12. augustil leiab aset täielik päikesevarjutus. Kuid nagu Päikese täisvarjutuste aegu alati, on need enamustes nähtavuspiirkondades vaadeldavad siiski vaid osalistena. Ka seekordne varjutus on Eestimaalt vaadates osaline. Augustikuu tähistaevasse vaatab astronoom Alar Puss.
Kop-kop, lahti tee! August-onu ukse ees! Kõmiseb ta kõuehääl: „Olen valge Eesti mees, vaat näe! Närilised: halb teil päev; kass taas on kodus, teeb teil „kääks"!"
Nii see tõesti ka on. Käes on augustikuu. Ainus tõeliselt mehine kuu aastas. Vähemalt eesti keeles asjale vaadatuna. Võrdõiguslased ja feministid seal „poe taga" pole siiski asjade käiguga üldse mitte rahul, sest „tädistunud" kalendrikuid on (jällegi eesti keeles hinnates) „ainult" kaks (Juuli ning Mai), üheainsa „mehekuu" ehk Augusti vastu. Majandusministeeriumis ongi valmimas vastav järjekorde viisaastakuplaan augustikuu ümbernimetamiseks „vulakuuks", sest ka suvalisele naisenimele tuginev, näiteks „agatekuu" oleks liialt vähe revolutsiooniline ja kogu nimevahetusprotsess oleks „hullumaja uusväärtusi" samuti liialt vähe arvestav!
Kuid arvestades eespool olnud luuleridu, on seegi hullumeelne üritus kindlalt läbikukkumisele määratud!
Päikesest ja Kuust augustis
Päike paistab ka augustis suvekuudele omaselt päris kõrgel taevas, kuid hoolikam uurimine näitab juba kuu alguses, et Päikese tõusupiirkond hommikuses kirde-idakaares on jaanipäevase ajaga võrreldes nihkunud üsna arvestatavalt päripäeva ehk siis paremale poole. Õhtupoolne Päikese madaldumise ning loojumise piirkond on aga omakorda samas mõõdus loode-läänekaares vastupäeva ehk vasakule poole liikunud. Ka Päikese keskpäevane kõrgus on väiksemaks jäänud. Äsjakirjeldatu jätkub ka augustikuu edenedes. Siiski on ilm endiselt suvine, sest eelmistel suvekuudel veekogudesse ja atmosfääri talletunud soojavarud aitavad suve säilitada. Pealegi käib Päike ju siiski veel kõrgeid kaari mööda!
Ööpimedus võtab võimust: selgetel öödel laotub üle meie peade taevavõlv oma lugematu tähekupliga, mida aitab kaunistada ka kõrgelt üle meie peade kulgev Linnutee. Ka ööde pikkus üha kasvab, sellele aitab veidi kaasa ka nii õhtuste kui hommikuste hämarikuperioodide lühenemine. Valgete ööde selge ilma korral veel leitavad „riismed" madalas põhjakaares kaovad kuu esimese dekaadi lõpupoole, kuigi ametlik „pimedusepiir" ehk astronoomilise hämariku lõpp saabub küll alles 18. augustil.
Päike paistab kuu algupoole Vähi tähtkujus, 11-ndal augustil kell 3.57 siirdub aga (keskpunkti koordinaate arvestades) Lõvi tähtkujju.
Kuu faasid ikka ka:
Viimane veerand 6-ndal kell 5.21; noorkuu ehk kuuloomine 12-ndal kell 20.37; 1. veerand 20-ndal kell 5.46; täiskuu 28-ndal kell 7.18.
Kuu on sedapuhku palju paremini vaadeldav hommikuti, seega vana Kuu faasi aegu. Madalas asendis ning kehvasti vaadeldav on õhtune kasvav Kuu seekord praktiliselt kogu kuuloomise ning täiskuu vahelisel perioodil. Alles täiskuu ajaks saab Kuu jälle märksa paremini nähtavaks.
Planeetide augustiöine nähtavus
Sedapuhku saab üle päris pika aja rääkida, et kalendrikuu koondhinnangus on vaadeldavad kõik 5 palja silmaga vaadeldavat planeeti. Lisandub muidugi ka „agasid". Planeedid pole vaadeldavad kõik korraga ning ka peaaegu kõigil konkreetsetel kuupäevadel pole kõik 5 planeeti öö jooksul nähtavad. Lisaks tuleb märkida, et nagu enamasti ikka, on mõni planeet näha paremini, mõni halvemini.
Veenuse vaatlustingimused pole kiita. Veenus on leitav õhtuti väga madalas ehataevas veidi vasakul otse geograafilisest läänesuunast. Planeedil heledust jätkub (kuni -4.3 tähesuurust), kuid otsustavaks saab lühike vaatlusaeg väga madalas. Planeet loojub kuu alguses ligikaudu tund pärast Päikest. Edaspidi lüheneb vaatlusaeg veelgi; kolmanda dekaadi alguses loojub Veenus vaid pool tundi pärast Päikest. Kuu lõpu lähenedes, umbes 25-da paiku, kaob Veenus ehavalgusse. Veenus asub Neitsi tähtkujus.
Kuu on seekord Veenusele kõige lähemal 16. augusti õhtul.
Kuid selle „paari" tabamine võib olla tõeline katsumus. Kuigi Kuu on peale 12. augusti kuuloomist jõudnud juba sirpi kasvatada ja mõneti ka heledust, loojub Kuu ikkagi veel vaid 20 minutit pärast Päikest. Kuud võib ometigi Päikese loojangu aegu ja pisut hiljem leida väga madalas silmapiiri lähedal edela-läänetaevas. Kuud (ja leitud Kuu abiga ehk koguni Veenust!?) võib siiski loota leida ka juba enne Päikese loojumist. Veenus jääb Kuust paremale poole ja pisut kõrgemale ning loojub veerand tundi hiljem kui Kuu.
Teleskoobiga vaadates paistab Veenus umbes viimase veerandi poolkuu kujulisena; augusti edenedes faas ajapikku veidi kahaneb.
Saturn paistab sedapuhku planeetidest kõige paremini.
Planeet on nähtav hommikupoole ööd Kalade tähtkujus. Planeedi vaatlusaeg üha pikeneb (st planeet tõuseb üha varem) ning kuu lõpus paistab Saturn juba kogu öö. Planeedi heledus on 0.5 tähesuurust. Täitsa tubli hele „täht" suhteliselt tuhmis taevapiirkonnas. Kõrgeima asendi saavutab Saturn lõunakaares mõni tund peale keskööd. Vaadakem sel ajal samuti sinnakanti, mitte just madalale, kuid samas mitte ka väga kõrgele ning seal see Saturn siis särabki! Saturniga võrreldes mõjub märksa tuhmina koguni üsna lai taevaala Saturnist allpool.
Kuu on Saturni suhtelises läheduses 3. augusti ööl vastu 4. augustit (Saturn paikneb allpool). Uuesti on Kuu ja Saturn üksteisest mitte eriti kaugel 30. augusti ööl vastu 31. augustit.
Kui juhtub kaasas olema teleskoop, saab läbi selle vaadates nautida ka Saturni uhket rõngast, õigemini rõngastesüsteemi. Binoklist jääb üldjuhul rõngaste nägemiseks väheseks.
Ka punakas Marss on ilusasti nähtav, olles leitav hommikupoole ööd kirde-idakaares. Planeet tõuseb hiljem kui Saturn ning Saturniga võrreldes märksa enam vasakult (kirde poolt). Marsi tõusuaeg on augustikuu alguses kella 1 paiku, edaspidi umbes pool tundi varem. Marss on veidi vähem hele kui Saturn (1.3 tähesuurust), kuid sellest parajasti piisab Marsi lahterdamiseks esimese suurusjärgu „täheks", sarnaselt Saturnile. Muuseas, kogu (päris) tähistaeva peale kokku leidub vaid 21 esimese suurusjärgu heledusega tähte!
Marssi võib muidugi ka teleskoobiga suurendatult vaadata, uhkem vaatepilt ikka, kuid ta on parajasti Maale mitte eriti lähedal ning seetõttu erilisi detaile tõenäoliselt näha pole. Kuid loomulikult peaks ka palja silmaga planeetidele, sh Marsile, pilgu peale viskamine olema huvipakkuv tegevus.
Marss asub kuu alguses Sõnni tähtkujus, 12-ndal augustil kell 6.06 liigub aga Kaksikute tähtkujju.
Vana Kuu sirp asub Marsile suhteliselt lähedal 9-nda augusti hommikul (Marss asub madalamal).
Ka Merkuur saab augustikuu alguses hommikuti nähtavaks. Planeet ilmub 3-nda augusti paiku madalasse koiduvöösse kirdetaevas, hakates edaspidi tõusma umbes 1 tund ja kolmveerand enne Päikest. Nähtavusperioodi algul on Merkuuri heledus 0 tähesuurust, seega on Merkuur siis sama hele on Veega, mis särab õhtuti kõrgel kagu-lõunakaares, hommikuks aga vajub lääne-loode suunas mõneti allapoole. Kuid Marsi „sama ilusat heledust" piirab paiknemine heledas koiduvöös.
2. dekaadi algul on planeedi niigi suhteliselt lühike vaatlusaeg juba aegamööda lühenemas. Merkuuri heledus aga kogu kümnekonna päevase vaatlusperioodi vältel sedapuhku kasvab, seda kuni -1.1 tähesuuruseni. Paraku saab siin aga „lõpliku võidu" ikkagi endale vaatlusaja lühenemise aspekt ning 14-nda paiku kaob Merkuur uuesti koiduvalgusse. 8-ndal augustil kell 18.31 liigub Merkuur Kaksikute tähtkujust Vähi tähtkujju.
Ka Merkuuri tasub mõistagi teleskoobiga vaadata, kui selleks on võimalus. Merkuur paistab sarnaselt Veenusele mitte täiskettana, vaid ligikaudu poolkuu kujulisena, kuid väiksemana kui Veenus.
Merkuur on teleskoobis nähtav esimese veerandi Kuu kujuga. Vaatlusperioodi edenedes on Merkuuri faas kasvamas.
Väga kitsas vana Kuu sirp paikneb Merkuurist kõrgemal 11. augusti hommikul.
