Aeg on üldse vaadata kogu Eesti 200 erakonnast pärit ministrite tegevusele sellise pilguga, et järsku on oma olematu reitingu tõttu meeleheitele aetud poliitilised kaotajad asunud lõhkuma kõike, mida veel lõhkuda annab, kirjutab Jüri Kotšinev.

Praeguse valitsuse ebakompetentsuse musternäiteks olev regionaal- ja põllumajandusministri kohta täitev Henrik Johannes Terras, Eesti 200 kuulsusrikka partei ridadesse kuuluv diletantpoliitik, üllatas inimesi taaskord. Seekord mitte teadmistega loomade poegimissageduse kohta aastas, vaid sellega, et maaliinidel tuleks lõpetada laste ja pensionäride tasuta bussisõidud.

Põhjus olevat Terrase arvates selles, et siis saaks riik teada seda, mida ta juba niigi teab. Nimelt seda, kui palju tegelikult bussiliine kasutatakse. Kes ikka maksab sõidu eest bussi sisenedes, see ka kindlasti tegelikult selle bussiga sõidab. Muidu, bussisõitu tasuliseks muutmata, ei saagi riik teada, kui palju bussidega reaalselt sõidetakse.

Selline kord pidi Terrase sõnul inimestele maksma minema mingi tühise ja sümboolse summa – mingi viisteist kuni kakskümmend eurot kuus (kui osta kuukaart). Terras ei kujuta ette, et ka selline summa on niigi rasketes oludes elavatele kodanikele märkimisväärne väljaminek iga kuu jooksul, mida siiani veel ei olnud. 

Sellel teemal intervjuudes küsimustele vastates on Terras ette mananud pisut häbeliku naeratava väikese poisi näoilme, kellel on just täna õppimata ja õpetaja kutsus just nüüd tahvli ette vastama. Muidu nii „heal ja tublil" õpilasel oli aga kitsas käes ja nii jäigi hindeks „puudulik".

Terrase loogika oli selline, et kuna ta on omal ajal käinud maal vanaisa juures ja näinud seal ka koduloomi, siis kõlbavat ta põllumajandusministriks küll. Nüüd siis on loogika umbes selline, et kuna ta on oma elus näinud busse küll ja küll, siis võib ta ka regionaalses transpordivaldkonnas olla nii pädev tegija, et otsustada rahvale elu kallimaks tegemise üle ja tasuta sõidud seenioridele ja koolilastele ära lõpetada. 

Tundub aga, et seekord enam virilast naeratusest näol ja soge tõmbamisest sügavamale silmadele ei piisa. Aeg on üldse vaadata kogu Eesti 200 erakonnast pärit ministrite tegevusele sellise pilguga, et järsku on oma olematu reitingu tõttu meeleheitele aetud poliitilised kaotajad asunud lõhkuma kõike, mida veel lõhkuda annab, kasutades selleks oma praegusi poliitilisi positsioone.

Põhjus selliseks „põletatud maa" taktika kasutamiseks võib olla soov just nimme kõik untsu keerata, et järgmisel valitsusel, kus neid kindlasti enam ei ole, oleks raske elu uuesti rööbastele seada, või siis soov veel viimast võimalust kasutada ja rahvale sellisel kombel silma paista, lootes ei tea mida järgmistelt valimistelt. 

Olukord on selle parteiga nii tõsine, et muu ei päästa, kui jätkuvalt umbusaldada riigikogus selliseid ministreid nagu Henrik Johannes Terras või Liisa Pakosta, rääkimata Kristina Kallasest ja Margus Tsahknast. Võiks muidugi loota, et see aeg, mis on jäänud järgmiste valimisteni 2027. aastal on nii lühike, et lihtsam oleks ära oodata, aga kui mõelda, milliseid asju võivad Terras ja tema sõbrad ministrikohtadel veel korraldada ja kui palju kahju sellest kodanikele riigis tõuseb, siis on see aeg järgmiste valimisteni kohutavalt pikk. Pikk ja ohtlik, sest praeguste ministrite innukus oma plaanide teostamisel ei paista raugevat, vaid otse vastupidi.

Kuulates ja vaadates Pakosta etteasteid, mis iseenesest ei ole kerge katsumus, ja mõeldes sellele, kui palju suudab Terras oma lapsesuu ja olematu võimekusega asju kihva keerata, arvan ma, et sellistel „riigimeestel" ei tohi kauem vabalt tegutseda lasta. Tsirkust on teinekord tore vaadata küll, aga kui see tsirkus lõpeb elu kihvakeeramisega vaatajate ehk rahva jaoks, on parem etenduse vaatamisest loobuda ja klounid areenilt minema saata.

Häbelik või poolhäbelik naeratus, millega on silma paistnud Terres, Pakosta ja teised Eesti 200 klounide brigaadi liikmed, ei korva tekitatud närvikulu inimestel ja ei vääri seda, et nimetatud tegelased saaksid lõpmatult oma fantaasiat rakendada ja rahvast uute seaduste ja elukorralduslike algatustega šokeerida. Selline šokiteraapia jäägu kahesajaliste tsirkusetrupile endale. 

Henrik Terras oleks võinud vabalt jääda meelelahutusformaadi tegelaseks kohalikes telekanalites, nagu nii mõnigi praegune parlamentäär võinuks ka oma liistude juurde jääda.

Küll oleks tore, kui kõik need avaliku elu tegelased oleks jätkanud oma sissetallatud rajal püsimist, aga ei – vaja ikka rahva kukile ronida ja riiki valitsema hakata. Kuidas saab näiteks juhtida trammi inimene, kes ei ole seda kunagi varem teinud ega vastavat ettevalmistust koolituse näol saanud. Mis sellelest, et tramm liigub rööbastel – ilma trammijuhi kvalifikatsioonita trammi juhtida ei ole võimalik.

Ainult naeratusest on vähe. Terras arvab, et ei ole vähe ja et käib küll. Lisaks arvab ta kindlasti ka seda, et kui ta kuulub erakonda, kuhu kuulub tervelt viis ministrit praeguses valitsuses, siis on see tõestuseks, et kõik need ministrid on pädevad ja oma ministrikohtadel vaat et asendamatud.

See on vale mõtlemine.

Need ministrid on kõik väga edukalt asendatavad oma ala tundvate inimestega, kellel on ka suurem elukogemus. Eesti 200 liikmete hulgast selliseid poliitikuid paraku ei leidu.

Seega jääb üle loota, et aeg järgmiste valimisteni möödub ilma suuremate sigadusteta praeguste ministrite poolt (kuigi see lootus on väike) või siis tuleks ikka ja jälle sellistele terrastele korraldada umbusaldushääletused. Kui mitte muu pärast, siis kasvõi selleks, et naeratus nende nägudel ei oleks nii lai.