Majandusharidusega tarkvaraarendaja Russell Salsbury esitas 2024. aastal Mediumis progressistide korporatsmi kriitikast lähtuva ülevaate lääne ühiskondade arengutest ja võtab kokku nn boomerite maailmapildi.
Uued parunid on korporatistlikud psühhopaadid, kes ei hooli kübekestki õiglusest.
Mida noorem keegi on, seda kehvemal järjel saab olema tema elu. Võimul olevad isikud tahavad seda.
Minu jaoks ei ole tegemist kuiva tehnilise ajalooga. Kui ma sündisin, Franklin Roosevelt veel elas. Ma elasin koos oma põlvkonnaga raskelt üle Jack ja Bobby Kennedy ning Martin Luther Kingi tapmisi. Võimatu on kirjeldada joovastust, mida minu põlvkond tundis kuuskümmend aastat tagasi Kuule maandumise, Woodstocki muusikafestivali, [Vietnami sõja vastaste] massimeeleavadluste ja rikkusest plahvatava majanduse peale. Ma soovisin ühineda Rahukorpusega, kuid mu sooviavaldus lükati tagasi.
Mida noorem keegi on, seda kehvemal järjel saab olema tema elu.
Täna ülikooli lõpetavad inimesed tunnevad, et normaalsete töökohtade maailm on nende ümber kokku kukkunud. Kuuskümmend aastat tagasi tähendas bakalaureusekraad inimesele head töökohta, kuna ülikooli lõpetamine näitas, et ta on tark ja pühendunud. Tööle pühendumine ja parem haridus tähendas toona, et laste elu on parem kui nende vanematel. Kui minu ema ja kasuisa müüsid maha oma maja ja kolisid pensionipõlve pidama vähenõudlikumale üüripinnale, siis teenisin mina aastas rohkem raha kui nemad said maja müügist.
Paraku minu lastega nii ei lähe ja nende elu ei pruugi olla parem kui minul. Üks neist peab laste päevahoidu. Covidi-aeg hävitas tema äri ja inimesed ei kipu enam tagasi tulema, kuna leidsid selleks ajaks laste eest hoolitsemiseks muud lahendused. Inimesed töötavad kodus ja isegi koos lastega olles on neil rohkem vaba aega ning neil on võimalik raha kokku hoida. Minu poja iduettevõte lõpetas tegevuse. Ta on täna 40-ndates aastates ja seisab Silicon Valley'is silmitsi vanuselise tõrjutusega (ageism).
Ülemklass tahab enda kätte kogu võimu ja raha ning selle juures pole nõus mitte millegi eest vastutama.
Uus-feodalism on uus sotsiaalne majanduskord, kus ühiskond on jaotatud kolme kihti: üks protsent inimestest kuulub eliidi sekka, kes kontrollivad kõike. Kõige eest maksab keskklass. Vaesed on ühiskonna õnnetu jääk. Feodaalajal moodustasid eliidi ülikud ja vaimulikud, gildide liikmed keskklassi ja talupojad alamkihi.
Uues võimukorralduses on noored vaesemad kui nende vanemad. Kõik inimesed on võlalõksus. Ühiskondlikus hierarhias ülespoole liikumist enam ei toimu. Feodalismis eksisteeris isanda ja alama vahel vastastikune sotsiaalne leping. Alamklass haris põldu ja isanadad kaitsesid neid. Täna on kõik ainult ühesuunaline. Ülemklass tahab enda kätte kogu võimu ja raha ning selle juures pole nõus mitte millegi eest vastutama.
Feodalism teiseneb kapitalismiks
Kapitalism kasvas välja tööstusrevolutsiooni aegsest halastamatust töölisklassi kurnamisest.
Kapitalismi kujul, mida koolis õpetatakse, pole olemas. Haridussüsteemi kapitalismiõpetus meenutab rohekm teoloogiat, mütoloogiat, moraalifilosoofiat ja kujutab üldjoontes pseudoteadust. Selle juured on 18. sajandi tööstusrevolutsioonis. Talupojad kasutasid ühisomandis olevat maad (commons) põllumaana. Rikkad ehitasid hiljem ühisomandis oleva maa ümber aiad, sest villalammaste kasvatamine oli kasulikum kui lubada lihtinimestel harida muidu väärtusetut maad.