Jupiter on sedapuhku justkui Merkuuriga „nähtavuse-teatepulga vahetajaks".
Umbes 13-nda augusti paiku ilmub ka Jupiter hommikuti väga madalasse koiduvöösse kirdetaevas. Hinnanguliselt umbes kahel hommikul võiks heal juhul korraga näha olla nii Merkuuri kui ka sellest allapoole jäävat Jupiteri. Kui Merkuuri heledus on sel ajal (Merkuuri kohta) suisa hiilgav, siis Jupiter on üsnagi oma alati suure heleduse madalseisu kandis (-1,6 tähesuurust). Nagu esitatud arvud näitavad, on Jupiter ikkagi veidi heledam kui Merkuur, kuid sedapuhku mitte eriti palju. Kuna Jupiter tõuseb siis Merkuurist hiljem ja on madalamal, mõjub see samuti Jupiteri „kuninglikult helendamise" efekti vähendavalt.
Tegelikult ei paista küll kumbki planeet neil kahel hommikul, vastavalt 13. augustil ja 14. augustil, üldse mitte hästi… Edaspidi muidugi saab Jupiter üha paremini nähavaks.
15-ndal augustil on Merkuur möödumas Jupiterist 33 kaareminutit ehk ligikaudu poole kraadi (täiskuu läbimõõt) võrra põhja poolt. Kuid sel päeval ilma teleskoobi abita Merkuuri arvatavasti enam ei näe. Siiski: mine sa tea! Peame kõik ise järele uurima…
Rääkides veel Jupiterist, siis nagu juba viidatud, planeedi vaatlusaeg aegapidi pikeneb. Kuu lõpus tõuseb Jupiter 2.5 tundi enne Päikest ning on kergesti leitav, kuigi veel suhteliselt madalas. Jupiter paikneb Vähi tähtkujus.
Kuu ja Jupiter sedapuhku taevavõlvil lähestikku ei kohtu.
Jupiter paistab teleskoobivaates päris ilus oma tumedate vöötidega ja nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto. Kaaslased muidugi suured ei paista, on täitsa tähtede moodi. Justkui minimõõdus Päikesesüsteem… Võib aga juhtuda, et vaatlushetkel pole mõni neist nähtaval, asudes kas Jupiteri ees, taga või selle varjukoonuses.
Teleskoobiga, binokliga või ilma
Lisatähelepanek seoses Veenuse ja Merkuuri vaatega teleskoobis. Teame ju, et esimese veerandi kuu on alati „noor" ja paistab õhtuti. Viimase veerandi Kuu on aga omakorda rahvakeeli „vana" ning paistab hommikuti.
Kuid Veenus paistab praegu ju õhtutaevas ning Merkuur hommikutaevas! Nüüd aga sai ju eespool toodud kirjeldus selline, et Merkuur paistab teleskoobis just noore Kuu moodi! Ning õhtune väga madal Veenus paistab teleskoobis vana Kuu moodi!
Asi on selles, et teleskoop „pöörab pildi ümber". Tegelikult, kui silm suudaks seletada, paistaks Veenus praegu faasilt noore Kuu moodi ja Merkuur vana Kuu moodi. Nii nagu peabki vastavalt õhtuti ja hommikuti see vaatepilt olema. Kuid palja silma jaoks paistavad nii Merkuur kui Veenus punktallikatena nagu tähedki. (Sama on lugu ju ka teiste planeetidega). Kuid punktil ju kuju pole; seega pole sellisel moel näha ka faase…
Teleskoop on meil vajaduse (ning muidugi ka võimaluse) korral abiks, kuid vaatepildi ringi keeramise hinnaga. Muidugi, sarnaselt „õigetpidi" näitavate binoklite ehitusele saab ka teleskoopidele lisada täiendavaid optilisi elemente, mis kokkuvõttes ei vii vaatepildi ümberpööramisele, kuid see toimub alati teatud valguskadude hinnaga. Ning üldiselt pole ju mõtet ka.
Binokli puhul on õigetpidi pilt siiski mõttekas, sest üldjuhul on vaatlusobjektiks siis ju maapealsed esemed ja inimesed…
Näiteks kui binokkel nägusa naabrinaise akna poole suunata, on ju ikka parem, kui ei pea nähtavat vaatepilti lisaks veel oma peas tüütult ja pikalt „ümber arvutama" hakkama… Kuid teleskoopi, mida võimsama suurendusega see ka on, on vastavalt üha vähem mõtet kaugete, kuid siiski maapealsete akende või teatud varjuliste liivarandade poole suunata. Sest teleskoobi vaatevälja jääv, kuigi uhkelt suurendatud pilt, on lihtsalt niivõrd väikese mastaabiga, et muudab ilusate, kuid „veidi makroskoopilisemate mõõtudega objektide" vaatlemise ülimalt tüütuks ning aeganõudvaks.
Pikapeale võib siin tekkida põhjendatud küsimus: „Aga kust sina seda nii täpselt tead? Omadest kogemustest?"
Vastus on ülimalt lihtne ja flegmaatiline: „Ei ega mina ei tea midagi, lihtsalt ükspäev üks tuli ja rääkis ning läks siis kohe minema…"
Öötaevast üleüldiselt
Korraks sai eespool juba mainitud uhkelt säravat Linnuteed, mis augustiõhtutel suisa üle seniidi ehk lagipea kaugele eemale lõunasse, õigemini pigem lõuna-edela suunas kulgeb. Vastassuunas, põhja poole Linnutee siiski nii „edukalt" ei kulge, vaid keerab sujuvalt rohkem kirde poole. Lõunakaares asuvad Linnnutee foonil kaks uhket ja suursugust lindu: Luik (ülemine) ning Kotkas (alumine). Nende tähtkujude heledaimad liikmed, vastavalt Deeneb ja Altair, on piisavalt heledad, et olla nähtavad ka valgete ööde aegu, seda kasvõi suvise pööripäeva öösel.
Luigel ja Kotkal on teatud sarnane, vähemalt mingis lähenduses risti paiknevate kujuteldavate joontega struktuur. Luik paikneb nii, et kujuteldav saba (seesama Deeneb) asub kõige kõrgemal, pead kujutav tuhmim Albireo aga madalamal. Hästi on eristatav „laiu tiibu" kujutav täherida ristuvana Deneebit ning Albireod ühendava tähereaga. Kotka korral tuleb samuti esile midagi ristuvate „tähejoonte" taolist, kuid sedapuhku paikneb kujuteldav lind „õigetpidi": pea (Altair koos veel kahe, tuhmima tähega) asub ikka ülevalpool.
Teleskoobiga tasuks uurida näiteks Albireod Luige tähtkujust. Tegu on kolmiktähega, mille üks, sinist värvi ja pisut tuhmim komponent on teleskoobivaates parajal vahekaugusel teisest, pisut heledamast tähest, mis paistab omakorda kollakas-oranžina. Tegelikult on ka see teine ja heledam täht omakorda kaksiktäht, kuid tavaline teleskoobiga pealevaatamine ei reeda antud juhul täiendavat kaksiklust.
Võttes järgnevas jutus abiks ka eeltoodud joonise, siis Luige kõrval, Linnutee heledamast ribast juba väljaspool, asub kõrgel taevas ilus, kuigi nõrkade tähtedega Lüüra tähtkuju. Tähtkuju ülesleidmine pole keeruline, sest heledaim täht on seal Veega, Eesti laiuskraadil heleduselt kolmas täht taevas; ikka selles päris-tähtede arvestuses. Tähtkuju tuhmimate tähtedega küllalt pisike põhikontuur on midagi ristkülikut meenutava rööpküliku taolist. Üks fantaasia variant on siinkohal näha midagi väikesemõõdulise vankri taolist. Siiski tuleb hoiatada, et päris Väike Vanker asub põhjataevas ning on Lüürast suurem ka veel!
Rääkides veel Lüürast kui talumehe „"illegaalsest", KP-s registreerimata" vankrist, siis kahe allapoole jääva „vankriratta" nurkvahemaa peaaegu et keskel asub kaunis kosmiline udukogu (M57), mis tähtkuju järgi ka Lüüra uduna tuntud on. Olemata üldsegi mitte suitsetamise pooldaja, meenutab telekoobis nähtav vaatepilt ilusat suitsurõngast. Väga väikese teleskoobiga Lüüra udu (veel üks levinud hüüdnimi on sellel Rõngas) siiski hästi ei näe. Ammugi mitte binokliga.
Lüüras asub mainimisväärne teinegi objekt, mis on koguni neliktäht. Selle leidmiseks „ronime" vankrikese kujundist ülespoole, Veega juurde. Veegast omakorda liigume mõnevõrra vasakule ja ülespoole. Seal paistav mitmiktäht Epsilon Lyrae on oma kahe peamise komponendi osas suisa palja silmaga eristatavuse piiril. Süsteem kannab muuseas üpris hiljuti pandud nime Pongaponga. Nimi on meeldejääv, sest ka ühe Saksamaa „kaasaegse", suurelt jaolt Aafrikapärase korvpallikoondise üks tumedama tooniga neegreid kannab enam-vähem sama nime, kui vaid „lähte-nimetus" Pongaponga 2-ga läbi jagada…
Mainitud tähesüsteem koosneb 5 tähest. Üsnagi hästi, nagu juba mainitud, on eraldatud selle tähtede süsteemi 2 osa, millest ühes on omakorda kaks, teises kolm komponenti. Kahe osasüsteemi nurkvahemaa on üle 3 kaareminuti, seega võib tõesti loota, et vähemalt mõned vaatlejad suudavad palja silmaga neid (kahe eri tähena) eristada. Kuid kindlam on siiski kasutada binoklit või teleskoopi.
Jagasime, soovitavalt siiski mingi optilise abivahendiga, selle „kahekordse Bonga", või nojah, ikka Pongaponga, kaheks osaks. Kumbki osa on omakorda vaadeldav kaksiktähena, kuid nüüd on juba korralikku teleskoopi ja paraku ka Maa atmosfääri abi vaja. Sest kumbki täht saab teleskoobis omakorda kaksiktäheks vaid pisut alla 2.5 kaaresekundilise nurga tingimustes. Ning alati ei pruugi Maa atmosfäär meile sellise lahutusvõime „lõbu" lubada. Õnneks aitab meid teatud määral siin see, et Lüüra tähtkuju on augustiõhtutel väga kõrgel taevas. Kõik 4, tegelikult isegi 5 Epsilon Lyrae tähte on A-spektriklassi ehk valget värvi tähed. Süsteemis on nimelt veel 1 täht, mis tiirleb küllalt lähedasel orbiidil ümber ühe neist neljast tähest ning pole siiski teleskoobis eraldi vaadeldav.
