Absurdne on see, et me ei oska enam näha elementaarseid ja endastmõistetavaid tõdesid, kirjutab Malle Pärn.

Me elame suurte pettuste ajastul. 

Petmisele on rajatud meie omavahelised suhted, meie poliitika oma valeliku ja kurja ideoloogiaga, meie majandus, meie kultuur, meie keelgi juba. Sest paljud sõnad ei tähenda enam seda, mida nad on ajalooliselt ja keeleteaduslikult meile tähendanud. Juba kollitatakse inimesi mingite väljamõeldud homo-, bi- ja transfoobiaga. 

Aga valel, nagu meie väärikas ja tark vanarahvas on öelnud, on lühikesed jalad. Tal ei õnnestu kunagi kaugele joosta. Ta püütakse kinni.

Tõde on ju tavaliselt lihtne. Ja arusaadav. Nendele, kes veel millestki aru saavad. Kes ei ole oma emakeele asemele vastu võtnud progressistide valelikku uuskeelt. 

Lihtne tõde on see, et imetajad on lahksoolised, et inimesel on kaks erinevat sugupoolt – mees ja naine. Ja nende sugutunnusteks on suguelundid. Osa neist on isegi silmaga nähtavad. Ja neid ei saa omavahel segamini ajada. 

Sugu – on niisiis püsiv ja paratamatu nähtus. Keegi ei saa oma sugu muuta. Ega sotsiaalselt konstrueerida. 

Me oleme mehed ja naised, mingeid muid suguvariante ei ole. Kes poisina sünnib, see meheks kord sirgub. Vähemalt füüsiliselt. Mis tema peas toimuma hakkab, see on suuresti igaühe valiku küsimus. Ja see on hoopis teine teema. Aga inimese sugu ei sünni tema peas. Ja pea ei saa ka tema sugu ära muuta. 

Igasugu imelikud enesetunde või soovunelmate kirjeldused ei määra inimese sugu. Mingeid "gendereid" ei ole olemas. Sugu on seotud sugueluga, paljunemisvõimega. Ja erinevate looduslike ja traditsiooniliste soorollidega, tehke, mis tahate. Mehed ei saa lapsi sünnitada. Ei ole mitte ükski mees veel sünnitanud. Kas see tõsiasi tuleb meie meeltest "välja juurida?"

Meestel ja naistel on palju muidki erinevaid omadusi, mis on need "stereotüüpsed soorollid" meile traditsiooniliseks kujundanud, mille vastu nüüd need transfanaatikud sõdivad. Meestel on rohkem füüsilist jõudu, naised on andekamad laste eest hoolitsemises. Ja nii edasi, teate küll. 

See on ju läbinähtav, et progressistid ei mõtlegi naisi mingitest "alandavatest" rollidest vabastada. Nad tahavad naised (ja ka mehed) suruda UUTESSE (veel alandavamatesse) stereotüüpidesse! "Tulevik on kväär!" on nende loosung ja lõplik eesmärk. Kes pole sellega nõus, olgu vait. 

Üks kuri ideoloogiatont istub troonil ja kamandab. Tänased liberaalid on teoreetilisest liberaalsusest ja liberalismist ammu loobunud. Nad nõuavad kõigilt täielikku allumist nende "progressinarratiivile". Iga tervemõistuslik vastuargument on nende meelest kas tagurlik või foobne ja tuleb keelata. Nende agitbrigaadid tulistavad meedia täis trafaretseid rahvahääle juhtkirju, kui keegi julgeb kaitsta traditsioonilist kultuuri. 

Ka e-valimiste peamine seadusevastasus on väga lihtne. Arvuti või telefoni kaudu ei hääleta ju mitte konkreetsed tuvastatud isikud, vaid anonüümsed tegelased, kelle käes on kellegi id-kaartide koodid. Mitte inimesed, vaid koodid! Valimisõigus on delegeeritud inimestelt numbrikombinatsioonidele! Inimene ei ole kood! Inimene ei ole number! 

Keegi ei tea, kes on see, kes nuppe vajutab. Või kui paljude valijate koode ta arvutisse trükib. Ei saa öelda, et iga inimene ise peab vaatama, et ta ise oma vabal tahtel oma kandidaati seal valida saab. 

Valimispäeval ju ei ole nii, et igaüks ise teab, et tema on tema? Talle antakse valimissedel dokumendi alusel. 

Sest paberhääletusel kontrollib ametnik pildiga isikutunnistust. Keegi ei saa teise asemel valima minna. Keegi ei seisa teise kõrval valimiskabiinis, et teda kellegi poolt hääletama sundida. Aga e-valimises ei ole see välistatav ega kontrollitav. 

