Ühiskonnafilosoof Friedrich August von Hayek selgitab raamatu "Tee orjusesse" 10. peatükis, miks käsumajandus on ebamoraalne.
Võim kipub inimesi korrumpeerima ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.
John Emerich Edward Dalberg, Lord Acton
Kollektivistliku süsteemi keskmes on kaks põhiomadust. Esimene on vajadus ühiselt heakskiidetud arusaamise järele, millised on grupi lõppeesmärgid. Teine on kõiketühistav loomusund tagada grupile nende eesmärkide saavutamiseks võimalikult suur võim.
Kollektivismis välistatakse südametunnistuse õigus rakendada reegleid, mida inimene õigeks peab.
Mõlemist kasvab omakorda välja lõplik moraalisüsteem, mis mingites punktides sarnaneb kapitalistlikele tõekspidamistele ja teistes on äärmisel eristuv. See on äärmiselt teistsugune valdkonnas, mille tõttu on isegi küsitav, kas seda saab üldse moraaliks kutsuda: selles välistatakse südametunnistuse õigus rakendada reegleid, mida inimene õigeks peab. Selline [totalitaristlik südametunnistus] isegi ei määra üldreegleid, millest üksikisik peaks kinni pidama või tal on lubatud järgida kõigis olukordades. See on põhjus, mis muudab kollektivistliku moraali väga erinevaks sellest, mida traditsiooniliselt peetakse moraaliks, sest sellest pole [moraalsetel inimestel] võimalik leida mingisuguseid põhimõtteid. Ometigi on need seal olemas.
Erinevus põhimõtetes on suuremas osas samasugune mida vaadeldi seoses õigusriigi põhimõtetega ["Tee orjusesse" VI peatükk "Plaanimajandus ja õigusriigi põhimõtted"]. Nii nagu formaalõigus, on individualistlikud eetikad, olgu need siis mitmes mõttes nii ebatäiuslikud kui iganes, üldised ja absoluutsed. Need kas kirjutavad ette või keelavad üldised käitumisviisid, mis ei sõltu asjaolust, kas konkreetsel juhul on selle lõppeesmärk kas soovitud või mitte. Petmist ja varastamist, piinamist ning reetmist, peetakse halvaks hoolimata asjaolust, kas konkreetsel puhul kaasneb sellega mingisugune kahju. Samuti ei muuda sellist käitumist ja nende tegude halba olemust heaks asjaolu, et konkreetsel puhul ei muutunud kellegi jaoks midagi halvemaks, ega mitte mingisugune kõrge eesmärk, mille nimel sellised teod toime pandi. Kuigi inimesed on sunnitud aeg-ajalt valima erinevate kurjuste vahel, jäävad need sellest hoolimata kurjuseks.
"Eesmärk pühitseb abinõu" on kollektivismi kõige tähtsam käitumisnorm.
Põhimõte, et eesmärk pühitseb abinõu, peetakse individualistlikus eetikas igasuguse moraali eitamiseks. Kollektivistlikus eetikas saab sellest kõige tähtsam reegel: pole olemas midagi, milleks järjekindel kollektivist ei peaks olema valmis hülgama juhul, kui see teenib "terviku hüve", sest "terviku hüve" on tema tegevuses kõige kriteeriumiks.
Raison d'état, milles kollektivistlik eetika leiab enda kõige selgema vormi, ei tunne ühtegi piiri peale otstarbekuse: kui sobiv on mingisugune tegu konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Mida raison d'état austab suhetes erinevate riikide vahel, rakendub samamoodi üksikisikute suhetele kollektivistliku riigiga. Pole olemas ühtegi piiri, mille ületamiseks ei peaks üksikisik valmis olema, mitte ühtegi tegu, mille sooritamist tohiks südametunnistus talle keelata, kui see ainult on vajalik kogukonna eesmärkide saavutamiseks või mida tema ülemused käsevad tal saavutada.
Kollektivistlik ühiskond tunneb üksikisiku eluhviiside vastu palju enam huvi kui individualistlik kogukond.
Absoluutsete vormiliste reeglite puudumine kollektivistlikus eetikas ei tähenda loomulikult, et üksikisikutel poleks kasulikke harjumusi, mida kollektivistlik kogukond heaks kiidab ja selliseid, mida see pahaks paneb. Täiesti vastupidi; see tunneb üksikisiku eluviiside vastu palju enam huvi kui individualistlik kogukond. Kollektivistliku ühiskonna kasulikuks liikmeks olemine nõuab väga selgelt piiritletud omadusi, mida peab kestva kasutamisega treenima.
Põhjus, miks neid omadusi tuleb määratleda "kasulike harjumustena" ja neid on keeruline kirjeldada moraalina, seisneb asjaolus, et üksikisik ei tohi neid reegleid mitte kunagi seada kõrgemale selgetest käskudest või lubada neil muutuda takistuseks kogukonna konkreetsete eesmärkide saavutamise juures. Selliseid harjumusi on ainult vaja aukude täitmiseks, mis võivad tekkida otseste käskude puhul või eesmärkide määratlemisel, kuid need ei õigusta mitte kunagi vastasseisu võimu tahtega.
Tegemist on "Tee orjusesse" X peatüki "Miks tippu jõuavad kõige närusemad inimesed" tõlke neljanda osaga. Raamatu ingliskeelse kommenteeritud väljaande leiab siit.
Tõlke esimene osa.
Teine osa.
Kolmas osa.
Neljas osa.
Viies osa.
Kuues osa.
Tõlkis Karol Kallas