Kui aknast avaneb vaade idakaarde, siis tasub õhtuti vaadata vasakule ja üsna kõrgele. Sealt paistab Kassiopeia, 5 heledast tähest koosnev vinkel. Suur Vanker asub loodetaevas.
Juttu peaks tegema ka hilishommikusest öötaevast. Eriti just kuu keskel ja lõpupoole on (kasvõi järjepanu hommikust hommikusse) huvitav jälgida, kuidas üha suurem osa uhkest Orioni tähtkujust enne valgenemist tõusta jõuab. Augustikuu alates me Orioni veel üldse ei näe. Mõni hommik hiljem ilmuvad koiduvalgusest madalasse idakaarde Orioni õlga tähistavad hele punakas Betelgeuse (1. tähesuurus) ja sellest tuhmim Bellatrix (2. tähesuurus). Põnevaks läheb kuu keskpaiku, kuid üksteise järel saavad sirge reana järgemööda nähtavaks 2. tähesuuruse tähed Mintaka, Alnilam ja Alnitak, moodustades Orioni vöö. Samasse kalendripiirkonda jääb ka üht Orioni jalga tähistava Riigeli, ühtlasi ka Orioni heledaima tähe, hommikune nähtavaleilmumine. Orioni teist jalga tähistava 2. suurusjärgu tähte Saiph tuleb kõige kauem oodata. See täht ja ühtlasi kogu Orioni tähkuju saab hommikuti nähtavaks augustikuu kolmanda dekaadi keskpaigaks.
Marsist paremal pool on hommikuti näha ka teine oranžikas täht; see on Aldebaran Sõnni tähtkujust. Tähed on ka üsna sarnase heledusega (Aldebaran on üsna pisut heledam). Nii et jääda võib ka ekslik mulje, et vaadelda on kaks Marssi korraga… Kui altpoolt tõuseb lisaks ka Betelgeuse, samuti punakas täht, siis moodustavad punaka tooniga tähed taevas kena kolmnurga. Platsis oleks siis justkui juba kolm Marssi korraga…
Aldebaranist ülal ja paremal paistab Taevasõela täheparv, paistes kui üks pisikest vankrikest meenutav tähekobar. Võrdluseks võiks otsida üles Lüüra tähtkuju, mis on lääne-loode poole vajunud. Samuti soovitaks võrdluseks vaadata edelasse-läände (õhtutaevas kagusse) Luige ning Kotka tähkujude naabrusse, kus asub Delfiini tähtkuju, mis on samuti vankrikese kujuline.
Väga jämedal hinnangul asub teleskoobiplaneet Uraan (heledus 5.7 tähesuurust ehk 6. tähesuurus) Aldebarani ja Taevasõela vahelise (paraku päris pika) mõttelise joone keskme kandis. Kui teleskoop või binokkel tabab sealkandis suhteliselt heleda ja tähest „pisut suurema" objekti, peaks Uraan leitud olema. Võrdluseks võib seejärel püüda kontrollida, kas see nõrk „täheke" paistab ka niisama, paljaga silmaga leitavana. Võimatu see pole.
Jälgida võib näiteks ka seda, kuidas õhtuti madalas kirde-põhjataevas paistev hele täht Kapella Veomehe tähtkujust hommikuks üha kõrgemale kerkib. Mida edasi kuu lõpupoole, seda kõrgemale „ronib" ka Kapella.
Päikesevarjutus 12. augustil
12. augustil leiab aset täielik päikesevarjutus. Kuid nagu Päikese täisvarjutuste aegu alati, on need enamustes nähtavuspiirkondades vaadeldavad siiski vaid osalistena. Ka seekordne varjutus on Eestimaalt vaadates osaline.
Täisvarjutuse riba lähtub sedapuhku Euraasia põhjarannikult Taimõri poolsaare kirdervast üle Põhja-Jäämere (möödub napilt põhjapoolusest). Edasi kulgeb täisvarju sattuva Päikese nähtavuspiirkond piki Gröönimaa idaserva (v.a enamus äärmisest rannikualast) lõunasse ning siis üle Islandi lääneserva. Sealt edasi kulgeb täisvarju vöönd kitsalt üle Atlandi ookeani Hispaania põhja-kirdeserva kohale (v.a äärmine piiriala Prantsusmaaga) ning sealt edasi lõpuks Vahemere lääneosa kohale. Ah jaa, väga väikeses piirkonnas Portugali kirdenurgas on samuti varjutus täielik.
Päris huvitav täisvarjutuse kulgemise kaar kokkuvõttes. Tundub kuidagi ebaloogilise kujuga, kuid kõik taandub kokkuvõttes alati sellele, kuidas toimivad täisvarjutuse trajektoori kujundamisel koosmõjuna Maa pöörlemine, Kuu liikumine ning Maa erinevate laiuskraadide eripärad seoses Päikese erinevate kõrgustega varjutuse aegu eri kohtades.
Alloleval pilldil on toodud seekordse täieliku varjutuse piirkonnad Maal ning suuremalt jaolt ka piirkonnad, kus varjutus on osaline. Täisvarjutuse nähtavuspiirkonna riba on tähistatud punaste joontega. Selle sees olevad kollased ellipsid näitavad, milline on Päikese varju jääva maapinna ulatus vastavas piirkonnas. Paralleelsed kollakad jooned iseloomustavad osalise päikesevarjutuse faasi protsentides. Rohelised jooned iseloomustavad vastavates vaatluskohtades varjutuse keskmomente maailmaaja ehk nullmeridiaanil kehtiva vööndiaja järgi (Eesti suveajast tuleb lahutada 3 tundi). Eestist lääne ja ida poolt mööda kulgevad kollased jooned näitavad seda, et (Eestis osaline) päikesevarjutus lõpeb pärast Päikese loojumist. Sinine joon nende joonte keskel näitab, et ka varjutuse keskmoment on siiski enamusel Eesti territooriumist (v.a äärmine kaguserv) vaadeldav.
Täielik päikesevarjutus, seal, kus see näha on, kestab sedapuhku ajaliselt üsnagi vähevõitu; kuidagi nagu vähe ju isegi vaid üldise piirangu, kuni maksimaalselt (sealjuures harvade) ligi 8-minutiliste ajavahemike raames olevast valikust. Andmed ütlevad, et peaaegu kõikjal saab (pilvede puudumise korral…) vaatepilti nautida alla 2 minuti, vaid Islandi kandis peaks 2 minutit täis tulema (praktikas on seegi erinevus ju mitte just suur).
Arvatasti peab huviline, nagu sellisel juhul ikka, tegema eelneva valiku: kas püüda nähtust hoolega pildistada, sihtides erilise hoolega eriti just neid „briljantsõrmuse" momente, kui varjutus just algab või just lõpeb. Teine variant on klõbistamise maratoniga mitte (liialt!) kaasa minna ning lihtsalt vaadata ja haruldast vaatepilti nautida. Ise vist valiksin viimase variandi. Varjus Päikesega ilmestatud fotosid ning postkaarte saab ju niigi siis igalt poolt ümbruskonnast… Ning nii umbes 1 kuni 2 pilti jõuab vast, kui „sisemus ikkagi sunnib", rahulikult siiski ära teha, mis sellest, et tõenoliselt jääb just „kihlasõrmuse" foto tegemata.. Tühja sellega, parem on lihtsalt haruldast nähtust vaadata. Muidugi peavad kogu aeg käepärast olema ka Päikese valgust neelavad „maskid".
Veidi ehk veel sest „briljantsõrmuste" temaatikast. Kasutades siinkohal näiteks mõnede pallimängu-kommentaatorite suisa üheaegselt nii nimisõnaks, tegusõnaks, sidesõnaks kui veel kõigeks muukski kasutatavat alalist sõnapaari „OLGEM AUSAD…", siis reaalsed sõrmused on ju täiesti maapealsed esemed… Kuigi, nojah, OLGEM AUSAD, omajagu raha nende eest kaupmees siiski soovib, kui just keegi, OLGEM AUSAD, ei otsusta „kauba likviidsuse suurendamise huvides" öisel ajal ning kaupmehe teadmata „poes ära käia"… Sest, OLGEM AUSAD, ühe (muuhulgas!) Eesti Panga nõukogu esimehena „tuntust kogunud" isiku üks käibefraas: „Kõige olulisem on likviidsuse likvideerimine", oli vist siiski paraku ekslik. Kuid, OLGEM AUSAD, just „tegijatel" juhtub ju „mõndagi"! Eks ole ju nii, OLGEM AUSAD! (?)
Kuid mitte ehk kõige rännuhimulisema eestlase kodumaal on seekordne varjutus osaline. Kusjuures sarnaselt nt Hispaaniaga asub Päike varjutuse ajal madalas.
Ometigi julgeks nii öelda, et varjutus peaks ka Eestis olema hästi vaadeldav, kui ainult pilvi ette ei jääks! Muidugi tuleb leida ka vaba vaade madalale lääne-loodetaevale.
Asi on esiteks selles, et Päikesest saab varjutatud päris suur osa.
Maksimaalse faasi aegu katab Kuressaares Kuu vari 84 % Päikese läbimõõdust ning 80 % läbimõõdust. (Nagu me teame, tähendab % – märk protsenti). Mandri-Eestis on kaetud õige pisut väiksem osa Päikesest, kuid tähelepandavat vahet siiski pole.
80 protsenti on siiski päris suur varjutuse faas – Päikesest jääb nähtavaks vaid ülespoole pööratud sirp!
Lähtudes jälle Kuressaarest, siis osaline varjutus algab kell 20.04; Päike (selle näiva ketta keskpunkt) asub siis 9 kraadi kõrgusel. Maksimaalne varjutuse faas, nende äsjatoodud protsentidega, leiab aset kell 20.56. Päikeseketta keskme kõrgus horisondist on siis vaid 2.5 kraadi! Meenutame, et Päikeseketta enda läbimõõt nurgamõõdus on pool kraadi! Osalise varjutuse lõpp saabub kell 21.46. Kuid seda momenti me enam jälgida ei saa, sest vahepeal, kell 21.26 on Päike juba loojunud.
