülim kvaliteet ja mis võitsid turgusid nii tollases Lääne-Euroopas kui Ameerikas ning Aasias.

Kõik selle hävitas 1917. aastal puhkenud punanerevolutsioon, mis pühkis maailmakaardilt nii omaaegse ühiskonnakorralduse kui ka need ettevõtjad ja oma ala tippklassi meistrid, kes suutsid teha tooteid, mis olid konkurentsivõimelised üle terve maailma. Mõistagi oli kvaliteet omane mitte ainult tollastele ettevõtjatele, vaid ka vaimuelu edendajatele ühiskonnas, mis oli raamitud sellise riiklusega nagu kunagine Vene Impeerium.

Sealt olid pärit sellised mehed nagu Nobeli preemia laureaadid kirjanik Ivan Bunin, Prantsusmaal emigratsioonis elanud ja seal 1953. aastal surnud ning Sainte-Geneviève-des-Bois'  kalmisule maetud vene emigrant. Tema sai Nobeli kirjanduspreemia vene klassikalise proosa edasiarendamise eest 1933. aastal.

Teine vene emigrandist nobelist oli Vassili Leontjev, kes elas paguluses USA-s ja oli majandusharudevahelise analüüsi teooria rajaja. Tema sai Nobeli preemia 1973. aastal. Kolmas nobelistist vene emigrant oli Belgias elanud ja töötanud füüsik ja keemik Ilja Prigožin, kes sai Nobeli preemia 1977. aastal termodünaamika valdkonnas saavutatu eest.

Mis aga puudutab ettevõtlust ja tootmist tasemel, mis sai tuntuks oma kvaliteedi ja meisterlikkuse poolest üle terve maailma, võib siinkohal nimetada kahte Vene keisririigi alamat.

Esimene neist on Eestiga, õigemini küll Liivimaaga mõneti seotud perekonna Fabergé  esindaja, kes oli impeeriumi pealinna Peterburi tuntuim juveliir ning keisrikoja tarnija. Selle mehe nimi oli Karl Fabergé . Tema isa Peter Gustav Fabergé  (kuni 1841. aastani Faberg) sündis 1814. aastal Pärnu linnas. Tema isapoolsed esivanemad olid pärit Prantsusmaalt, hugenottide hulgast.

Tegemist oli kunagiste prantsuse protestantidega, kellest paljud lahkusid tagakiusamiste eest peale Henry IV poolt 1598. a. välja kuulutatud Nantes'i edikti tühistamist. See edikt kuulutas Prantsusmaa katoliiklikuks kuningriigiks, kuid lubas elada ka protestantidel. Kui edikt tühistati, lahkusid paljud hugenotid riigist.

Ka Fabergé perekond jättis maha oma kodu Põhja-Prantsusmaal Picardie`s ning asus elama Schwedt`i linna Preisimaal Brandenburgis. Seal saksastuti ning võeti kasutusele saksapärane nimi Faberg. Esimene Liivimaale saabunud Faberg oli Peter Faberg, kes asus elama Pärnu linna, kus tal sündis 1814. aastal poeg Peter Gustav.

Peter Gustav õppis isalt juveliiriametit ning 1842. aastal vahetas oma nime selle algse prantslasliku variandi – Fabergé  vastu ning asus elama ja oma äri ajama pealinna Sankt Peterburgi. Ta elas pealinnas kuni 1860. aastani, kui kolis elama Saksamaale Dresdenisse. Seal suri Peter Gustav Fabergé 1893. aastal, jättes oma ettevõtte pojale Karl Fabergéle.

Karl oli sündinud 18. mail 1846. aastal ning kujutas endast oma ringkonnas Peterburis tüüpilist „saksa juurtega vene juveliiri". Tema nimi sai maailmas tuntuks eelkõige tema loodud kuulsate lihavõttemunade tõttu, mida ta tarnis keiser Aleksander III ja hiljem Nikolai II perekonnale, alates 1885. aastast kuni 1917. aastani.