Teoloogiaks on protestantlik tööeetika. Rüppes käed on põrguvürsti mängumaa. Moraalifilosoofia õigustas põliselanike ära kasutamist, nende evangeliseerimist ja koloniseerimist. Millega viidi tsivilisatsioon metslaste man.
Inimene pidi rasket tööd tegema kogu aeg, sest kui ta oli tegevuseta, siis Saatan juhtis ta eksiteele.
Feodalismi ajal nägid inimesed rasket vaeva kevadel külvi- ja sügisel lõikuse ajal. Muudel aastaaegadel tegid inimesed tööd siis kui seda oli parasjagu vaja. Suhtumine muutus protestantistliku tööeetikaga. Inimene pidi rasket tööd tegema kogu aeg, sest kui ta oli tegevuseta, siis Saatan juhtis ta eksiteele. Naised pidid rasket tööd tegema niigi kogu aeg, sõltumata aastaajast.
Talupoja tööd mõõdeti vilja kogusega, mida ta sügisel põllult lõikas, mitte töö hulgaga, mida ta selleks kulutas. Tööstusrevolutsiooni ajal sündis toode vastavalt masina, mitte töölise töörežiimile. Aega ei mõõdetud päikese, vaid kella järele. Töö väärusest sai aja väärtus.
Kellaaja tõttu sai sissetulekuks palk töötatud tundide eest. Tööliste aeg kuulus tehase omanikule, mida too võis kasutada enda äranägemise järele.Mida mõnel pool nimetatakse palgaorjuseks. Feodaalist isandale kuulus talupoja toodang, kuid talupoeg võis suvel pikutada. Tema aeg kuulus talle.
Charles Dickens kirjutas laste kohutavatest töötingimustest 19. sajandi Inglismaal. Lapsed pidid toona päevas töötama 12 kuni 16 tundi ja neid hoiti selle juures poolnäljas. Sageli neid peksti. Kuid ometigi eelistasid nad tehasetööd, sest kodus oli veel hullem.
Klassikaline [laissez-faire] kapitalism heitis hinge 1929. aasta 24. oktoobril ["mustal neljapäeval"].
Ameerika Ühendriigid võtavad üle maailma majanduse
Roosevelt juhtis Uue Kursiga Ameerika Ühendriigid sotsiaaldemokraatia rajale. Töötuse vastu seati sisse sotsiaalsed tagatised, töötuskindlustus ja avaliku sektori töökohad. Toona ehitati suurel hulgal suuri taristuobjekte ja ühiskondlikke hooneid. Richard Nixon ja Ronald Reagan tegid sellele uusliberaalsusega (neoliberalismiga) lõpu.
Uue Kursi laadne olukord kestis Teise Maailmasõjani kui tohutu tootmise kasv nõudis pea täielikku majanduse tsentraliseerimist. Tippajal oli sõjatööstuse osa sisemajanduse kogutoodangust 40 protsenti. Majandus ei kukkunud peale sõda langusesse. Selle asemel laenasid Ameerika Ühendriigid Euroopale ja Jaapanile ülesehituseks määratus koguses raha. Kui mõni riik soovis saada USA-s toodetud kaupu, pidi ta nende eest maksma USA dollarites.
Ameerika Ühendriikide raha ja kõige kaasneva kontrollimise toel sündis Ameerika Ühendriikide impeerium.
Ameerika Ühendriikide raha ja kõige kaasneva kontrollimise toel sündis Ameerika Ühendriikide impeerium. Ühendriikide bürokraatia, mis juhtis Teise Maailmasõja aegset majandust, suunas nüüd maailma oma, millele aitasid kaasa väiksemad abilised üle maailma. Mida kirjeldab pilt määratust, kogu maailma katvast ämblikuvõrgust, mille kese asub Washington DC-s.
Peale Teist Maailmasõda koperdas demokraatia ringi inimestega, nagu Nixon, Thatcher, De Gaulle, Reagan ja Ameerika Ühendriikide ülemkohtunikud.
Johnsoni sõda, Nixoni Watergate'i kuriteod* ja Reagani loodud üdini valelik pilt rikkuse allapoole tilkumise majandusest hävitasid Ameerika Ühendriikide majandusliku elujõu. Alates 1960. aastatest on kuritegudes süüdi mõistetud neli valitsuses olnud demokraati, kuid 68 vabariiklast.