Päikese (ja ka Kuu) tõusu ning samuti loojangu momentideks loetakse ajamomente, mil taevakeha ülemine äär on parajasti horisondil. Seega varjutuse lõpuks on Päike juba üleni loojunud.
Kusjuures Päikese loojumine on sedapuhku huvitav; oleks vaid selget ilma seal läänekaares silmapiiri lähistel! Alguses kaob silmapiirilt alumine, varjutatud osa ning siis muutub nähtamatuks ka varjutamata osa Päikesest.
Ka mujal Eestis on pilt selles mõttes sama, et varjutuse maksimaalne, päris suur faas saabub ajal, kui Päike on väga madalas. On nagu tüütu vaadelda? Eks ta ole jah, kuid parajasti pilvedeta Maa atmosfääri korral on nähtuse sellistes tingimustes jälgimisel ka oma eelis. Nimelt väga madala Päikese tingimustes läbib selle valgus üsnagi paksu atmosfäärikihi ning Päikese kiirgus ei pimesta nii palju kui kõrgel taevas asumise korral! Palju oleneb siiski ka (võimalike) pilvede olemusest.
Kui atmosfäär on mõneti, kuid mitte ka eriti „sogane" nagu see just nimelt väga madalale vaadates sageli on, võib Päikese näiv, punakaks tõmbunud ketas muutuda peaaegu paljale silmale mitte eriti liiga tegevalt vaadeldavaks. Seda lihtsam oleks siis kiirelt tabada ka varjutuse kontrastet pilti.
Siiski, rõhutaks tugevalt äsjast sõna „peaaegu"!
Ei taha siiski kuidagi anda juhtnööre Päikese palja silmaga „puurimiseks", seda isegi suisa horisondi suunal. Varjutuse vaatlejal ei tasu teha midagi enamat kui ikka igapäevast: juba ühekordne silmanurkne kiirpilk Päikese asukoha kanti paneb meil harjumuspäraselt otsekohe „vaatlusreeglid" paika: samamoodi nagu see on olnud läbi kogu inimkonna ajaloo selgesse päevataevasse vaadates!
Varugem, nagu päikese vaatlemise puhul ikka, mingeid valgust nõrgendavaid filtreid. Olgu see floppy-ketas (veel parem võib olla kahekordne, eks katse-eksitus näitab), keevitaja mask või midagi muud taolist, kasvõi tahmased klaasid. Uhke vaatlusabi oleks muidugi näiteks just Päikese atmosfääri vaatlemiseks ehitatud pisike spetsiaalteleskoop ehk koronograaf.
NB! Tavalise teleskoobiga, samuti binokliga ärge kindlasti mitte kunagi Päikese suunas vaadake! Raudkindlalt kehtib see ka 12. augusti päikesevarjutuse aegu!
Päikese hiljutise asukoha suunas võib (sh teleskoobiga) uhkelt otse vaadata ainult ühel tingimusel: Päike peab kindlasti juba loojunud olema ning kindluse mõttes olema ka silmapiirist vähemalt pisut allapoole vajunud!
Teatavasti päikesevarjutuse puhul vastavad kellaajad, samuti maksimaalsed varjutuse faasid eri kohtades samad ei ole. Erinevus kasvab vahekauguste suurenedes. Siinkohal tuleb kiita Eesti väiksust: erinevused pole suured.
Tartus on asjaolud järgmised. Osaline varjutus algab (varju serv ulatub Päikeseketta servale) kell 20.03 (Päikese keskpunkti kõrgus on siis 7 kraadi). Maksimaalne faas leiab aset kell 20.54 (vastavalt on kõrgus siis 0,8 kraadi) ning osalise varjutuse lõpp on kell 21.44; Päike on siis juba loojunud, seda kell 21.09.
Mida tähendab Päikese ketta keskme kõrgus 0.8 kraadi? Päikeseketta läbimõõt on 0.5 kraadi. Keskmest ääreni on seega 0.3 kraadi. Seega on ka Tartus Päike maksimaalse varjutuse faasi aegu veel üleni nähtav, alumise ääre kõrgus silmapiirist on sama suur kui ketta läbimõõt: 0.5 kraadi! Vaatepilt võib olla väga huvitav, samas aga kergesti ka pilvesoga poolt rikutud!
„Kauges" Kagu-Eestis kipub Päikese alumine äär varjutuse keskmonendi ajal horisonti riivama või juba ka kadunud olema.
Üks asi tuleb siin veel mängu seoses täpsete kellaegadega. See on atmosfääri „tõstva efekti" ehk uhkemini kirja pannes refraktsiooni mõju. Toodud Päikese loojangute kellaaegade arvutustes on arvestatud „keskmist refraktsiooni". Kuid Maa atmosfääri omadused pole ajas täpselt ühesugused; nii võivad mõnikord veidike varieeruda ka taevakehade tõusude ning loojangute kellaaajad, samuti (kuigi veelgi vähem) ka Päikese ketta kõrgused varjutuse keskmomendil. Varju ulatust Päikese ketta taustal see efekt aga ei häiri.
Lisaks atmosfääri „hajumistele" kipub vist veidi „hajuma" ka siinnne jutt. Selle tõttu lisaks siinkohal ka Grandioosse, Euroopaliku, Eksistentsiaalse, sten(Bock)iaalse, Soo-Põhise, Pruun-Vikerkaarse, Negriid-Frigiidse, Leht-Me-Lehmiinse, Imekspandavalt Imelise, Uskumatult Illussoorse, Enneolematult Kolossaalse, Sibulate-Grillimise-Laadse, Juhkelt Jukrainapjarase, Meeltliigutavalt Melanhoolse, Edumeelselt Esimese,… STOPP!!!
Vabandust, „e-valimisteenistuse" häkkerid sattusid jälle kohale…„Juhatasime" nad taaskord välja! Eeskujuks kõigile eelolevaks sügis-talveks ja märtsi alguseks!
Püüdes uuesti jätkamiseks alustada, tooks tegelikkuses siiski hoopis pigem suisa väikese, kuid pisut koondava tabeli siia juurde.
NB! Tabelis esineb 2 olulist kirjaviga: osalise varjutuse lõpp on Tallinnas kell 21.44, mitte kell 20.44. Kablis on osalise varjutuse lõpp kell 21.45, mitte kell 21.36. Mis siis, et Päike on mõlemas paigas (nagu üldse kogu Eestis) selleks ajaks juba loojunud…
12. augusti õhtu – mis juhtub edasi?
Jätkame 12. augusti õhtu lainelt. Madalas lääne-loodekaares varjutusest väljuma hakkavast Päikesest on nähtavale jäänud „ülespidi" pööratud päikesesirp. Sirp hakkab aeglaselt kasvama, kuid siiski loojub peatselt. Saabub hämarik, hakkab pimenema. Aegapidi kattub taevas imelise tähemustriga, imetleda saab ka üle pea kaugele lõunasse kulgevat Linnuteed. Kas Kuu ka varsti tõuseb?
Noh, Teadus- ja Hariduspõllu Juhtiv Suurkuju- ja Loovisikus: suvatsege vastata!
„Pas… tell… kan… nell… kiss… sell… pim… pämm…"
No selge… Ega suurt muud polnudki oodata… Kuigi paar artikuleeritud sõnagi olnuks ka juba märge progressile suundumuse, mis siis et algul okkalisest, teest…
Rääkides nüüd jälle asjalike inimestena omavahel, siis Kuul on keeruline sedapuhku kiiresti tõusta, sest äsja koos Päikesega ta looja ju läkski. Sest päikesevarjutus ju seda tähendabki, et Kuu ning Päike asuvad Maalt vaadates päris täpselt ühes ja samas suunas. Kuu aga asub Maale märksa lähemal kui Päike. Kuu näiv ketas, paistes meie poole pööratuna kuuloomise, loomulikult ka selle erijuhtumi, päikesevarjutuse ajal, väga tumedana, Päikese kettale siis ju ette jääbki!
Nagu eestpoolt võib kontrolliks vaadata, on 12. augustil ühtlasi ka noorkuu ehk kuuloomine. Nii peabki olema. Siiski, enamuse kuuloomiste aegu Kuu siiski otse Päikese ette ei satu. Sel juhul ei ole Kuu kuidagi vaadeldav, sest hele taevas Päikese lähiümbruses vastandina Kuu valgustamata küljele kuskil sealsamas taevapiirkonnas ei jäta Kuu nägemiseks vähimatki võimalust.
Seega 12. augusti õhtul ootab ees kuuvalguseta öö! Nii nagu oli ka eelmisel ööl! Ülimalt kitsas ja kuidagi nagu „selili vajunud" vana Kuu sirp ilmub viimast korda selles nähtavuse tüklis 11. augusti hilisöisesse hommikutaevasse, kuid see ei sega kedagi, pakkudes vaid täiendavat taevailu. Ning selliseid ilusasti pimedaid öid aga just parajasti vaja ongi! Sest 12. augusti ööl vastu 13. augustit on oodata tänavuste augustikuiste lendtähtede maksimumi!
„Langevad tähed" on augustiöödel sagedane täiendav uhkus statsionaarsele tähistaevale ehk siis nn mittelangevatele päris-tähtedele. Kuigi mitte ka just ülimalt sageli, tuleb augustiöödel ju siiski omajagu ette ka selgeid öid. Ning samuti, mitte just alati ja mitte just kindlapeale, on augustikuu öödel võimalik haruldane, vaatlejale meelepärane kombinatsioon: on suhteliselt soe ning samas ka pime. Seega kannatab päris pikalt õues viibida ning tähistaeva poole vaadata. Tõsi küll, öötaeva ilu täielikuks nautimiseks tuleks tehisvalgusest eemale hoiduda.
Samas ei tasu ehk ka nii kaugele minna, et n.ö „köhe" hakkaks. Seegi mõjuks ju segavalt. Selle vastu on muuseas hea rohi – tahtmisel ja vajadusel võtke taevauurimine ette mitmekesi koos!