Kokku valmistas Fabergé  neid keisrite perekondadele 69, millest on teadaolevalt säilinud 46. Tegemist on kõrgeima meisterlikkusega valmistatud juveelitoodetega. Fabergé  ettevõtte peakorter ja tema elamine asus Peterburis Bolšaja Morskaja tn. 24.

Esimesel korrusel asus kauplus ja töökojad, üleval korrustel asusid Fabergé  perekonna eluruumid. Majal oli neli korrust. 1900. aastal sai Fabergé Pariisis toimunud näitusel aunimetuse „Pariisi juveliiride gildi meister". Temast sai Prantsusmaa Auleegioni ordeni kavaler.

Fabergé  ettevõtte toodang oli tuntud üle Euroopa. Tema klientide hulgas olid Suurbritannia, Taani, Kreeka ja Bulgaaria monarhide perekonnaliikmed. Kõik lõppes aastal 1917, kui Venemaal tulid võimule punased. Kõik Venemaal asuvad Fabergé  kauplused ja töökojad natsionaliseeriti. Inglismaal asuv filiaal läks seejärel pankrotti. Petrogradis, Moskvas ja Odessas võõrandati Fabergélt kõik ettevõttele kuulunud varad ning väärismetallid ja vääriskivid ning valmistooted. Omanikule ei makstud mingit hüvitist.

Vaid osa juveele õnnestus Karl Fabergé  pojal Jevgenil viia Soome. Kartes võimalikku arreteerimist punaste poolt lahkus Karl Fabergé  koos perekonnaga illegaalselt Venemaalt. Ta sõitis läbi Riia Saksamaale ning peatudes ajutiselt mitmetes kohtades jõudis lõpuks Šveitsi, kus suri 1920. a. Lausanne'i linnas. Ta on maetud Cannes'i linna Grand Jas' kalmistul. 

Samasugune oma ala tippmeister, kelle elutöö hävitati revolutsiooni poolt Venemaal, oli Vladimir Smirnov. Tema ettevõtte asutas tema isa, Pjotr Arsenjevitš Smirnov, ennast mõisnikult vabaks ostnud, viinaajamisega jõukaks saanud talupoeg. Ta oli sündinud 1831. aastal Kajurovo külas Jaroslavli kubermangus ja oli suutnud koguda viinaajamisega kokku algse kapitali, millega ostis ennast mõisnikult vabaks ning kolis Moskvasse. Seal avas ta 1863. aastal piirituse ja viinatehase „P. A. Smirnov". Mees suri 1898. aasta 29. novembril ning ettevõtet asusid juhtima tema kolm poega Pjotr, Nikolai ja Vladimir.

Sisuliselt juhtis kõike Pjotr Smirnov kuni oma äkilise surmani 1910. aastal. Ettevõtet jäi juhtima tema vend Vladimir Smirnov. Esimese maailmasõja alguseks suutis Smirnovi firma toota kuni neli miljonit kasti viina aastas. Peale revolutsiooni ettevõte natsionaliseeriti ja Smirnov lahkus koos perekonnaga välismaale. 1920. aastal avas Vladimir Smirnov oma äri uuesti Türgis Istanbulis. 1924. aastal asus ta elama Lvovi, mis oli tollal Poola linn. Ta tootis ja müüs viina kaubamärgi „Smirnoff" all.

Smirnovi toodang oli populaarne ning 1930. aastaks eksporditi seda üle terve Euroopa. Smirnov avas veel ühe vabriku 1925. aastal Pariisis. Ettevõtte kontor asus Pariisi eeslinnas aadressil Havre Courbevoie 2. 1930. aastal müüs Smirnov oma kaubamärgi Venemaalt emigreerunud Rudolf Kunnet`ile, kelle perekond oli kunagi Smirnovi ettevõttele tarninud vilja viinaajamiseks.

Kunnet müüs kaubamärgi edasi 1938. aastal ettevõtte Heublein presidendile John Martinile. See firma jäi Smirnoff viina edasi tootma ja müüma. Neljateistkümnest erinevast sordist on kõige tuntum „Smirnoff" viin punase sildiga klassikaline viin nr. 21.