Uus-feodaalsed parunkonnad
Uus-feodalismis on ülikud asendatud mõjukate korporatiivsete ja institutsionaalsete parunkondadega. Need moodustavad võrgustiku, mis määrab nomenklatuuri hulka mittekuuluvad inimesed elukestvasse vaevanägemisse. Seadusandjad võtavad vastu seaduseid, mis lubavad pankadel koormata inimesi laenudega, mida nad ei suuda kunagi tagasi maksta. Parunid võtavad inimestelt ära õiguse varale ja sunnivad inimesi maksma selle pealt renti.
Meedia toodab meelelahutust, mis liimib inimesed paigale. Tasakaalustatud ajakirjanduse nime all on ajakirjanikest saanud ogarate poliitikute hääletoru. Samaaegselt hoidutakse tõsiste paljastavate lugude avaldamisest, kuna need võivad pahandada reklaamiandjaid. Ajakirjanduse tõeliseks ülesandeks on tarnida korporatsioonidele tarbijaid, mis saavad selle peale müüa inimestele neid kahju tegevaid kaupu. Mille näiteks võib tuua mõne külmutatud valmistoidu koostisained. Mis muudab inimese paksuks ja tekitab talle diabeedi.
Klasside kihistumise seisak
Sarnaselt keskajale kihistub uusfeodaalne ühiskond neljaks klassiks, millega kaasneb väga piiratud ülespoole liikumine. Kõige põhjas on vaesed, kelle hulka kuuluvad inimesed, kes vajavad põhivajaduste katmiseks valitsuse abi. Järgmisesse klassi moodustavad suurem osa inimestest, kes teevad ära kõik töö ja maksavad peamise osa maksudest. Tipus on üks protsent inimestest, kellele kuulub 30 protsenti Ühendriikide varast, mida on 11 korda enam kui alumisel 50 protsendil.
Paljud tehnoloogiasektori titaanid, seda vastandudes mineviku ärijuhtidele, pooldavad äärmuslikku sotsiaalhoolekande riigi laiendamist.
Tänu tööle ja haridusele jõuavad mõned inimesed vaeste hulgas enamuse sekka, kuid suurem osa seda ei saavuta, kuna neile seisavad vastu erinevad tõkendid. Samas hulga hõlpsam on olukordade muutudes – terviseprobleemid, vallandamised, õnnetused jne – kukkuda enamuse hulgast vaeste sekka.
Joel Kotkin määratleb ["Uusfeodalismi tulemises"] ülemklassi (clerisy) inimestena, kellel on magistri- või doktorikraad, kõrgharidust nõudev amet, mis kujutab ligikaudu 15 protsenti üle 25-aastastest inimestest. Kui arvestada ainult "kõvade" ainete- (STEM) ja ametikraadidega, siis on selliseid inimesi pigem kaheksa protsendi ringis. 2024. aastal teenis ülemine viis protsenti Ühendriikide ühiskonnast majapidamise kohta aastas keskmiselt 343 000 dollarit.
Yascha Mounki hinnangul on kõige haritumate ja kõrgelt tunnustatud inimeste võim äärmiselt mitteliberaalne. Suur osa eliidist võib hinnata meritokraatiat, kuid see seaks ohtu demokraatia, seda eriti juhul kui eliiti kuuluvad inimesed on avalikult veendunud, et neil on õigus. Väljaande Atlantic poolt korraldatud küsitlus näitas, et kõige haritum osa Ühendriikide elanikkonnast on tänaseks äärmiselt sallimatu.
Gregory Ferenstein märgib, et tehnoloogiasektori iduettevõtete asutajad üldiselt ei oota, et nende töötajad ja kliendid jõuaksid suurema iseseisvuseni asutades oma ettevõtte ja omades isegi oma kodu. Suurem osa neist usub, et "järjest suurema osa majanduslikust rikkusest loob järjest väiksem väga andekatest ja algupärastest inimestest koosnev eliit. Kõik teised peavad saama hakkama mingit laadi tööampsude ja riigiabi kooslusega."