Ah et „mõtete koondamiseks ja vaatlusprogrammi paremaks koostamiseks" kuluks ära see „40-kraadine"? See küll kindlasti ei sobi programmi! Eriti vähe veel juhul, kui ka teleskoop, päris tundlik ja osavust ning ettevaatust nõudev aparaat, kaasas ja käepärast on! Ei, ei, ei, ka „see variant" ei sobi ammugi kuidagi, sest „96- kraadine" kraam on ju veelgi palju hullema mõjuga! Isegi 4- 5- kraadised õlled viivad vist viitsimise varsti minema…
Kui midagi siiski turgutuseks kasutada (see idee pole kusjuures üldse halb), siis võib-olla mingit soojemat tavajooki. Sest ka augustiöö võib siiski jahe olla. Eriti veel mitme tähistaeva all veedetud tunni peale. Pikalt enam-vähem paigal seismist (või istumist või suisa lamamist) tuleb arvestada ka riietuse valikul. Öösel pole sama soe kui päeval!
Lendtähtede (võib-olla arvukate!) ootuses
Ennem sai mainitud muu hulgas Kassiopeia tähtkuju. Sellest allpoole jääv tähekontuur meenutab mingit 2 haruga harki. Seda tähtkuju ongi meil parajasti veidi vaja.
Augustikuu öid uhkemaks tegevate lendtähtede näiv lähtepunkt taevasfääril ehk radiant asub ühe Vana-Kreeka vägimehe, suisa peajumal Zeusi enda poja, per-Zeusi järgi nime saanud Perseuse tähtkujus. Seesama tähtkuju see „2 haruga hark" ongi. Siit tuleb ka nimetus vastavale tähesajule, perseiidid.
Lendtähtede radiantidega seonduv pole muidugi tegelikult põhjuslikus seoses ühegi tähtkujuga. Tähtkujud üleüldse on ju lihtsalt Maalt vaadates erinevalt heledatena paistvate tähtede ning samuti Maal elavate eri inimrühmade fantaasiate kokkupuute tulemus.
Asi on mõistagi hoopis selles, mis suunalt maailmaruumis ühe või teise meteoorivoolu meteoorid Maa atmosfääri kihutavad. Kuna aga kogu taevasfäär on ametlikult eri tähtkujudeks jagatud (kokku 88 tükki), siis on paratamatu, et iga erinevat meteoorivoolu iseloomustab mingi erinev punkt taevas. Mis igal konkreetsel juhul asub paratamatult „mingis tähtkujus". Antud juhul on siis „kangelaseks" vaat et suisa Zeusi enda mõõtu tähtkuju!
Hinnangud tänavuste perseiidide arvukuse kohta lähevad osaliselt lahku. Ikka just selles osas, kui suureks võivad meteooride tunniarvud ulatuda. Üldiselt on eeldus siiski selline, et tänavu võiks olla lendtähti rohem kui seda „keskmiselt" augustiöödel ette tuleb. Pakutakse 100 (see on tavaline), 150, ka 200 lendtähte tunnis, ka suurem tähesadu (või isegi mitu) pole välistatud.
„Augusti-meteoorid" on uhked vaadata, neid võib ette tulla nii tuhmimaid kui heledamaid, ka eri värvid võivad esindatud olla. Heledamate, nö boliidi mõõtu juhtumid võivad, toimudes Maa kõrgatmosfääris, pakkuda isegi efektse plahvatusliku vaatemängu.
Aktsioonist „kõik puhuvad!" seoses meteooridega
Perseiidide meteoorivoo lendtähed sisenevad Maa atmosfääri suure kiirusega, Kiirus on tõesti päris suur, koguni 60 km/s, nii kiiresti „sõidavad" taevalaotuses need meteoorid. Kiirus on selleski mõttes muljetavaldav, et „autosõiduühikutes" on see koguni 216 000 km/h. Pole siis ime, et selliselt kihutava osakese läheduses tõuseb temperatuur suisa mõne tuhande kraadini, osake laguneb („põleb ära") ning ka ergastatud õhumolekulid selle läheduses saavad lõbusasti helendada. Mõnikord on märgata meteoori nn „sabana" ka õhu järelhelendust, sest molekulide ergastamine võib aset leida mitmes eri järgus.
Erinevad meteoorid eri vooludest, samuti juhuslikud meteoorid, võivad muidugi siseneda Maa atmosfääri erinevate kiirustega. Näiteks teise, juulikuust augustikuusse ulatuva suhteliselt tuntud meteoorivoolu, delta-akvariidide enamuse kiirus on veidi üle 40 km/s.
Kuid mingid piirid kaugelt maailmaruumist Maa atmosfääri tihedamatesse kihtidesse langevate ning uhket vaatepilti pakkuvate meteooride kiirustele on siiski olemas; alampiir on 11.2 km/s. Miks? Kas maailmaruumis aeglasemalt liikuda ei tohigi? Ei noh, tohib ikka. Kuid jutt on just kaugelt tulles Maa suunas langemisest.
Minimaalse liikumiskiiruse kohustuslik sätestamine kohalike „puuhaamrite" kogus pole ehk isegi veel eelnõuks „vormistatud". Isegi vist veel mitte omakorda selle kamba poolt, kes peavad tegelikult hoopis seadusi alandlikult täitma, mitte aga igatsugu, kusjuures reeglina koguni põhiseadusele mittevastavaid ning seega automaatselt ebaseaduslikke ning täitmisele mittekuuluvaid „üllitisi" „koputamiseks ette koputama"! „Aga Ok, seltsimees vallavanem, praegu pole aega sind kinni panna". „Ok!!" „Ok!!!"
Kiiruse alampiiri põhjus meteooridele seondub sedapuhku hoopis Maaga! Koolis (enne praegust „rikkiliänud teekannu-samovari-aega") õpetati, et on olemas esimene kosmiline kiirus. Arvestamata Maa atmosfääri lisamõjusid, tähendab 1. kosmiline kiirus (7.9 km/s ) seda, et sellisel kiirusel (enam-vähem!) otse üles startinud rakett ei kuku Maale tagasi, vaid jääb selle ümber ringorbiidil tiirutama.
Ega selline „üleshüpe" ole naljaasi. 7.9 kilomeetrit sekundis tähendab ju 28 440 km/h! Sellepärast olemegi täiesti harjunud, et iga ülesvisatud ese kukub „igal juhul" alla tagasi…
Kasvatades stardikiirust, ei kuku muidugi samuti rakett Maale tagasi, vaid jääb selle ümber tiirutama. Kuid ilmneb uus huvitav asjaolu: raketi orbiit ümber Maa muutub piklikuks ehk elliptiliseks. Mida suurem algkiirus raketile anda, seda kaugemale Maast raketi orbiidi kaugem ots kulgeb.
Järgmiseks piirkiiruseks ehk teiseks kosmiliseks kiiruseks on 11.2 km /s. (Täpsemalt 11.19 km/s.) Teisendades jälle kilomeetriteks tundideks, saame 40 320 km/h .
Teine kosmiline kiirus tähendab, et sellise algkiirusega raketi orbiidiks saab parabool. St, ilma teise otsata ellips. Ehk siis, rakett on enda Maa gravitatsioonist ehk külgetõmbest suisa lahti murdnud ning liigub Maast (siiski Päikesüsteemi jäädes) suvalisele kaugusele, pöördumata Maa suunas tagasi!
Andes startivale raketile veelgi, teisest kosmilisest kiirusest suuremat algkiirust, saab rakett ka sel juhul „avatud orbiidi", kuid veelgi, kuidas öelda, „ulatuslikumalt laiema" kujuga ehk hüperboolse orbiidi. Sellisel juhul rakett mõistagi samuti Maale poole tagasi ei pöördu.
Teine kosmiline kiirus tähendab, et sellisel kiirusel kosmosesse liikudes jääb kihutava osakese hoog üha väiksemaks, kuni (Maa, kuid mtte Päikese suhtes!) praktilise seismajäämiseni. Rakett või mingi muu objekt (nt kasvõi kuul) jääb Päikese tehiskaaslaseks, kuid seos Maa külgetõmbega kaob.
Nüüd võiks ette kujutada omakorda kosmilist objekti, kasvõi pisikest meteoorosakest Päikesesüsteemis, mis alustab kusagilt kaugelt, praktilisest peaaegu paigalseisust Maa suhtes, Maa poole liikumist. Ikka selle alguses väga nõrgana „tunnetatava" Maa gravitatsiooni üha kasvaval toimel. Lõpuks on kosmiline osake kogunud Maa atmosfääri langemiseks vajaliku minimaalse algkiiruse: 11.2 km/s.
Paneme tähele, et jätsime startivate rakettide (või mille iganes) kosmiliste kiiruste puhul arvestamata vajaliku lisaenergia, et ületada Maa atmosfääri takistavat mõju.
Uurime meteooride liikumist edasi. Äsja kirjeldatud „praktiline paigalseis" Maa suhtes kosmoses on muidugi haruldane, pigem kunstlik kontseptsioon. Seega enamikel juhtudel saavad meteooride lõppkiirused atmosfääri langedes muidugi suuremad. Kuid nagu eelnevaga sai püütud selgitada, siis suvaline kauge kosmiline osake ei saagi aeglasemalt kui 11.2 km/s meteoorina Maa atmosfääris kihutamist ja ärapõlemist alustada.
Kuid miks üldse sai mainitud aktsiooni: „kõik puhuvad!"?
Eks see „puhumise" idee peaks (vähemalt ametlikult) ühe olulise aspektina ju tähendama, et joobnud olekus kiputakse muuseas ka lubatud kiirust ületama.
Siinse jutu kontekstis on asi selles, et meteooridele on „seatud" ka maksimumkiirus atmosfääri tungimise ja ärapõlemise alguses: see on üsna täpselt 73 km/s.
Põhjuseks tuleb sisse tuua juba kolmas kosmiline kiirus.See väärib aga suisa eraldi alapunkti.
Kolmandast kosmilisest kiirusest
Kolmanda kosmilise kiiruse väärtuseks tuuakse enamasti teatmeteostes (kui seda üldse neis ära märgitakse) 16.7 km/s. Sellise minimaalse kiirusega Maalt startides on võimalik suisa Päikesesüsteemist väljuda.