1992. aastal taastas Venemaal kaubamärgi „Smirnov" Vladimir Smirnovi pojapojapoeg Pjotr Smirnov. Ta asutas ettevõtte „P. A. Smirnovi järglaste maja". 18. detsembril 2008 omandas kõik õigused müüa kaubamärgi „Smirnov" all toodangut Venemaa territooriumil üks briti kompanii.

Kogu selle ajaloolise tagasivaate mõte kunagistele Venemaa magnaatidele ja nende õnnetule saatusele seisneb selles, et oli kunagi ka selline aeg, kus Venemaal olid oma ala tõelised meistrid, kes saavutasid maailmas tuntuse ja edu tänu oma lõputule töökusele ja kvaliteedile panustamisele.

Kahjuks ei tule see aeg kunagi tagasi ja mitte keegi ei tee enam selliseid Revali kilusid, mille originaalretsepti teab üks minu lähedasi saatusekaaslasi, kuna retsept kuulus tema perekonnaringi, kes selle omal ajal välja töötas.

Vaevalt oskab tänapäeval keegi teha Rudolf Passupi kvaliteediga jahipüsse nagu 1895.–1930. aastail sai tellida neid tema töökojast Revalis/Tallinnas.

Vaevalt suudavad tänase Eesti valitsejad mõista, mida tähendab iga töö juures kvaliteedi taotlemine. Jaan Poska ja Jaan Tõnisson olid oma juurtega selles ajastus, kus kvaliteet tagas elus edasi jõudmise – kvaliteet, mitte intriigid ja kavalus ning petuskeemid. See kõik on punase epohhi metastaasid, millest maailm kuidagi lahti ei saa.

Paljud tänased poliitikud on selles mõttes „revolutsiooni sünnitatud" ja jätkavad enamlaste teerullitaktikat. Provintsilikult viimase moe järgi riietatud poliitikutest keigarid on naeruväärsed oma trenditeadlikkuses. Nad meenutavad mulle riidepuid ja plastist mannekeene, kellel on keha, et kanda kostüüme ja pea selleks, et sellega süüa.

P.S.

Pärnus sündinud Gustav Faberge`le (1814–1893) avati tema kahesajanda sünnipäeva puhul pronksist mälestusmärk Pärnu linnas. Selle oli linnale kinkinud, osaliselt samuti Eesti juurtega juveliir, Tenzo Jewellery House omanik Alexander Tenzo. Tema vanavanaisa oli Eestimaalt ja kandis perekonnanime Tõnso.

Rudolf Passupi õpilase, samuti relvameistriga, kes elas Lillekülas, oli tuttav minu isa. Isa oli selle suurepärase meistri klient, kuna oli eluaeg olnud kirglik jahimees.

Lapsepõlves koos isaga meistri töökojas sageli käies kuulsin ma jutte vanast meistrist Passupist ja kaugetest aegadest, kui Passup valmistas tellimuse peale jahipüsse Eestimaa kubermangu tellijatele ja kaugemalegi. Tema ettevõtte heale käekäigule aitas kaasa 1908–1910 aastatel Eestis asekubernerina teeninud riiginõunik vürst Andrei Širinski-Šihmatov (1868–1927). Ta oli ise kirglik karujahi armastaja ja jahinduse ning koerakasvatuse arendaja. Tema Eestis teenimise ajal hakkas Passupi jahipüsside valmistamine jõudsasti kasvama.

Vürst ise oli tatari juurtega ja tema kauge esivanem oli tatari ülik, Mursaa Šihmat. Vürst oli kirjutanud ja avaldanud mitmeid karujahile pühendatud raamatuid.

Rudolf Passupi jahipüssid kandsid enne 1918. aastat märget Rudolf Passup, Reval ning peale 1918. aastat – Rudolf Passup, Eesti. Tegemist oli ainsa jahirelvade meistriga, kelle töö oli tuntud üle terve kubermangu ning hiljem üle terve Eesti Vabariigi ning kaugemalgi. Passupi jahipüsse ei ole arvuliselt palju, kuid nad on väga mitmekesised oma konstruktsioonilt ning hinnatud tänapäeva kollektsionääride ja jahimeeste hulgas.