Timukas, kes oli elanud kõrge vanuseni, inimene, kes oli aastakümneid uhkustanud oma rolliga „ajaloolises sündmuses" ning pidanud pioneeridele loenguid „õiglasest kättemaksust", ei hüüdnud oma surmatunnil ei Leninit ega Stalinit. Tema sai kätte maailm, mille ta oli enda arvates tapnud Ipatjevi maja keldris, kirjutab Roland Tõnisson.

Vahel kirjutatakse sotsiaalmeedias ennast tutvustades perekonnaseisuks „see on keeruline" ja hariduse lahtrisse „eluülikool." Küllap on nende sõnade taga palju eksimusi, läbikukkumisi, pettumusi iseendas ja teistes.

Elu on meile tõesti suureks kooliks ja on selleski omad semestrid ja vaheeksamid, lõputööd ja pistelised kontrollülesanded. Nagu ühes korralikus koolis saame ka „eluülikoolis" nendega hakkama või siis kukume läbi. Üldharidusasutuses õppiv noor inimene võib kogeda mitut läbikukkumist kontrolltöödes, ent üks tublisti sooritatud ülesanne võib päästa kogu olukorra. Ja vastupidi – terve trimestri tublisti vastu pidanu võib ühe olulise testi läbi kukkuda ja seeläbi teha oma olukord tunduvalt keerulisemaks.

Inimesed üllatavad end ise nii meeldivalt kui ebameeldivalt. Seegi on alati nii olnud. Praktiliselt alati on aga tegemist olnud teadlike valikutega, sest inimene teab, mida üks tema mõte, sõna ja tegu kaasa võivad tuua.

Näiteid leiame ajaloost, aga ka meie kaasajast. Toomegi selle teema juures ära kaks lugu.

Esimene lugu

17. juulil 1918.a. lasti Lenini ja teiste revolutsioonijuhtide teadmisel ja mahitusel Jekaterinburgis, kunagi kaupmees Ipatjevile kuulunud majas maha kodanik Nikolai Aleksandri poeg Romanov, ehk endine keiser Nikolai II. Koos temaga keisrinna Aleksandra Fjodorovna, tütred suurvürstinnad Olga, Tatjana, Maria, Anastasia ja troonipärija suurvürst Aleksei.

Mõrvati ka arst Jevgeni Botkin, kammerteener Aleksei Trupp, toatüdruk Anna Demidova ja kokk Ivan Haritonov, kes kõik jäid vabatahtlikult vangistatud keisri perekonna juurde. Need inimesed tegid teadliku valiku, arvestades, et see võib osutuda saatuslikuks või lõplikuks ja selliseks see ka kujunes.

Sellest nimekirjast on tavaliselt jäetud välja üks nimi – Klimenti Nagornõi, talupidaja poeg Pustovarovka külast (Antonovska vald, Kiievi kubermang). Paistis silma pika kasvu, suure füüsilise jõu, rõõmsameelse iseloomu ja kohusetundlikkusega. Ta teenis keiserlikel jahtidel Poljarnaja Zvezda („Põhjatäht") ja Štandart.

Aja jooksul märkas keisrinna Aleksandra Fjodorovna, kui kiindunud oli hemofiiliat põdev troonipärija Aleksei sellesse madrusesse. Hemofiilia on haigus, mille puhul isegi kerge põrutus või vigastus võib osutuda surmavaks halvasti hüübiva verejooksu tõttu. Just seda haigust põdes troonipärija Aleksei.

Keisrinna tegi isiklikult Nagornõile ettepaneku hakata keiserliku perekonna teenriks. Kuigi õukonnateenijate koosseis oli juba täielikult komplekteeritud, võeti Klimenti erikorraldusega ametisse väljaspool ettenähtud koosseisu.

Alates 1913. aasta novembrist sai Nagornõist troonipärija Aleksei „onukese" ehk isikliku teenri abiline. „Onukeseks," ehk troonipärija Aleksei peamiseks abiliseks oli pootsman Derevenko. Tema assisteeris noort suurvürsti igapäevaselt ja kandis hoolt, et too ennast ei vigastaks.

Troonipärija kõrval pidi alaliselt olema keegi, kes kandis teda süles, kui poiss ise kõndida ei suutnud, ja seisis tema kaitseks ees, kui olukord muutus ohtlikuks. Derevenko jäi mõneks ajaks perekonna juurde ka pärast Veebruarirevolutsiooni, ent hakkas demonstratiivselt välja näitama põlgust tsaariperekonna suhtes.

