Massidega manipuleerimiseks on mooduseid mitmeid: suunatud ja erapoolik informatsioon, stereotüüpide kinnistamine, ühise vaenlase leidmine, ning inimese oma tahte nullimine, kirjutab Roland Tõnisson.

Bruno Bettelheim (1903–1990) oli Viinis sündinud juudi päritolu psühhoanalüütik ja kirjanik. Pärast Austria annekteerimist 1938. aastal vahistasid ta natsid. Ta viidi 3. juunil 1938 Dachau koonduslaagrisse ja 23. septembril Buchenwaldi. Ta vabastati 14. aprillil 1939 ning emigreerus seejärel Ameerika Ühendriikidesse. Oma laagrikogemustele tuginedes avaldas ta 1943. aastal artikli Individual and Mass Behavior in Extreme Situations ("Üksikisiku ja massi käitumine äärmuslikes olukordades"). Selles uuris ta, kuidas pidev hirm, vägivald ja range kontroll mõjutasid vangide käitumist ja võimet ise otsustada.

Kuna natsirežiimi kritiseerimine on igati lubatud, siis uurime lähemalt Bettelheimi kogemust. Tõele au andes toimis inimmass samamoodi ka Rooma impeeriumis, Nõukogude Liidus, ning ka Euroopa Liidu viljastavates tingimustes (Kümme võimalust masside suunamiseks – Objektiiv). Ent jäägem siis juhtumi „Bettelheim" juurde, pidades meeles, et Hitleri laagrispetsialistid said hulgaliselt ideid Nõukogude Venemaa vangilaagritest, kus hukkus neli korda rohkem inimesi kui fašistlikes koonduslaagrites.

Aastatel 1938–1939, kui Bettelheim viibis Dachau ja Buchenwaldi koonduslaagrites, ei olnud natside süsteemi eesmärk veel täielik oponentide hävitamine, kuigi ka tollal ei peetud inimelust lugu. Eesmärk oli kasvatada ideaalset ja kuulekat orjatööjõudu, kes ei mõtleks millelegi peale isanda armu ning kelle võiks vähimagi kahetsuseta hukka saata.

Selleks tuli vastupanu osutavast täiskasvanust teha hirmunud laps, sundida teda lapselikku seisundisse taanduma, kuni temast saab otsekui laps või lausa loom, elus biomass ilma isiksuse, tahte ja tunneteta. Biomassi on lihtne juhtida, see ei ärata kaastunnet, seda on kergem põlata ja see läheb kuulekalt tapale. See teebki biomassi isandatele mugavaks.

Käesolevas kirjatükis on kirjeldatud peamised isiksuse mahasurumise ja murdmise psühholoogilised võtted Bettelheimi järgi, ning sõnastatud mitu põhilist, üldjoonest universaalset strateegiat. Eri kujul on need kordunud ja korduvad peaaegu kõigil ühiskonna tasanditel, perekonnast riigini.

Natsid koondasid need lihtsalt ühte kohta, kus vägivald ja õudus saavutasid äärmise kontsentratsiooni. Millised on need võtted, millega isiksusest tehakse biomass? Niisiis – fašistlike koonduslaagrite strateegia, mis toimib suurepäraselt ka tänapäeval.

Reegel 1: sunni inimest tegema mõttetut tööd.

Üks SS-laste lemmiktegevusi oli sundida inimesi tegema täiesti mõttetut tööd, mille mõttetusest said vangid ka ise aru. Kive tuli tassida ühest kohast teise ja auke kaevata paljaste kätega, kuigi labidad vedelesid sealsamas. Milleks? „Sest mina ütlesin nii, juudilõust!"

Mille poolest erineb see ütlustest "sest nii on vaja?" või "sinu asi on täita käsku, mitte mõelda"?

Reegel 2: kehtesta üksteist välistavad reeglid, mida on võimatu rikkumata jätta.

See reegel tekitas pideva hirmu vahele jääda. Inimesed olid sunnitud valvurite või kapodega (vangide seast valitud SS-i abilistega) kokkuleppeid sõlmima ja sattusid neist täielikku sõltuvusse. See andis väljapressimiseks palju võimalusi. Valvurid ja kapod võisid rikkumisi märgata või vastutasuks mõne teene eest neile läbi sõrmede vaadata.

Vastuolulised nõudmised või samasugused riigiseadused on sellega täiesti võrreldavad. Astumine "õigesse" erakonda kindlustamaks endale puutumatus omavolitsevate ametiasutuste eest on võrreldav koostööga valvurite ja kapodega.

