Langemine ausas lahingus ausalt vastastega võideldes ei ole mõttetu ega arutu tegevus isegi siis, kui vastane osutub kavalaks ja alatuks petiseks. Võitlus oma aadete eest ei ole mingil juhul alandav ka siis, kui selle võitluse käigus keegi kirve selga lööb, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Kes oleks meist tahtnud elada ilma oma võitlusi pidamata ja oma seisukohti kaitsemata. Selline võitlusest keelduja võib ükskõik kui peene sõnakunsti abil enda valikuid valgendada püüda, kuid tegelikult on selline kõrvalehiilimine inimeseks olemise peamisest teljest – valiku tegemisest – väärt vaid ühte nimetust. Selliseks nimetuseks on argpüksist laiskvorst või laiskvorstist argpüks.

Neile, kes on vastu võtnud elu kõige suurema väljakutse – seista kord leitud ja siis omaks võetud tõe eest –, on võõras igasugune kapitulatsioon hetkekasumi nimel. Olgu selleks hetkeliseks kasuks edu, rikkus, positsioon ühiskonnas või näiline rahu – ei ole need hüved, mida ekslikult väärtusteks peetakse, midagi muud, kui ajutised meeli peibutavad ja petvad, kiiresti mööduvad ulmepildid.

Oma tõde leidmata võib inimlaps hulpida eluookeani avarustel selle ookeani äärest ääreni ja arvata, et selles peitubki elu mõte ja inimese määratlus. Inimese määratlus ei saa seisneda elumerel hulpimises, vaid peab olema suunatud liikumisega oma sihi poole läbi vaevade ja raskuste. Ainult selline kulgemine igale inimesele antud eluajal mõtestab elu ja õigustab kõik raskuste talumised rängal võitlusteel.

Me ei saa endale ette tellida neid võitlusi ja raskusi, mis tunduvad meile endile väga mugavad võidelda ja taluda. Me ei saa isegi lahinguvälja valida. Me saame õigesti paigutada oma vägesid ja jaotada oma elujõudu oma sihtide poole liikudes. Me saame valitud teel püsida, kuid peame arvestama alati sellega, et võitluses võib langeda.

Langemine ausas lahingus ausalt vastastega võideldes ei ole mõttetu ega arutu tegevus isegi siis, kui vastane osutub kavalaks ja alatuks petiseks. Võitlus oma aadete eest ei ole mingil juhul alandav ka siis, kui selle võitluse käigus keegi kirve selga lööb.

Võideldes tuleb täita oma missioon ja kohus ja kuidas keegi selle võitluse käigus täpselt langeb, ei ole tähtis. Tähtis on oma võitlust lõpuni pidada ja langeda mitte taandudes või põgenedes, vaid lõpuni mõõka kindlalt käes hoides.

Tähtis on oma võitlust lõpuni pidada ja langeda mitte taandudes või põgenedes, vaid lõpuni mõõka kindlalt käes hoides.

Praegustel aegadel on asjaolud siin riigis ja ka üleeuroopaliselt paistmas välja sedamoodi, et liberalismihüdra on oma mürgitava mõjuga ajanud rahvastel ajud nii sassi, et paljud ei suuda enam eristada seda, mis on õige ja väärt kaitamist.

Üha enam inimesi tahab hoida võitjate poole ja olla ühiskonnas „kindla käe" poliitika ajajate „hoole all". Olles sattunud vaimlises plaanis justkui kõrbeliivade keskele, kardavad inimesed edasi liikuda ja soovivad olla juhitud kasvõi kaamelitest, kui need kõrbes hakkama saavad.

Inimesed kardavad oma nägu säilitada ja endale kindlaks jääda. Enamus kaaskodanikest ei paista enam aru saavat, mida nad tegelikult tahaksid ühiskonnana riigilt. Ühiskond hakkab samuti järjest rohkem atomiseeruma ja killustuma, muutudes isiksuste kooslusest indiviidide massiks. Indiviidist isendiks saamine ei ole enam kaugel. 

See olukord ei ole tekkinud iseenesest, vaid on aastakümnete euroliberaalide ja nende kaasosaliste sihikindla töö ning tegutsemise tulemus. Lõhutud ühiskond, rahvus, lõhkuda rahvusriik ja lõpuks ka ühiskonna algrakuke – perekond – on viinud tänapäeva atomiseeritud ühiskonna sinna, kus enam ei tunnetata oma identiteeti ei mehena, ei naisena, ei valge rassi esindajana ega eurooplasena.

See õudne kõige segamine kõigega on viinud liberaalide töö nii kaugele, et valgeid inimesi hakatakse nende ajaloolisel areaalil välja suruma mingisse häbenemisväärt alaarenenud isendite staatusesse. Meid on tabanud võitlus justkui ristisõdijate väesalka, kes on jäänud keset kõrbe vaenulike hõimude piiramisrõngasse.

Kõrbes peetud lahing ei ole vähem väärikas kui mudasel väljal või õitsval rohumaal peetud lahingud. 

Ordukord kõikides ristiretkedel osalenud rüütelmunkade ordudes nägi ette, kuidas käituda oma lahingulippu kaitstes ning oma kaasvõitlejaid lahingus aidates.

Kui meie põlvkonnale on langenud osaks võitlus vastastega kõrbes, siis võitlemegi kõrbes. Kõrbes peetud lahing ei ole vähem väärikas kui mudasel väljal või õitsval rohumaal peetud lahingud. 

Viimastel aegadel on Eestis juhtunud ja juhtumas edaspidigi see, et mõnda aega tagasi suhteliselt ühtne olnud konservatiivide leer on lakanud ühtne olemast. Suured mõrad, mis löödi rahvuslaste ja konservatiivide vahele, hakkasid murendama üldist parempoolset, traditsioonidele toetuvat püramiidilaadset ühiskonnakorraldust.

Nüüdseks on asi nii kaugel, et rahvuslus on asendunud rahvalikkusega ja see rahvalikkus on rohkem Assamalla moodi, millel ei ole traditsioone hoidva konservatiivsusega mitte midagi ühist. 

Telg, mis aitab traditsioonide ja konservatismi rajal püsida, on vana hea, aastasadadele vastupidanud ühiskonnamudel, mille eesotsas oleks valgustatud valitseja ja keda valitsemisel abistavad konservatiividest kaasvõitlejad, kes omakorda juhivad kaupmeeste ja ettevõtjate seisusi, kuni ühiskondliku rohujuure tasandini välja.

Seda mudelit tasuks uuesti eeskujuks võtta ja hoida seda, mida on veel võimalik hoida. Meeste ja naiste roll, kus muna ei õpeta kana ja lapsed ei ole seatud oma õigustelt nende õpetajatest ning vanematest kõrgemale on asjad, mida tuleb igal juhul ja võimalusel jälle oma õigele kohale ühiskonnas paigutada.

Konservatiivsust ei etendata ega mängita, konservatiiv ollakse.

Juba vanad roomlased teadsid lihtsat tõde – lambakari, mida juhib lõvi, võidab lõvikarja, mida juhib lammas. Aeg on koondada vägesid ja asuda julgelt võitlusesse haige liberalismiga, kartmata lahingus langeda.

Võitlus tuleb pidada igal juhul. Kui kõrbes, siis kõrbes.