Pealtnägijad on tunnistanud, et eriti halvasti suhtus ta noorde suurvürsti, kelle ees enne puges, ent nüüd kostitas solvangutega. Derevenko sidus endale külge punased lindid, lahkus keiserliku perekonna juurest ja ühines revolutsiooniliste mereväelastega.

Klimenti Nagornõiz aga jäi keisri perekonna juurde ja järgnes Romanovitele vabatahtlikult esmalt Tobolskisse, ning seejärel Jekaterinburgi. Tõenäoliselt mõistis ta väga hästi, et see võib talle maksta elu.

23. mail 1918, kui rong keiserlike lastega jõudis Jekaterinburgi, oli Nagornõi nende hulgas, kellel lubati siseneda Ipatjevi majja – niinimetatud „eriotstarbelisse objekti." Ta kirjutas alla dokumendile, millega lubas alluda maja komandandi käskudele ja nõustus, et teda koheldakse samadel alustel kui arreteerituid. Sisuliselt tähendas see allkirja andmist omaenda surmaotsusele.

Ipatjevi majas ei jäänud Nagornõi vaikseks pealtvaatajaks. Ta pesi seintelt maha sündsusetud kirjad, mida valvurid olid sinna kirjutanud, et need ei riivaks keiserlike laste silmi. Ta kaitses Alekseid konvoivalvurite jämeduse eest ning ühel korral sulgus ta teekonnal Jekaterinburgi aurulaeva kajutisse koos troonipärijaga, ega lasknud komissar Rodionovil poisile läheneda.

Loomulikult oleks ta võinud lihtsalt vait olla, et mitte endale tähelepanu tõmmata, kuid ta ei suutnud pealt vaadata, kuidas last halvasti koheldi. Isegi kui see laps oli troonilt tõugatud keisri poeg, jäi ta ikkagi lapseks.

Võib arvata, et just tema ustavus sai talle saatuslikuks. Valvurid tahtsid troonipärijalt ära võtta kuldketi, mille küljes rippusid ikoonid. Nagornõi sekkus ja takistas neid seda tegemast. Mõni päev hiljem viidi tema ja teine teenija, Ivan Sednjov, majast välja ning lasti raudteejaama taga maha.

Tal ei olnud ei perekonda, lapsi ega isegi hauda. Ta oli 31-aastane. Ta suri üksteist päeva enne seda, kui hukkus laps, keda ta oli kaitsnud. Ta oli teinud oma valiku.

Teine lugu

1952. aastal suri Sverdlovski haiglas Pjotr Zahharovitš Jermakov – üks neist, kes osales Romanovite hukkamises. See, mida ta surmaeelses sonimises karjus, pani võbisema isegi partei liikmetest arstid.

Vana Jermakovi kartis kogu Sverdlovski haigla neljas, „lootusetute" osakond. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud vägivaldne. Vastupidi – päeval oli ta nagu graniidist rahn, mitte inimene. Endine Punaarmee komandör, kodusõja kangelane, üleliidulise tähtsusega personaalpensionär Pjotr Jermakov. Nägu oli justkui kivist tahutud. Silmad – kaks söetükki, milles igasugune tuli oli ammu kustunud. Ta ei rääkinud kellegagi, pööras end seina poole ja vaikis tundide kaupa.

Aga kui laskus hämarus, haiglakorpus vaikis ning akende all kriuksus vaid vana kuusk, algas õudus.

Jermakovi palatist kostis esmalt vaikne, lämmatatud oie, mis meenutas püünisesse jäänud looma vingumist. Siis kostis karje. Niisugune karje, et noorel meditsiiniõel Anjal tardus veri soontes. See ei olnud valukarje. Nii karjub hing, mis on vaadanud jubedasse kuristikku.

„Viige nad ära! Viige ära!" röökis vanamees, väherdes külmas higis. „Mida te minust tahate?! Ma tegin kõik nii, nagu kästi!"

Anja, hoides käes rahustava vedelikuga üstalt, piilus ettevaatlikult palatisse. Jermakov istus voodil, kõhnunud ja hirmuäratav, ning osutas väriseva sõrmega tühja nurga poole.

„Nad vaatavad… Pilgutamata… Lapsed! Nad ainult vaatavad… Öelge neile, et nad läheksid ära!"

Nurgas polnud kedagi. Vaid kuuvalgus joonistas kulunud põrandale kahvatu ruudu. Kuid vanamees nägi midagi sellist, mis paneb inimese ühe ööga halliks minema.