Reegel 3: kehtesta kollektiivne vastutus.

Kollektiivne vastutus hajutab isiklikku vastutust ("Kes vastu vaidleb ja ei lähe kaasa juhtkonna poolt viljeldava praktikaga-poliitikaga, on putinist ja Kremli käsilane!"). See on ammu teada. Ent kui eksimuse hind on liiga kõrge, muudab kollektiivne vastutus kõik rühma liikmed üksteise valvuriteks. Rühmast endast saab tahtmatult SS-i ja laagri juhtkonna liitlane.

Tihti andis mõni SS-lane hetketuju ajel järjekordse mõttetu käsu. Kuulekuse sund juurdus nii sügavale, et alati leidus vange, kes täitsid käsku veel kaua (isegi kui SS-lane oli selle viie minutiga unustanud) ja sundisid ka teisi seda täitma. Kord käskis valvur ühel vangirühmal pesta saapaid seebi ja veega nii seest kui ka väljast.

Saapad muutusid kivikõvaks ja hõõrusid jalgu. Seda käsku ei korratud enam kunagi.

Ometi pesid paljud juba kaua laagris olnud vangid iga päev saapaid seestpoolt edasi ning sõimasid kõiki, kes seda ei teinud, lohakuse ja räpasuse pärast.

Rühma vastutuse põhimõte… Kui "kõik on süüdi" või kui konkreetses inimeses nähakse üksnes stereotüüpselt kujutatud rühma esindajat ja tema enda arvamust ei arvestata.

Need on kolm ettevalmistavat reeglit. Otsustava hoobi annavad järgmised kolm, mis purustavad juba ettevalmistatud isiksuse ja muudavad selle biomassiks.

Reegel 4: pane inimesed uskuma, et neist ei sõltu midagi.

Loo selleks ettearvamatu olukord, kus midagi ei saa ette planeerida. Sunni inimesi elama juhiste järgi ja suru maha igasugune omaalgatus.

Üks rühm tšehhi vange hävitati järgmisel viisil. Mõneks ajaks tõsteti nad „aadlikena" teistest esile ja anti neile teatavad privileegid. Neil lasti elada suhteliselt mugavalt, ilma töö ja puuduseta. Seejärel saadeti tšehhid ootamatult tööle kivimurdu, kus töötingimused olid kõige halvemad ja suremus kõige suurem. Samal ajal kärbiti nende toiduportsjoneid. Siis viidi nad tagasi korralikesse eluruumidesse ja anti neile kerget tööd, mõne kuu pärast saadeti nad jälle kivimurdu ja nii edasi. Keegi ei jäänud ellu. Kui inimene ei saa oma elu üldse kontrollida ega ette näha, mille eest teda premeeritakse või karistatakse, kaob tal pind jalge alt. Ta ei jõua olukorraga kohanemiseks mingeid viise välja kujundada ja kaotab täielikult võime oma käitumist korraldada.

"Inimese ellujäämine sõltub tema võimest jätta endale teatav tegutsemisvabadus ja säilitada kontroll mõne tähtsa eluvaldkonna üle ka siis, kui tingimused näivad talumatud… Isegi tühine, sümboolne võimalus omal tahtel tegutseda või tegutsemata jätta aitas minul ja minusugustel ellu jääda."

Ülikarm päevakord sundis inimesi lakkamatult kiirustama. Kui pesemisega minut või kaks viivitad, jääd tualetti hiljaks. Kui voodi kordategemine venib (Dachaus olid tollal veel voodid), jääd ilma niigi napist hommikusöögist. Kiirustamine, hirm hilineda, pole sekunditki peatumiseks ega mõtlemiseks… Sind ajavad lakkamatult tagant kaks suurepärast valvurit, aeg ja hirm. Päevakava määratakse sinu eest. Ka tegevused valitakse sinu eest. Sul pole aimugi, mis sinuga järgmiseks juhtub. Karistustes ja preemiates polnud mingit süsteemi. Algul arvasid vangid, et tubli töö päästab neid karistusest. Hiljem said nad aru, et miski ei kaitse neid kivimurdu kive murdma saatmise eest (see oli kõige surmavam töö). Preemiaid jagati samuti niisama. Kõik sõltus SS-lase tujust.

Autoritaarsetele organisatsioonidele on see reegel väga kasulik. Sellised sõnumid nagu "sinust ei sõltu midagi", "noh, mida te siis saavutasite?" ja "nii on alati olnud ja nii jääbki" võtavad inimestelt tegutsemistahte ja algatusvõime.