Kuna aga tegu on Päikesesüsteemist väljumiseks vajaliku minimaalkiirusega, siis omakorda meteoorid, mida me arvame ju tulevat Päikesüsteemist, peaksid omakorda Maale (st Maa atmosfääri) jõudma omakorda just vastava maksimaalse kiirusega, seega siis 16.7 km/h!
Asi selge ja korras, läheme „õhtule", tähti vaatama…
Aga ei ole ju asi korras! Kohe üldse mitte! See 16.7 km/s on ju peaaegu sama „tühine" kiirus kui 11.2 km/s! Näiteks augustikuised perseiidide lendtähed kihutavad atmosfääri sisse ju enamjaolt kiirusega umbes 60 km/s!
Kolmanda kosmilise kiiruse tuletamine, nagu ka kahe esimese puhul, pole iseenesest keerulisuse mõttes mingi „hiina keel jaapani keele kastmes", kuid siin ei tohi sattuda „petlike ahvatluste" teele.
Esiteks tuleb meeles pidada, et Päikesesüsteemi keskne objekt on Päike. Tegemata täpsuses erilisi vigu, võib aga Päikese, seda nii Maalt startimise esimese kui ka teise kosmilise kiiruse, olemuse ja ka tuletamise puhul, peaaegu et suisa „prügikasti visata". Kolmanda kosmilise kiiruse juhul on aga Päike väga oluline. Päikest ei saa nüüd mitte mingil juhul ignoreerida. Päike on sedapuhku nii oluline, et mõnedes aspektides võib ehk omakorda hoopis Maaga seonduv osaliselt „ära ununeda". Kuid sedagi ei tohi kindlasti teha!
Kolmanda kosmilise kiirusena võidakse muuseas mõelda erinevaid suurusi. Üks selliseid on 42,2 km/s. See on nn paraboolne kiirus, mis tuleb anda Päikesest Maa orbiidi kaugusel (kuid samas mitte Maa asukoha lähedal!) olevale objektile, et see Päikesesüsteemist „minema lüüa". Kuna aga Maa peab, koos oma „segava gravitatsiooniga", sellest kujuteldavat stardist eemal olema, siis ilmselt ei sobi toodud tingimustel esitatud kiirus, 42,2 km/s, meie jaoks kolmandaks kosmiliseks kiiruseks.
Igaks juhuks kontrollime ja võrdleme otse ning kiiresti augustikuu põhiliste lendtähtede juhtumiga: seegi arv ei klapi ju tõesti, kiirus võrreldes augusti-meteooridega (60 km/s) jääb ikka ju nadiks!
Lugejat ei tohi kaua teadmatusega piinata. Kui teine kosmiline kiirus tähendab minimaalset Maa külgetõmbest vabanemise kiirust, siis kolmas kosmiline kiirus, ikka seesama 16.7 km/s, tähendab tõesti omakorda minimaalset kiirust, mis Maal olevale kuulile või raketile tuleb Päikesüsteemist „põgenemiseks" anda.
Kuid konks on selles, et 16,7 km/s ei ole ainus võimalik miinimumkiirus, mida vaja võib minna!
Asi on selles, et palju sõltub kolmanda kosmilise kiiruse juhul ka Maalt startimise suunast! Sest suure osa „raskest tööst" teeb ju ka oma orbiidil liikuv maakera ise (kiirusega 29,9 km/s)!
Kui rakett panna Maa ringorbiidi kiiruse hetkelises suunas startima, ongi vaja minimaalselt 16.7 km/s! See on tõesti see „kõige-kõige" minimaalsem variant kolmandale kosmilisele kiirusele.
Kuid muude suundade puhul on minimaalne vajalik kiirus ehk ikka see kolmas kosmiline kiirus erinev ning sealjuures alati suurem kui 16.7 km/s!
.Kui valida selline suund, et panna rakett startima otsesihis nii Maast kui ka Päikesest eemale, on minimaalne vajalik algkiirus 52.9 km/s! Ka see on kolmas kosmiline kiirus, seda siis vastava liikumissuuna jaoks.
Aga ikkagi lendavad ju paljude meteoorivoolude metoorid veelgi kiiremini! Kasvõi jälle need „augustikuu omad", ligi 60 km/s!.
„Lõpliku lahenduse" saame, kui laseme raketi välja otse vastassuunas Maa orbitaalse ringliikumise hetkesihile. Siis on kolmas kosmiline kiirus parajasti „maksimaalselt minimaalne" kiirus, et rakett Päikesüsteemist välja lendaks! Kiiruse väärtus on 73 km/s!
Nüüd läheme tagasi meteooride Maale saabumise teatud analoogia juurde seoses teise kosmilise kiirusega, väärtusega 11.2 km/s. Meteoorid peavad vähemalt sellise kiirusega omakorda Maale langema.
Nüüd, eeldades, et meteoorid ikka Päikesesüsteemist pärinevad, saavad need atmosfääri tungida Maa suhtes omakorda just maksimaalse kiirusega, mis on 73 km/s. Teisendades selle auto spidomeetri vms jaoks, saame 262 800 km/h. (Dialoogi Politsei eest sõidab vabalt ära!)
Kolmanda kosmilise kiirusega saab veel igatsugu „nalja". Näiteks võime ju proovida lihtsalt lahutada väärtusest 73 km/s Maa kiiruse orbiidil, mis on 29,9 km/s, Saame arvu 43,1, mis (osaliselt juhulikult, kuid ka mitte päriselt) ongi ahvatlevalt lähedane eespool esitatud paraboolse kiirusega 42.2 km/s. Teatud loogika siin tõesti ka ongi, kuid selgub, et ebapiisav.
Nüüd võiks aga eeldada, et lahutades siit edasi uuesti Maa kiiruse orbiidil (s.o 29,9 km/s), saame kätte selle juba jutuks olnud minimaalse ehk siis selle „kõige õigema" kolmanda kosmilise kiiruse, 16.7 km/s. Aga ei saa ju! Selline (antud juhul liialt triviaalne) lahutamistehe annab veelgi väiksema ja ühtlasi ka vale väärtuse, 13,2 km/s! (Seda enam, et saadud väärtuse arvuline lähedus teise kosmilise kiirusega, 11.2 km/s on juba tõesti kahtlaselt suur…)
Kirjeldatud vastuolud siiski lahenevad. Kolmanda kosmilise kiiruse (tähistatult enamasti kui v3) eri stardisuundade jaoks arvutamiseks on tuletatud spetsiaalne, Maa liikumist ja teist kosmilist kiirust arvestav valem, kuid paraku pole see lihtne liitmis- või lahutamistehe. Oluline on tingimus, et lahenduse leidmisel tuleb üheaegselt arvestada füüsikast tuntud impulsi, impulsimomendi ja energia jäävuse seadusi. Kuigi mõned konkreetsed arvud ja ka võib-olla esimesena pähetulev loogika justkui „narrivad" meid teisiti, märksa lihtsamalt arvama…
Kinnituseks siinsele jutule olgu nüüd esitatud ka see, suundi arvesse võttev konkreetne valem kolmanda kosmilise kiiruse jaoks. Ei tasu ehmatada, see on täitsa „keskmise kujuga" valem; esineb palju hullemaid…
Tähised:
V3 (φ) – kolmas kosmiline kiirus (sõltub suunast);
φ – nurk Maa liikumise suuna ja raketi Maalt väljalaskmise suuna vahel;
V2 – teine kosmiline kiirus (11.2 km/s);
V0 – Maa kiirus orbiidil ümber Päikese (29.9 km/s).
Kui φ = 0°, siis V3 = 16.7 km/s;
kui φ = 180°, siis v3 = 73 km/s.
Mõistagi on olemas arvutusvalemid ka esimese ja teise kosmilise kiiruse jaoks.
Aga ikka see kolmas kosmiline kiirus… Tegelikult tuleb keerukust veelgi juurde. Nimelt on Maa orbiit ju mitte täpselt ringjoone, vaid piklikuma kujuga ellipsi moodi. See lisab teatud täiendava varieeruvuse kolmanda kosmilise kiiruse eespool maintitud väärtustele. Vastavalt saab ka kiiruse arvutus keerukust juurde. Õnneks pole Maa orbiit siiski eriti piklik. Seetõttu ei varieeru siiski väga ka vastavad kolmanda kosmilise kiiruse väärtused.
Huvitav on see värk selle kolmanda kosmilise kiirusega, oma „ahvatlevate" valeradadega. Nagu ka öösiti kuskil ööklubide ja kasiinode kandis… Sellest ka moraal ning täiendav argument minekuks maale, pimeda taeva alla, tähistaevast uurima!
Aga aitab sellest „kiiruste teooria" kirjeldamisest, lootkem pigem märksa kergemale ja loodetavasti silmailu pakkuvale praktilisele vaatlusele selgetel augustiöödel. Ehk on ka selget ilma; ette ennustada seda kahjuks eriti ei saa.
Maa atmosfääri jõudvaid meteoorosakesi pärineb aastaringselt siiski ka väljastpoolt Päikessüsteemi. Sellisel juhul kaotab see „maksimaalse kiiruse piirang", s.o 73 km/s (ehk 262 800 km/h!), oma maksvuse. Kuid reeglina on sellised osakesed nii pisikesed, et nende öötaeva sähvatused jäävad paljale silmale nähtamatuks.
Vägisi tekib siinkohal ometi teatud analoog kohaliku liikluspraktikaga, mõistagi tohutult väiksemate kiiruste juures. Kohalike jaoks kehtivad rangete trahvidega liiklusreeglid, kuid muidusööjatest illegaalsete muulaste irvitav kiiruseületamine pole aga üldse probleem! Ning nähtavad on need „asiaat-tibla-neegrid" vägagi uhkesti. Erinevalt väga kaugetest ja väga pisikestest ning suisa nähtamatutest kosmoseosakestest.
Veel lendtähtede (tähesaju?) vaatlustingimustest
Nagu igal aastal ikka, on arvatavad tihedaimate meteooride ööd 10.-12. augusti paiku; hommikupimedus enne koitu on ka igal aastal ilmselt parim aeg nende jälgimiseks, sest radiant kerkib selleks ajaks suisa enam-vähem pea kohale. Maksimum peaks siis sedapuhku saabuma 12. augusti ööl vastu 13. augustit, ehk siis, nagu juba eespool kirja sai, ööl pärast õhtust osalist päikesevarjutust, mis lõpeb Eesti asukohas Päikese loojumisega.