Kogenud arst Semjon Borissovitš, kes oli läbi teinud Talvesõja ja Suure Isamaasõja, laiutas käsi: „Surmaeelne sonimine, tütreke. Dementsus ateroskleroosi taustal. Mida sa siis tahad – terve elu täis stressi, revolvreid ja mahalaskmisi. Närvisüsteem lihtsalt ei pidanud vastu."

Anja noogutas, kuid sisimas tundis, et asi ei ole pelgalt meditsiinis. Ta oli näinud teiste vanurite sonimist – need hüüdsid emasid, elasid uuesti läbi lapsepõlve, pobisesid lehmadest ja heinategemisest. Jermakov oli teistsugune. Ta ei soninud. Ta kaitses end.

Ühel ööl muutusid karjed väljakannatamatuks. Vanamees nuttis kibedalt, lausa lapselikult, klammerdudes küüntega haiglatekki. Anja jooksis palatisse. Jermakov vaatas teda häguse, anuva pilguga: „Preester… kutsu… preester!" sosistas ta.

Anja tardus. Oli 1952. aasta. Stalin veel elas. Kutsuda nõukogude haiglasse „revolutsiooni kangelase" juurde preester? See oleks olnud kindel tee kõrvalasuvas trellitatud akendega majas töötava julgeolekuohvitseri kabinetti.

„Pjotr Zahharovitš, rahunege," pobises ta. „Mis preester? Te olete ju kommunist. Teil on vaja puhata."

Kuid vanamees ei paistnud teda kuulvat. Ta püüdis midagi meenutada, laup kattus higiga ning huuled liikusid hääletult, moodustades võõrana kõlava sõna.

„Anna andeks…" sosistas ta ja hüüdis siis selgelt, nii et kogu korrus kuulis: „Johannes! Kroonlinna! Anna andeks!"

Vaikus, mis sellele karjele järgnes, oli kõrvulukustav. Valvearst tardus uksele. Sanitaril kukkus ämber käest. Nimi, mis oli ammu kõigist raamatutest kustutatud ja mida nüüd lausuti siin, võiduka ateismi kantsis, kõlas nagu lask teisest maailmast.

Jermakov rahunes. Ta ei karjunud enam. Ta ainult sosistas seda nime nagu loitsu, nagu viimast õlekõrt uppujale: „Johannes… Kroonlinna…"

Hommikul ta suri. Dokumente täites ei suutnud Aneja mõista – kes oli see Kroonlinna Johannes?

Ta küsis seda vanalt hooldajalt Paša-tädilt, kes mäletas veel „seda" aega. Too lõi vargsi ristimärgi ette ja sosistas: „Ta oli pühak, tütreke. Kogu maa tuli tema juurde palvet paluma. Suur palvetaja ja ettenägija… Aga ta suri juba enne revolutsiooni – 1908. aastal."

Anjal läks seest külmaks.

Timukas, kes oli elanud kõrge vanuseni, inimene, kes oli aastakümneid uhkustanud oma rolliga „ajaloolises sündmuses" ning pidanud pioneeridele loenguid „õiglasest kättemaksust", ei hüüdnud oma surmatunnil ei Leninit ega Stalinit. Ta ei kutsunud appi parteid, mida oli kogu elu teeninud. Ta sai kätte maailm, mille ta oli enda arvates tapnud Ipatjevi maja keldris.

Keldrisse tehti pärast mõrvatööd ekskursioone. Muu hulgas veeti sinna ka Belgia noorsotsialiste, kes on pildile jäädvustunud aastal 1927 täis põnevust ja tulevaste kangelastegude eelmaitset.

Rääkides valikutest ja otsustest, võime mõelda nendele, kes kirjutasid vaktsiinihiolokausti ajal „sinna kuhu vaja," teatasid „mittevakserite" kohta „mida vaja." Sellised tüpaažid osalevad veristel aegadel mahalaskmistes. Mitte lihtsalt ei osale, vaid naudivad protsessi. Meil ei ole vaja vaadata ajalukku. Piisab enda ümber vaatamisest ja me näeme Mahalaskjat, Pealekaeabajat, Küüditajat, Koonduslaagrivalvurit.

Aga näeme ka Vastupanuliikujat, Eneseohverdajat, Tõenõudjat.

Rasketel aegadel on meie Eluülikooli katsed ja eksamid. Kuidas käitume, kui seisame valikute ja otsuste ees?

Foto: Bolševistlik mõrvar Pjotr Zahharovitš Jermakov seisab tsaari ja tema perekonna haual. Foto: Wikimedia