Reegel 5. sunni inimesi teesklema, et nad ei näe ega kuule midagi.

Bettelheim kirjeldab järgmist olukorda. SS-lane peksab inimest. Mööda läheb orjastatud vangide kolonn. Peksmist märgates pööravad kõik üheskoos pea kõrvale ja kiirendavad järsult sammu, andes kogu olemusega mõista, et nad "ei märganud" toimuvat. Peksmist katkestamata hüüab SS-lane: "Tublid!"

Vangid näitasid, et on omandanud reegli, mille järgi ei tohi teada ega näha seda, mida pole lubatud teada ega näha. Vangide häbi ja jõuetustunne süvenevad. Samal ajal saavad neist tahtmatult SS-lase kaasosalised, sest nad mängivad tema mängu kaasa.

Peredes, kus vägivald on igapäevane, juhtub sageli, et mõni pereliige näeb ja mõistab kõike, kuid teeb näo, nagu ei näeks ega teaks ta midagi. Näiteks ema, kelle last isa või kasuisa seksuaalselt väärkohtleb… Totalitaarsetes riikides on reegel "teame küll, aga teeme näo…" üks nende püsimise tähtsamaid tingimusi.

Reegel 6: sunni inimesi ületama viimast sisemist piiri.

"Et jääda inimeseks, olgugi alandatud ja allakäinud, ning vältida muutumist kõndivaks laibaks, tuli kogu aeg endale teadvustada, kus kulgeb piir, mille tagant pole tagasiteed. Sellest piirist ei tohtinud mingil juhul üle astuda, isegi kui kaalul oli elu. Tuli mõista, et kui jääd ellu selle piiri ületamise hinnaga, elad edasi elu, mis on kaotanud igasuguse mõtte."

Bettelheim jutustab selle „viimase piiri" kohta väga ilmeka loo. Kord märkas SS-lane kaht juudi vangi, kes tema meelest „viilisid". Ta sundis neid porisesse kraavi pikali heitma, kutsus kõrvalbrigaadist ühe poola vangi ja käskis tal need kaks elusalt maha matta. Poolakas keeldus. SS-lane hakkas teda peksma, kuid vang keeldus endiselt. Siis käskis valvur neil kohad vahetada ning andis neile kahele käsu poolakas maha matta. Nad hakkasid oma saatusekaaslast vähimagi kõhkluseta kinni matma. Kui poolakas oli peaaegu üleni mulla all, käskis SS-lane neil peatuda, ta uuesti välja kaevata ja siis ise tagasi kraavi heita. Seejärel käskis ta poolakal taas nad kinni matta. Seekord kuuletus poolakas, kas kättemaksust või lootuses, et SS-lane säästab ka neid viimasel hetkel. Valvur ei andnud aga armu. Ta trampis saabastega ohvrite peade kohal mulla kinni. Viie minuti pärast saadeti mõlemad krematooriumisse, üks surnuna ja teine suremas.

Kõigi reeglite rakendamise tulemus

"Vangid, kes võtsid omaks SS-i pidevalt sisendatud mõtte, et neil pole millelegi loota, ning jäid uskuma, et nad ei saa oma olukorda kuidagi mõjutada, muutusid sõna otseses mõttes kõndivateks laipadeks…"

Selliseks zombiks muutumise käik oli lihtne ja selgelt nähtav. Kõigepealt lakkas inimene omal tahtel tegutsemast. Tal kadus sisemine ajend ning kõik, mida ta tegi, lähtus valvurite survest. Vangid täitsid käske automaatselt, vahet tegemata. Siis ei tõstnud nad kõndides enam jalgu ja hakkasid väga iseloomulikult jalgu lohistama. Seejärel vaatasid nad ainult otse enda ette. Siis saabus surm.

Inimesed muutusid zombideks, kui nad loobusid igasugusest katsest oma käitumist mõtestada ja jõudsid seisundisse, kus olid valmis leppima ükskõik millega, mis neile väljastpoolt peale suruti.

"Ellujäänud mõistsid midagi, millest nad varem polnud teadlikud. Neile oli jäänud viimane ja võib-olla kõige tähtsam inimlik vabadus – valida ükskõik millistes oludes ise oma suhtumine toimuvasse."

Kui inimesel kaob oma suhtumine toimuvasse, hakkab ta muutuma zombiks.

Selline lootusetuse tunne tugevneb meie ühiskonnas. Juhus?