Kohe päikesevarjutuse järel saabuv „esimene pimedus" ei too (kuigi vaid võib-olla, see tuleks ikka igaühel endal üle kontrollida!) veel parimaid tingimusi rohkete meteooride nägemiseks. Parim tõenäosus võimaliku „tähesaju" jaoks on 13. augusti hommikupimeduse tunnid enne koitu. Hinnatakse üldiselt, et „parim aeg" saabub kella 7 paiku, seda küll juba tund- poolteist peale Päikese tõusu. Kuid ka see täpne aeg on vähemalt osaliselt oletuslik. Seega võib pakutav „põhiline maksimum" sattuda ka mõni tund varasemasse aega.
Päris hea öö peaks olema lendtähtede jaoks ka järgnev, 13. augusti öö vastu 14.augustit. Siiski, perseiidide omapära on selles, et lendtähtede esinemise intensiivuse langus algab maksimumi järgselt suhteliselt kiiresti. Nagu näiteks oli lugu üsna ootamatult (kuid tagantjärele vaadates siiski vähemalt osaliselt ennustatava) suure perseiidide aktiivsusega 1993. aastal. Kui meediakära lõpuks selle nähtuse peale eelmisel ööl olnud maksimumi üles leidis, oli järgmisel ööl asi juba palju „hapum". Nagu hapukurgihooajal ikka…
Augustikuu „tähelendude", ei, pigem siiski lendtähtede ehk meteooride põhjuseks on 109P/Swift-Tuttlekomeet (periood praegustel hinnagutel 133 aastat, sel aastal Maast kaugel), sageli nimetatakse seda lihtsamalt Swift-Tuttle komeediks. Selle komeedi ümber Päikese liikumise orbiit ei lõiku (õnneks!) otseselt Maa orbiidiga. Kuid lähestikku need orbiidid siiski sel ajal ulatuvad. Laiendatud mõistes on ka orbiitide lõikumine siiski olemas. See tähendab, et piirkond, kuhu Maa pisut enne augusti keskpaiku igal aastal maailmaruumis satub, on „täidetud" Swift-Tuttle komeedilt eraldunud napimõõduliste, enamasti vaid liivatera suuruste või veelgi väiksemate osakestega, mis vähemalt teatud määral liiguvad samal orbiidil nagu ka selle „peremeeskomeet".
Ah et liiga „toksiliselt maskuliinne" sai see sõna „peremeeskomeet"? Lollus puha! Kuid võib muidugi kasutada ka teist levinud väljendit „emakomeet". See sõna on loodetavasti ehk kõigile vastuvõetav, isegi muus osas „puhta eurohulludele"… Aga „looda sa!", muidugi…
Kuuvarjutus 28. augustil
Augusti lõpp pakub meile veel ühe varjutuse, sedapuhku osalise kuuvarjutuse. Eesti asukohast vaadates on teatud sarnasusi 12. augusti päikesevarjutusega: algusest lõpuni pole varjutus vaadeldav ning vaadata tuleb madalasse läänekaarde.
Erinevusi on siiski ka. Kui päikesevarjutus on seekord õhtune sündmus, siis kuuvarjutus leiab aset hommikul. Ning kui päikesevarjutusest saab enamuse ikka ära näha (nojah pilvi ei tohi olla…), siis kuuvarjutus kui „öine sündmus" on seekord ehk vähem efekti tekitav. Kuu loojub ka juba enne varjutuse keskmomenti. Kuu asub samas ka ju tüütult madalas ning lisaks on juba varjutuse alguseks nähtuse silmatorkavuse mõttes tüütavalt valge.
Erinevalt päikesevarjutusest, kehtivad kuuvarjutuste eri etappide puhul kellaajad igal pool ühtmoodi.
Nagu iga kuuvarjutus, algab varjutus poolvarjulisena, seda kell 4.24. Poolvarjuline varjutus, tõsi küll, on päris märkamatu nähtus, sest Kuu heledus eriti palju ei vähenegi. Osaline varjutus ise algab kell 5.34. See on juba „päris" varjutuse algus, mis algab Maa täisvarju ääre Kuu servale ilmumisega. Varjutuse keskmoment ehk maksimaalne faas jõuab kätte kell 7.13. Ka seekordne osaline kuuvarjutus saavutab siiski päris suure faasi, Kuu pindalast kattub 93 protsenti. Siiski, Eestis ju Kuu juba enne maksimaalset faasi loojub. Osaline varjutus lõpeb kell 8.52, st Maa täisvari lahkub siis ka Kuu pinna äärelt. Poolvarjuline varjutus lõpeb kell 10.02.
Täiskuu aegu (parajasti on siis ju täiskuuaeg, muidu poleks kuuvarjutus võimalik!) tõuseb Päike ligikaudu samal ajal kui loojub Kuu. Sedapuhku tõuseb Päike Eesti tingimustes mõni minut varem kui loojub Kuu. Seda siis just taevakehade ülemiste äärte mõttes. Kui juhtub kusagil olema väga lage, suisa silmapiirini lage plats koos selge ilmaga, siis on sedapuhku, 28. septembri hommikuse kuuvarjutuse aegu, enne ja ka pärast kella kuut mõttekas aeg-ajalt mõlemale poole vaadata. Seega nii lääne poole (kus osaliselt varjutatud Kuu on loojumas) kui ka vastassuunas ida poole (kus Päike on tõusmas). Juba nähtavale ilmunud Päikese ketast, isegi vaid osa sellest, pole muidugi üldse soovitav otsevaates (pika) pilguga puurida. Nagu ikka.
Kuu loojangu aeg ja ka Päikese tõusu aeg, seda ka Eesti ulatuses, olenevad siiski konkreetse asula asukohast.
Esitaks siinkohal tabeli Eesti eri piirkondade kohta ka seoses kuuvarjutusega.
Nagu näha, on seekordne kuuvarjutus veidi paremini nähtav Eesti läänepoolses osas. Nagu juhtumisi on see ka päikesevarjutuse puhul. Kuigi erilist vahet muidugi pole kummalgi juhul.
Ega siia enam palju muud sedapuhku kirjutada mahugi. Asudes loo lõpetamise suunda, võiks korraks siiski veidi jälle peatuda „puht(Eesti)maiste murede" juures…
Teleskoobimurest
Kahtlemata on tähti parem vaadata läbi teleskoobi. Seda teab ju igaüks. Minnes „süvitsi" teemasse sisse, siis alustuseks seda, et naaberküla naabruses elab selline mees nagu Ohvitseri Olle ehk siis täpsemas ja eestipärases nimepruugis Olle Ohvitser. Muuseas, kas see on ta pärisnimi või pseudonüüm, ei tea keegi, sealhulgas vist mees isegi mitte. Aga on sellel üldse tähtsust?
Teleskoobivaatlustes olevat mees aga kibe käsi, seda kinnitas Ohvitseri Olle juba enne esimese teleskoobi ostmist. See muuseas pidi saama ka tema esmatutvuseks teleskoobi kui nähtusega üldse…
Kuid siis lendas kuskilt, väidetavalt Tšiili kandi võimsast Observatooriumist välja abikarje: teleskoopidest olevat suur nappus käes.
Esimene mees maailmas, kes appi tõttas, oligi kohe meie Ohvitseri Olle. Ta saatis oma uhiuue teleskoobi kiiresti Lõuna-Ameerikasse. Kusjuures see sai teoks veel enne kui teleskoop Olle juurde jõudiski: kullerid polnud veel teleskoopi Olle suunas liikuma hakkavale autosse pakkima hakanudki… Teleskoop suunati seega otse sellesse „Tšiili kandi Observatoorimisse"…
Kust saaks aga Ohvitseri Olle uue teleskoobi? Õnneks tal vedas, sest maailmas levisid samal ajal kiiresti laiali ka samast Tšiili suunast pärinevad, uhked sealtkandi teleskoobitöösturite reklaambrošüürid. Oligi Olle Ohvitseri mure lahendatud: pole ka vaja mujalt uut teleskoopi otsida, kuna äri ajamise geograafiline piirkond on eelmise „kingituse" tegemise ajast juba teada ja tuntud. Telliski Ohvitseri Olle uue teleskoobi ja maksis, nagu kord ja kohus, jälle rahagi kohe ära.
Kuid samast Observatooriumist, millest siin juba juttu tehtud, tulid kohe uued rahvusvahelised nuuksed: teleskoope oleks veel juurde vaja! Ei saa ju selline maailmatasemel astro-uuringute suurkeskus üheainsa, pealegi mingi amatöörteleskoobiga, kogu Universumit ära uurida! Lahke mees Olle Ohvitser tegi kohe kiire otsuse ning ühtlasi, sama otsekohe, ka uue „kingituse"; andes ka oma äsjaostetud uue teleskoobi kohe ära, kusjuures jällegi veel enne, kui see talle koju kohalegi saadeti. Õige ka, sest milleks veel need teleskoobi asjatud ning suisa mõttetud edasi-tagasi transportimised? Sest nii teleskoobi alg-lähtekoht kui ka lõpp-asukoht on ju sõna otseses mõttes seal Tšiili kandis vaid „üle tee hüpata"! Ikkagi efektiivsus ennekõike (nagu vist ju ka öeldakse)!
Siiski, ka transpordifirmad vajavad ometigi ju toimimise aluseid. Seega „maksis" Ohvitseri Olle ka ka mitte ühele, vaid lausa üpris mitmele „tuntumale transpordifirmale" ka teleskoobi edasi-tagasi transpordi rahad siiski ära.
Sest OLGEM ikka ja jälle AUSAD: Kas Olle Ohvitser tellis endale teleskoobi? Tellis! Ning kas ta kinkis ehk siis saatis sellesama teleskoobi ka otsekohe edasi (või kui soovite olla täpsem, siis tagasi)? Kinkis ning saatis! Sest faktid jäävad ju ka ses osas faktideks: Ohvitseri Olle andis oma uue teleskoobi uuele omanikule! Kuidas saavad nii arvukate „tarne-tegevuste" käigus siinkohal siis (arvukad!) „transpordi-teenindajad" „unustusse jääda"? Ei saagi! Ning ei tohigi!