Ferensteini sõnul pooldavad paljud tehnoloogiasektori titaanid, seda vastandudes mineviku ärijuhtidele, äärmuslikku sotsiaalhoolekande riigi laiendamist. Mark Zuckerberg, Elon Musk, Travis Kalanick ja Sam Altman on kodanikupalga pooldajad, seda suuresti tingituna hirmust, et viletsuses ja haavatavad alamklassid hakkavad mässama. Samas pole neil mingisugust kavatsust panustada selleks enda vara. Kodanikupalga, tervishoiu, tasuta kõrghariduse ja üüritoetuste, lisaks tööampsajate toetamise, kellele tööandjate sotsiaalkindlustus ei laiene, koorma peaks nende hinnangul enda kanda võtma keskklass.
Kotkini sõnul võib sellist ühiskonnamudelit nimetada oligarhiliseks sotsialismiks.
Kuna tehnoloogiavaldkonna oligarhide käsutada on tohutud rahahulgad, siis kavatsevad ned haarata kontrolli vanade tööstusharude üle, nagu seda on näiteks meelelahutus, rahandus, haridus ja jaekaubandus. Samuti pööratakse tähelepanu tulevikutööstustele, mille hulgast leiab ilmaruumi hõlvamine, isesõitvad autod, mehitamata õhusõidukid ja neist vast kõige olulisema tehisoiu.
Ülevõtmist toetab kõrgtehnoloogia
Andmetöötlusele toetuvad ettevõtted, nagu näiteks Google ja Facebook, millele kuuluvad tohutud andmekeskused, loovad töötaja kohta kuni kolmsada korda rohkem turuväärtust kui Fordi, Home Depoti ja Targeti moodi ettevõtted.
Walmart, kuigi see mõjub kohalikele ettevõtetele laastavalt, ei hakka kunagi maailma valitsema. Sellel pole majanduslikku jõudu, et teistele suurettevõtetele reegleid ette kirjutada. Samas Amazoni kasutada on niisugune vägi. Amazonil on seninägematu jaotussüsteem. [Riiklikud postiettevõtted] UPS ja USPS on selle alltöövõtjad. Amazoni andmekogumise tulemusel teab see kõike klientide kohta ja see üürib kõigile soovijatele välja andmekeskuste arvutusvõimsust.
Kongress ja justiitsministeerium saavad peatada Ühendriikide allakäigu tühistades Vabariikliku partei.
Giánis Varoufákis kasutab nende ettevõtete mõjuulatuse kohta määratlust tehnofeodalism.
Inimestel on võimalik pugeda peitu Targeti eest, kuid Google'ist pole pääsu.
Üks lahendus on uusfeodalism. Ettevõtete tegevjuhid, konservatiivsed poliitikud, mediategelased ja vähemharitute hulgas pisut edukamad eelistavad turvalisust vabadusele. Mis tähendab majanduslikku seisakut, klasside kihistumist ja vara kaotust ühele protsendile. Teadlased ja haritlased eelistavad vabaduste kaotusele enda utoopia vormi.
Teine tee on märksa õiglasema ühiskonna suunas, milles inimeste põhivajadused on kaetud tasuta või väikese tasu eest. Põhivajadused tähendavad toitu, katust pea kohal, puhast vett, haridust, tervishoidu ja transporti.
Kongress ja justiitsministeerium saavad peatada Ühendriikide allakäigu tühistades Vabariikliku partei. Mille toredaks alguseks oleks kohtuasjade algatamine Apple'i ja Google'i vastu.
Sotsiaalne õiglus ei tähenda majandust uppi paiskavaid kulutusi. Medicare'i [riiklik tervisekindlustuse süsteem] lahendus suudaks katta iseenda kulud kui süsteemist eemaldada erakindlustusettevõtted ja alandada ravimite hindu. Joe Biden ei soovi seda teha, kuna see tähendaks suure hulga kindlustusettevõtete töötajate töötuks jäämist.
Samamoodi vajab see ainult lihtsat seadust, et tuua krediitkaardi intressid alla 12 protsendi peale, kus need olid enne Ülemkohtu sekkumist.
Tõlkis Karol Kallas
*Watergate oli süvariigi poolt Nixoni vastu korraldatud vandenõu, millele aitas kaasa ajakirjanik Bob Woodward.