E-valimised on järelikult kehtetud. Sest nad on põhiseadusevastased. Nad on ka valimisseaduse vastased. Sest seal ei käi valimas konkreetsed dokumendiga tõendatud isikud. See on avalik pettus. Riiklik, kusjuures. Riik petab oma rahvast. 

Absurdne on see, et me ei oska enam näha elementaarseid ja endastmõistetavaid tõdesid. Et nii paljud enam ei tahagi teada, mis on tõde. 

Niisama lihtne on see, et võlaõigusseadus ei ole tehtud selleks, et selle varjus kelleltki "solvumisraha" välja pressida. See seadus käsitleb majandussuhteid, et majanduspettureid või majanduslaimajaid vastutusele võtta. Selle seaduse alusel ei ole kohtul mingit õigust inimesi nende eetiliste tõekspidamiste või maailmavaate alusel "õigeteks ja valedeks" jagada! Seda ei tohi kuritarvitada sõnavabaduse piiramiseks!

Ometi on advokaat Sarv ja Rita Holm kohtu kaudu selle seaduse abiga inimestelt, kes uskusid, et elavad demokraatlikus riigis, palju raha välja nõutanud. 

Mis õigus on demokraatliku riigi kohtul kodanikku karistada tema usu, moraalsete tõekspidamiste ja väärtushinnangute eest! Oma arvamuse avaldamise eest, kui meil valitseb sõnavabadus? See on ju täielik uhhuundus kohtusüsteemis, kui kasutada terviseministri tasemel terminoloogiat. 

Kuidas kohus mõõdab kaebaja solvumist? Kas pole süüdistamine pahatahtlikus mainekahjustamises omakorda solvav sellele süüdistatavale? Kumb siis olulisem on? Kohus peaks käsitlema kodanikke võrdsetena! Kas me jäämegi tunnete pärast kohut käima? Ja alati jääb peale see, kes karjub kõvemini? 

Ma ei saa aru, kuidas haritud juristid ei oska enam üles leida elementaarset õiglust oma paragrahvide padrikus? 

Mitte keegi teine ei saa kellegi mainet kahjustada sellega, kui ta tema avalikku tegevust oma (selle tegutseja isiku maailmavaatest erineva) maailmavaate või eetika pinnalt kritiseerib või isegi vihaselt halvustab, näiteks kinnises sotsiaalmeedia grupis, kus omavahel vestlevad sarnase maailmavaatega inimesed. 

Kellegi avaliku tegevuse kritiseerimine ei ole selle inimese diskrimineerimine ega "tühistamine" ega tema maine kahjustamine, vaid katse teda korrale kutsuda, et ta järgiks (kritiseerijate meelest) mõistlikke (ajaloolisi, kultuuritraditsioonilisi) ühiselu reegleid. 

Kui inimene, kes on avalikustanud oma tavakodanikku riivava "uusmeelsuse" (olles sellega ju esitanud ühiskonnale väljakutse), ei talu negatiivseid hinnanguid oma tegevusele, siis ei maksa ju minna neid lausa otsima? Kuskilt teisitimõtlejate grupist, kellele ta ise ometi väljakutse esitas? Et neid siis alatult kohtusse kaevata?

Sõnavabadust tuleb austada, sest see on meie Põhiseaduses sees. 

Viha ei teki tühja koha pealt. Viha on vastus, reaktsioon kellegi avalikule käitumisele või väljaütlemisele. Kui keegi esitab ühiskonnale, traditsioonidele, kultuurile ülbe väljakutse, siis on lausa mõistusevastane selle väljakutse vastukajadele reageerida kohtusse kaebamisega. 

Ma ei mõista, miks auväärt kohtusüsteem selliseid asju võtab üldse arutada! Kohtunik peaks ütlema: arutage neid asju omavahel või avalikus meedias, mitte kohtus! Kohus tegeleb kuritegevusega, seadustest üleastumistega, mitte inimeste tunnetega! Meil ei ole veel tehtud seadusi, mis inimesi tundmuste eest vangi panevad! 

Veel. Õnneks. 

Jah, tõde on lihtne. 

Aga inimene peab tahtma tõde teada. Kui ta ei taha, kui ta heameelega õpib ära omakasupüüdlike niiditõmbajate valed, (mis temalegi kasumit teenivad), – kui ta lausa vihkab tõde, siis ta elabki ju valedes. 

Ja vihkab ka seda inimest, kes ei taha tema kombel valedes elada, kes tahab elada tões ja rääkida tõtt.