Sellega veel „astronoomilis-ärilised" asjad ei lõppenud, mõni „detail" oli veel vaja ära lahendada. Nimelt, aeg läks ning reklaamid, tellimised ja edaskinkimised (praktilises geograafilises praktikas küll „tagasikinkimised"), koos Ohvitseri Olle poolsete ettemaksetega (sh „maksed" paljudele transpordifrimadele), pöördusid suisa „korrapärasteks".
Mis on korrapärane protsess: näiteks harmooniline võnkumine. Graafikul kujutab seda ilus sinusoid. Ka gümnaasiumis (vähemalt varem, siis küll nimetuse järgi keskkoolis) seda ju õpetati. Noh, nüüd, on aeg küll hoopis arvukatesse soodesse vajuvate „pastelde ja kannelde" käes, kuigi muidugi mitte kandlemängu õppimise mõttes…
Nojah: Ohvitseri Olle „teleskoobitegevusel" ei paistnud tulevat otsa ega äärt. Lisaks tuli mängu ka inflatsioon, nii et teleskoopide ostuhinnad pöörasid samuti kiirele kasvule. Sama asi juhtus hindadega ka seoses (ikka selle lihtsuse ning ka ajakulu kokkuhoiu huvides!) reaalselt mitte läbi viidud teleskoopide edasi-tagasi transpordi mitmekordistunud kuludega…
Ühtäkki aga juhtus,et tuli suvi ning Olle Ohvitser unustas järjekordse uue teleskoobi tellimise, kinkimise ja ette-tasustamistega mässamise (muidugi ikka ja ainult alati ühesuunaliselt, st enesest eemale!) kogemata ära. Mis omakorda tähendas, et ka Tšiilis paiknev „Observatoorium" jäi järjekordset teleskoopi asjatult ootama. Ei olnudki korraga aknast vaadates enam näha, et tehasevärav jälle avanes ning juba teab mitmes (igast eelnevast veidi võimsam ning eriti just palju kallim!) teleskoop üle tee selle „Tšiili Observatooriumi" õuele veeretati… (Et see omakorda edasi müüa. Aga sellega seoses pisut hiljem.)
Nüüd hakkas Olle Ohvitser saama kirju „meeldetuletustega". Neid tuli läbisegi nii teleskoobifirmalt kui ka sellest „Tšiili Observatooriumist". Sest firma ei tahtnud „heast kliendist" lahti lasta ja „Tšiili Observatoorium" omakorda „kullakaevamist" lõpetada.
Kirjad tulid ja tulid. Toon muutus üha tõsisemaks. Kuidagi tuli kirjadesse, mõlemalt poolt üle tee seal Tšiilis, mängu sõna „leppetrahv". Põhjendati seda „põhjendatud tuugeniootusega", ei vabandust, lihtsalt „põhjendatud ootusega", mille Olle Ohvitser olla neile tekitanud ning nüüd neile suisa kujuteldamatut kahju tegevat. Ka transpordifirmad liitusid sarnase nõude- ja ähvarduskirjade laviini saatmisega. Mõistagi hakkas üha helisema, üha uute nõuetega, ka Olle Ohvitseri kojujäänud teine telefon… Samuti hakkas üha uusi „tumedaid kujusid" Ohvitseri Olle ukse taga kolkima…
Kõik see värk oli aga asjatu, sest Ohvitseri Ollet polnud siis üldse koduski, ta oli sel ajal Tšiilis puhkust veetmas… Muuseas, (tublimad!) naabrid peletasid lõpuks kõik need kahtlased tüübid rusikate, nuiade ning muude vajalike vahendite abiga minema, sest need kahtlased „asjamehed" imbusid justkui muuseas ka nende kruntidele marodööritsema ning suisa peremeest mängima! Võõramaalastest pätid olid sunnitud suisa nii kiiresti ja ootamatult kaduma, et isegi Dialoogi Politsei ei jõudnud kohale tulla ning neilt „vaesekestelt" kaebusi vastu võtma ja oma kodude kaitsjaid „menetlema" hakata… Ning Olle Ohvitseri kaasavõetud telefon seal Tšiilis siiski ka ei helisenud, sest välismaa-blokeering töötas hästi.
Vahepeal tuli aga veel üht-teist avalikuks. Uhke ja võimas teaduskeskus, see „Tšiili Observatoorium", osutus Eestist hiljuti põgenenud Timur Jerfolamejevi uueks „äriprojektiks", mis aga korraga kohalike võimude konfiskeerimise alla langes. Timur ise aga olnud parajasti „uusi äriideid arendamas". Ikka jälle seal Vahemere idakalda „staabis"…
Nüüd oleks ka Olle Ohvitser (kodus olles) saanud kergemalt hingata ja „Hurraa!" hüüda. Sest lõppesid ka „huvitavad" kirjad, kõned ning, nagu juba öeldud, ka kutsumata külalised.
Ohvitseri Olle on aga tegelikult kuldse südamega inimene. Nojah, puhkus Tšiilis sai lõpuks ju läbi. Luges ta siis kodus kogu saabunud „pahna" läbi. Võttis aga siiski „leppetrahvide nõudmisi" tõsiselt ja tõega. Omal algatusel otsustas ta ka „Tšiili teleskoobifirmast" just selleks järjekordse teleskoobi tellida, et see jälle otsekohe sinna „ületee edasi saata"…. Kahjuks see aga ei õnnestunud. Sest ka sealne teleskoobifirma oli korraga laiali pekstud, sest kubisenud samuti sulidest…
Ohvitseri Olle meel sai nüüd nukraks. Tühja sest, et tal endal teleskoopi ikka veel pole! See ei tulnud tal enam meeldegi. Mured olid ju mujal! Sest ometi uskus ta endiselt , et „Tšiili Observatoorium" on ehtne ning sattunud vaid „alatu laimu" küüsi. Ning need nõudva tooniga vastikud kirjad, kõned ja naabrite kirjeldatud „kapidki" ukse taga: need olla Olle arvates olnud vaid „vaenlaste" „Kremli-provokatsioon" „ausa Tšiili Observatooriumi" suhtes!
Mida ometi teha? Kuidas nukrat Ollet aidata?
Pettelaari Paul (kah 1 kuju Olle naabrusest) leidis aga geniaalse lahenduse! Otsustas teha omad varifirmad ja „reklaamid" ning laseb edaspidi Olle Ohvitseril jälle muudkui teleskoope tellida ja „edasi" saata! Finantsid Paulile, rõõm Ollele! Kes küllap muuhulgas leiab jälle aega ka praalida, kui kõva „teleskoopi nägemata teleskoobimees" ta on!
Ongi seega „viik majas"! Jälle hurraa!(?) Hundid söönud, lambad otsas! Politsei Dialoogis!
Kauge vaatleja kauge teleskoobi juurest: „Oh seda eestlast… Suisa nukraks teeb see mindki…"
Siiski jääb lootus tänu neile rusikate ja nuiadega naabritele vägevasti elama! Liitugem selle seltskonnaga kõik meiegi!
Märkus.
Tšiilis asub tõesti uhkeid observatooriume ja teleskoope.
Kasvõi näiteks Euroopa Lõunaobservatoorium. Mis aga ei tähenda, et pettureid ja röövleid ei pruugiks sinnagi maailmajakku mahtuda. Nagu mujalegi.
Kultuurisoovitusest pole pääsu…
Sedapuhku pakuks kultuurisoovituseks ühe videoklipi:
Teemaks on ühe kurjami „vahele võtmine", olgugi et läbi huumoriprisma. Võtkem eeskuju, Eesti mehed! Nojah, vahest siiski mitte pakutud viisipidamise osas…
Jaa-jah, olid ilusad ajad (kusjuures mitte eriti ammu) – isegi retsidivistid olid Euroopas, sh Itaalias, pea kõik veel täitsa valgenahalised… Naisterahvad ja neegrid ei olnud eriti ka veel meestevahelistes löömingutes osalemas, ammugi mitte pidevalt suisa „kindlatele esikohtadele kandideerimas" nagu nüüdsel „euro-unistuste-ajal" ammugi vist juba igast filmist leida võib…
Pakutud klipp on tegelikult katkend ühest omaaegsest kuulsast „makaronivesternist" („kaasaja" keelde tõlgituna „megahitist") Watch Out, We're mad! (Eesti keelde võiks seda nii tõlkida: „Ettevaatust, me oleme vihased!")
Möll käib ühe praktiliselt reeglitevaba autoralli peauhinna, nn „luidete maasturi" ehk „Dunne Buggy" ümber. Nimelt saavad 2 peategelast (needsamad on ka pakutud klipis esindatud), kes üheaegselt oma rohkem või vähem ralli käigus lömmi sõidetud autodega finišisse kihutavad, selle auhinna-auto kahe peale omavahel jagamisele. Üsna kiiresti lõhub aga üks maffiajõuk selle auto ära. Mehed aga tahavad, järjest vihasemateks muutudes, siiski sellelt jõugult oma auhinda (uue samasuguse auto näol!) kätte saada ning ühtlasi ka omavahel selgeks teha, kes siis selle auto tegelikult enesele saab…
Vihaseid kohalikke (mõistagi valgeid!) mehi kulub ka meil praegu kõvasti ära!
Esmakordselt sai seda filmi videomaki kaudu nähtud, loomulikult ilma eestikeelsete subtiitriteta, 8-nda klassi ehk selleaegse põhikooli lõpuõhtul 11. juunil 1988. aastal. Mõistagi suure vaimustusega. Mis suurelt jaolt on senimaani alles…
Nojah, vastava lingi võiks ehk ju ka siia panna, kuigi suisa soovituseks ei tahaks seda nimetada, kuna eestikeelsed subtiitrid puuduvad (kuigi mingisugused, kuid kahjuks üpris kehvad, saab seal (vist) siiski kuidagi ette ajada, pigem soovitan sest jamast loobuda); meie oleme aga ikkagi eestlased Eestimaal ja ei vaja igal sammul võõrkeeli! Siiski on ainuüksi miimika ja kehakeel antud filmi juhul üsnagi paljurääkivad…
Tervitused klassijuhataja Vahurile!