Tõest ja objektiivsest reaalsusest arusaamiseks on alati peetud normaalsete mõtlevate inimeste ringkondades vajalikuks "mõlema poole" ärakuulamist ja teadlikku tõigapõhist analüüsi, kirjutab Karol Kallas.
Ilma objektiivse reaalsusega arvestamata pole võimalik jääda ellu. Jah, lääne heaolu tehiskeskkonna-linnastunud pseudoväärtustega ühiskonnas on see mõnda aega võimalik, aga lõpuks püüab "päris elu" igaühe kinni. Mida kauem reaalsust välditakse, seda koledamad on tagajärjed.
Progressiusk on raske ajuhaigus! Covidi ja Ukraina sõja propagandat tehakse massiformatsiooni psühhoosi moel ning objektiivset reaalsust eirates. Terve mõistus on tervislik ja aitab jääda ellu. Kui eeldada, et inimesi on võimalik õpetada, siis on tõenäoliselt abi igaveste elutõdede ja vanasõnade korrutamisest. Näiteks: puud tuntakse tema viljast. Poliitikad ja reeglid, mis teevad inimestele ja ühiskonnale tervikuna ainult kahju, ei ole ajendatud tervest mõistusest, vaid on kurjuse ning rumaluse sigitised. 21 korda peaga vastu seina jooksmine ja selle juures iga kord, vaatamata iseendale koledal kombel haiget tegemisele, erinevate tulemuste lubamine, pole niivõrd kindlameelsus kui sarnaneb tahtlikule idiotismile.
Filosoof Donald Davidson kirjeldas "trianguleerimise" nimelist gnoseoloogilise tõe väljaselgitamise meetodit. Davidsoni ideede kohaselt on objektiivse teadmise ja tähenduse väljaselgitamiseks vaja kolme suget:
- kõnelejat (subjektiivsust),
- teist isikut (intersubjektiivsust),
- jagatud välist maailma (objektiivsust).
Ilma niisuguse trianguleerimiseta pole inimestel võimalik suhestuda objektiivse reaalsusega (sellesse uskuda) ja rääkida ühtemoodi mõistetavas keeles.
(Tänu progressistide poliitilisele uuskeelele ei saada väga paljudest olulistest sõnadest juba väga pikka aega ühtemoodi aru, aga see on eraldi lõputu teema. Niisuguse uuskeele eesmärk on üheselt kõige üleva, hea ja ilusa hävitamine, kuna halvab objektiivse reaalsuse tajumise võime. Mille eesmärgiks on ühiskonnakord "ärge uskuge oma silmi, kõrvu ja kompimismeelt, vaid ainult seda, mida räägib ühispartei".)
Katoliku kiriku hierahias on oluline ametikoht usu edendaja/Saatana advokaat (Promotor Fidei/Advocatus Diaboli). Tõde on ülim väärtus ja inimesed, kes väidavad, et Saatana advokaate pole vaja, pole kas ise targad või soovivad kurja.
Ajaloolise ja objektiivse poliitikateaduse seisukohalt, mida tänane lääne progressistlik propaganda vaade eirab, on Vladimir Putin normaalne president ja Solovjov tüüpiline oma riigi tõe kuulutaja. Kui Putinit pidada "ebanormaalseks", siis ta on seda, arvestades Venemaa viimaste aastakümnete kaasteksti, eelkõige tänu suhtelisele tõhususele valitsejana.
See ei tähenda, et konkurentide vaates poleks kasulik Venemaale igal võimalusel kaikaid kodaratesse loopida. Mis peaks olema politoloogia ABC ehk RIIKIDEL EI OLE SÕPRU! Ehk Putin võibki näiteks Eesti vaates olla saatan, Solovjov tema "Promotor Fidei" ja Köppel "Advocatus Diaboli". Ukraina on ainult Ukraina sõber ja võib-olla Volodõmõr Zelenskõi peale kohutava korruptsiooni ning uue maailmakorra sillapea mängmist hoolibki natukene riigist, mille president ta on.
Lõpuks võidab tõde ja valetamine pole mitte kunagi eetiline. Lolli propaganda mõju töötab eesmärgi vastu. Kui väita, et lääne süvariigi Ukraina kaudu Venemaa vastu peetav sõda on aus, õige ja õiglane ning Zelenskõi, Kaja Kallas ja paljud Euroopa suurriikide korporatistlikusse ühisparteisse kuuluvad võimurid ei peksa segast, siis pole selle kõrval mitte mingisugust põhjust karta, mida patrab Solovjov. Sest "tõde võidab ja vale vaob"! "Tõe päikese käes peab taanduma viimasegi vale pimedus" ja loendamatu arv samatähenduslikke metafoore sinna otsa.
Kui allakirjutanu oleks stratkommar, siis ta kuulaks Solovjovid ära, võtaks olulise teabe teadmiseks ja seaks nürimeelse propaganda rahva ette väljanaermiseks. Nii, nagu Eestis ja kõigis ülejäänud riikides, on Venemaa ainult iseenda sõber ja riikidel on ainult huvid. Hästi on siis, mida saavutatakse hea poliitikaga, kui riikide huvid üksteisega mingil määral kattuvad.
Ilmselgelt pole Ukraina sõja pidamine "õiglase võiduni" ehk viimase ukrainlaseni Ukraina rahva, ega eurooplaste huvides. Imesid võib muidugi juhtuda ja siis pole midagi niisugust vaja, aga Hitler lubas samuti kuni viimaste päevadeni imerelva… Zelenskõi räägib hetkel ballistilistest rakettidest. Teise Maailmasõja lõpus ei vabastatud Euroopat kurjast diktaatorist, vaid ühest peletisest saadi jagu teise abiga. Suur osa Euroopast elas totalitarismi tingimustes veel pool sajandit ja kui vabaks ning iseseisvaks riigid peale Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lagunemist täpselt said, pole samuti nii üheselt mõistetav teema…
Kui saatana advokaatide metafoori juurde tagasi tulla, siis kas nii prokuröride kui juristide tööst suure osa ei moodusta normaalsete inimeste jaoks arusaamatu ja ebaõiglane "musta valgeks rääkimine"? Elik kohtupidamises ei mängi kohtunikud seaduste "elava" tõlgendamise näol saatana advokaati, mida tõestab näiteks põhiseaduse ja e-valimiste lubatavuse vahekorra küsimuste kaasus? Või riigimasin sotsiaalministeeriumiga eesotsas, mille ühispartei poliitikutest juhid ja aparaaditöötajad loevad põhiseaduse 12. pügalast välja õiguse muuta laste sugu ning sooideoloogia ajupesu kohustuse?