Majandusteadlane Friedrich August von Hayek selgitab raamatu "Tee orjusesse" 10. peatükis, miks sotsialistide jaoks on võim eesmärk iseeneses. 

Võim kipub inimesi korrumpeerima ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.
John Emerich Edward Dalberg, Lord Acton

Kui suuri XIX sajandi individualistidest ühiskonnafilosoofe, seda kuni Lord Actonini ja Jacob Burckhardtini ning kaasaegsete sotsialistideni, nagu seda kujutab Bertrand Russell, iseloomustab liberaalne traditsioon, milles võimu käsitletakse kõige kurja juurena, siis põhimõtteliste kollektivistide jaoks on [võimu näol] tegemist eesmärgiga iseeneses. Asi pole ainult asjaolus, et kirg organiseerida ühtse plaani järele ühiskondlikku elu kasvab suuresti välja võimuihast, mida ilmekalt kirjeldab Russell. Selleks, et jõuda enda seatud eesmärkideni, peavad kollektivistid saama võimule (looma võimu) – võimu, mida ühed inimesed rakendavad teiste inimeste peal – määral, mida kunagi varem pole tuntud ja nende edu sõltub vaid määrast, millises mahus neil õnnestub sellise võimuni jõuda. 

Koondades võimu ühe plaani teenistusse, ei anta võimu üle, vaid selle ulatust suurendatakse lõputult.

See kehtib isegi puhul kui hulka liberaalseid sotsialiste suunab traagiline pettekujutelm, et jättes üksikisikud ilma neile individualistlikus süsteemis kuuluvast võimust ja andes selle võimu üle kollektiivile, siis suudavad nad sedasi võimu piirata. Niimoodi mõtlevad inimesed ei saa aru, et koondades võimu ühe plaani teenistusse, ei anta võimu üle, vaid selle ulatust suurendatakse lõputult. Varasema paljude inimeste sõltumatult rakendatud võimude ühendamise teel loodud võim on märkimisväärselt suurem igasugusest eelnevast võimust, selle ulatus on niivõrd palju suurem, et tegemist on pea teist liiki võimuga. 

Üdini väär on väita, nagu seda aeg-ajalt tehakse, et suur võim, mida rakendatakse käsumajanduses, "pole suurem võimust, mida varem rakendasid üheskoos eraettevõtete direktorid ja nõukogud". Konkurentsi põhises ühiskonnas pole mitte kedagi, kelle käes oleks killukeni sellest võimust, mis kuulub sotsialismis plaanikomiteele. Kui keegi ei saa teadlikult võimu kasutada, siis on tegemist ainult sõnade kuritarvitamisega kui väidetakse, et see sarnaeb võimule, mis kuulus kapitalistidele. 

See on ainult sõnamäng kui plaanikomiteed võrreldakse "võimuga, mida kollektiivselt rakendavad eraettevõtete juhtide nõukogud". Seda loomulikult niikaua, kui nad [erinevate ettevõtete juhid] ei lepi kokku kooskõlastatud tegevuses, mis loomulikult tähendaks konkurentsi lõppu ja plaanimajanduse loomist. Võimu jagamine väiksemate üksuste vahel ja detsentraliseerimine on vajalik absoluutse võimu ulatuse vähendamiseks ning võistlev süsteem on ainus, mis on kujundatud inimese poolt inimestele rakendatava võimu detsentraliseerimiseks.

Kui majandus allub tsentraliseeritud poliitilise võimule, siis on tegemist orjanduslikust ühiskonnakorraldusest pea eristamatu süsteemiga.

Varem on olnud võimalik jälgida, kuidas majanduslike ja poliitiliste eesmärkide lahutamine on isikuvabaduse tagamiseks äärmiselt oluline ning kuidas kollektivistid seda osutatud põhjusel ründavad. Mille puhul tuleb lisada, et "poliitilise asendamine majandusvõimuga", mida kaasajal nii palju nõutakse, peab tingimata tähendama võimu, millest pole pääsu, asendamist võimuga, mis jääb alatiseks piiratuks. 

Majandusvõim, kuigi see võib olla sunduse tööriist, jääb eraisikute valdusesse, see pole kunagi muud võimu välistav või täieline võim, mis katab kogu üksikisiku elu. Kuid kui on tegemist tsentraliseeritud poliitilise võimu tööriistaga, siis sedasi luuakse sõltuvuse määr, mida harva on võimalik eristada orjusest.

Tegemist on "Tee orjusesse" X peatüki "Miks tippu jõuavad kõige närusemad inimesed" tõlke neljanda osaga. Raamatu ingliskeelse kommenteeritud väljaande leiab siit.
Tõlke esimene osa.
Teine osa.
Kolmas osa.
Neljas osa.
Viies osa.

Tõlkis Karol Kallas