Mõttekoja Bruegel koosseisuvälise vanemteaduri Jacob Funk Kirkegaardi hinnangul pole Venemale uusi sanktsioone võimalik suurt välja mõelda ja selle mõjutamise pea ainsaks lahenduseks on olemasolevate piirangute parem jõustamine.
Peale 21. piirangutepaketti ja tuhandete ettevõtete ning isikute musta nimekirja lisamist hakkab Euroopa Liidule kohale jõudma, et Kremlit on Ukraina sõja eest üha keerulisem nuhelda, vahendab Hispaania vasakäärmuslaste hääletoru El País.
Majandusteadlase Kirkegaardi hinnangul pole Euroopa Liit enam "sanktsioonide tipust" kuigi kaugel ja paljud liiduvabariigid on jõudnud punkti, kus riiklikud majanduslikud esimused hakkavad kujunema Venemaa piirangutest olulisemaks. "Järele on jäänud, niiöelda, väga õhukesed salaamiviilud," arvab tunnustatud majandusekspert. Kõige õrnemad elemendid, mida kahekümnes eelmises sanktsioonipaketis pole puudutatud, on täpselt sellised, millega mõne liiduvabariigi huvid on vetot väärivalt seotud.
Foto: Bruegel
Alates 2022. aasta veebruarist on Liit külmutanud Venemaa presidendi Vladimir Putini ja välisministri Sergei Lavrovi varad, Venemaa ümber on ehitatud omamoodi kordon, mille hulka kuulub enneolematu, 210 miljardi euro ulatuses Venemaa Keskpanga varade külmutamine. Lisaks on suuremad Venemaa pangad eemaldatud SWIFT süsteemist. Meritsi liikuvale Venemaa naftale on kehtestatud ostukeeld ja selle naftale üldiselt hinnalagi. Ükski liiduvabariik ei tohi osta Venemaalt sütt, puitu, viina, teemante. Liiduvabariikide sadamatesse ei pääse üle 670 venemaa varilaevastiku laeva. Liiduvabariikides keelustati meediakanalite RT ja Sputnik tegevus. Mustas nimekirjas on tuhanded nimed alates duumasaadikutest kuni sõjatöösturiteni ja viimaste sanktsioonidega lisati sinna üle saja panga ja krüptovara halduri, üle 40 varilaevastiku laeva ning hulk Venemaa ja Valgevene nafta rafineerimistehaseid. Kõige niisuguse eesmärgiks on jätta venemaa ilma sissetulekutest, et sellel poleks raha Ukrainas sõdida.
Viimase piirangutepaketi kehtestamiseks kulus Liidul samas kuus nädalat, mille jooksul kukkusid kolm korda ettepanekud läbi ja kõige lõpuks suudeti see vastu võtta peale öö otsa kestnud läbirääkimiste maratoni. Tegemist ei olnud eraldiseisva tagasilöögiga. Kolm kuud tagasi ei õnnustunud Ungari ja Slovakkia vetode tõttu 76 päeva jooksul kehtestada eelviimaseid sanktsioone. Peale rohkem kui nelja sõjaaastat hakkab masin, mis sissetungi alguses töötas – kui Viktor Orbán välja arvata – tõrgeteta, üha enam logisema. Probleem pole selles, et Liit ei tahaks Venemaad karistada. Probleem on tõigas, et teemasid ja valdkondi, millega Eesti idanaabrit nuhelda, on üha keerulisem leida moel, et mõni liiduvabariik poleks sellele vastu. Viimases santsioonipaketis pidi Liit tegema erandi Kreeka laevandusettevõttele Dynagas, et see saaks vedada kolmandatasse riikidesse (ja sealt omakorda Liitu) Venemaa veeldatud maagaasi, jäeti ära tursa ja kilttursa sisseveokeeld, ei kehtestatud karme liikumispiiranguid endistele sõjaväelastele ning Itaalia ja Kreeka moemajad tohivad jätkuvalt osta Venemaa sooblinahku.
Kuigi hinnaguliselt on Venemaa riigi sissetulekuid õnnestunud piirangutega 27 protsendi ulatuses vähendada, pole selle soovi Ukrainas sõdimine ära lõpetada seni kuskilt näha.
21. piirangutepakett õnnestus vastu võtta, kuna Saksamaa ja Portugali nõudmisel võeti sellest välja Venemaa kalaimpordi piiramine, Prantsusmaa ja Itaalia tõttu viisakeelud ning Austria ja Bulgaaria soovidele vastu tulles lubati Raiffeiseni pangal Liidust varad välja viia ning mustast nimekirjast jäi välja patriarh Kirill.
Kirkegaardi hinnangul saab Liidu sanktsioonidepoliitika liikuda edasi ainult mööda kahte rada. Esimene on enamate sanktsioonide kehtestamine kolmandate riikide ettevõtete vastu, nagu näiteks Hiina Rahvavabariigi ettevõtete karistamine, mis on seotud Venemaa kaitsetööstusega. Millisele lähenemisele vastas Peking kiiresti omapoolsete piirangutega.
Teiseks on teatud teemade liigutamine sanktsioonide vihmavarju alt, mis nõuab liiduvabariikide ühehäälsust, tavalise kaubandus- ja energiapoliitika valdkonda, mille juhiste kehtestamiseks piisab kvalifitseeritud enamusest. Kuid isegi selliste lähenemistega kaasnevad Kirkegaardi sõnul omad ohud.
Tulevasi sankstioone hinnates tõdeb renessansiaja Madalmaade kuulsa maalikunstniku järele nime saanud mõttekoja majandusteadlane, et lahenduseks pole uute sanktsioonide väljamõtlemine, vaid olemasolevate piirangute karmim jõustamine. Näiteks Venemaa rakettide riismetest leiavad Ukraina sapöörid siiani lääne komponente, mis jõuavad Venemaale läbi kolmandate riikide vahemeeste.
Kui üldiselt arvavad eurokraadid, et sanktsioonid tekitavad Venemaale märkimisväärset kahju, ei julge Brüsselis mitte keegi enam lubada, et Euroopa Liit jätkab Venemaa survestamisega samasuguse innuga, nagu see on seda seni teinud.
Toimetas Karol Kallas