Sotsialistid ja liberastid võivad tantsida kevadisel murul koos rahvakunstikollektiiviga "Naised köögis" Kaerajaani – ükskõik kus, ainult mitte Stenbocki majas Toompeal ega riigikogu hoones, kirjutab Jüri Kotšinev.

Keskeakriisi ammu läbinud ja siiani kompleksides vaevlevad valitsuskoalitsiooni tegelased ei suuda kuidagi harjuda tõsiasjaga, et nende "parim enne" on möödas.

Kurb on vaadata seda silmakirjalikkust, millega pöördutakse oma poliitiliste oponentide poole, samal ajal ainiti oma parteikaaslaste poole kõõritades lootuses, et nood märkavad taoliste sõnavõttude särtsakust ja "piiritut julgust", millega sellised pöördumised esitatud on lootuses, et märgatakse ja hinnatakse. Hinnatakse enne uusi valimisi kõrgema kohaga oma erakondade valimisnimekirjades, et oleks jälle lootust pääseda "kuldrannakesele" riigikogus.

Seal ei lähe iial looja päike ja peale kõrge palga ning nähtavaks olemise ühiskonnas lehvib riigikogulaste ümber see imeline fluidum, mis eristab neid kõigist teistest kodanikest. 

Mäletan, kuidas üks endine "äravalitu" rääkis siis, kui ta üks riigikogulastest oli, enda kohta kolmandas isikus ja ütles ikka "riigikogulane tuleb". Üks teine tegelane teatas, et nüüd, kui ta enam riigikokku valituks ei osutu, pole "elul mõtet". 

Sellisest "maa soolast" veelgi hullemad on "rahvatasujad". Rohujuure „filosoofid" või tugitoolikommentaatorid, kes on sügavalt veendunud oma kõiketeadmises ja ilmeksimatuses.

Lähemal vaatlemisel osutuvad nad tünnideks, mis tühjalt kõmisevad. Tavaliselt teavad nad muinasjuttude "Pünamütsike" ja "Kolm põrsakest" tegelaskujusid. Kõigi nimetatud tüüpide ühiseks jooneks on see, et nende poolt esitatud mõtteavaldused on tehtud jämedalt kärkivas kõneviisis ja matslikus maneeris. Nende tige mõmin on alati üle minemas urinaks, mis omakorda teiseneb kiiresti raevukaks möirgamiseks.

Kohtusin kord ühte sellist kohalikku "vabakütti" Estonia taguse platsi pargipingil, mitte kaugel monumendist Konstantin Pätsile. Mees teatas, et nüüd hakkame pikemalt arutama kohaliku elu üle. Too täiesti võõras tõsine jobu lõhnas vastjoodud odekolonni järele sellisel määral, et lõhn saatis mind meetreid, kui ma sellisest "rahva sõbrast" eemaldusin. Minust see hombre pingile jäi ja seletas seal juba iseendale mingit asja edasi. 

Paljud inimesed, kellega sai kunagi käidud hoopis teisi eluradu pidi, olid haljale oksale jõudmise järel taaskohtumistel "hakanud käituma". Nad olid hakanud "kõnelema" nii, nagu nende arvates kõneleb üks tõeline riigimees.

Nad olid hakanud astuma nii, nagu nende arvates oli kohane nende kõrgele staatusele. Nad pööritasid oma silmi nagu kassid, kui neil on häda, või huntide kombel, kes põõsa varjus metsas oma asju ajavad.

Enamus neist olid siiralt võlutud oma hääle kõlast ja sügavalt veendunud oma ilmeksimatuses, piiritus tarkuses ja ilus. Nende lipsusõlmedest oli näha, kui suurteks nad ennast peavad, sest nende lipsusõlmede mõõdud ehmataks ära isegi inglise kuninga.

Kui mõni täitsamehest maailmaparandaja vurru muigab ja silmad punni ajab, on ta naljakas, aga kui ta selle juures räuskama hakkab, on ta juba groteskselt koomiline. 

Kunagi kirjutas Alo Mattiisen isamaaliste laulude tsükli, mida alguses pidi esitama üks teine laulja – mitte see, kes neid esitama hakkas ja esitama jäigi. See oli "fosforiidisõja" aegu.

Fosforiidisõda äratas eelmise sajandi kaheksakümnendatel rahva. 1987. aasta juunis tekkis spontaanselt tollaste Vanalinna päevade ajal Raekoja platsil suur laulmine. See ei olnud ei ette kavatsetud ega loomulikult kusagil registreeritud. Ruumipuudusel liiguti sealt edasi juba Lauluväljakule ja nii see algas. 

Viimane riiklikult toetatud Eesti Kongressi juubeli tähistamine, mida rahastas riik, toimus 7. märtsil 2020. aastal. Kolmkümmend aastat oli möödunud esimesest Eesti Kongressist, mille avaistung peeti 11.-12. märtsil 1990. See oli ammu.

Siiani on aga säilinud mõnede rahvarindelaste raev kodanike komiteedega seonduva suhtes. Neid vihkajaid jääb järjest vähemaks, nagu muide ka kodanike komiteede tegelasi ja Eesti Kongressi saadikuid. Vana arm ei roosteta, ja just tänu sellele ei soovita ma kellelgi, kes oli tol kaugel ajal riigi taastamise, mitte uue riigi väljakuulutamise poolt, sattuda mõnede kunagiste rahvarindelaste kätte. Tuleb meelde üks rahvalik ütlus: kohe näha, et vanad sõbrad. 

Peale kaklust rusikatega ei vehita, aga peale Eesti omariikluse taastamist hakkas igast praost nagu tarakane päevavalgele ronima "vabadusvõitlejaid". Küll muistseid, küll vähem muistseid, kes ilmusid rahva palge ette oma libateenetega kelkima.

Seda kõike oli kurb vaadata.

Teen ettepaneku kõigile, kes ennast "muistsete vabadusvõitlejatena" tunnetavad, annetada praeguse valitsuse kulu ja kirjadega Ümera lahingu veterani sõbra medalid. Nendele, kes on enesekiituse raske töö käigus erilist innukust üles näidanud, tuleks välja jagada Paala lahingust 21. septembril 1217 osavõtjate sõprade klubi medalid. Naistele tuleb annetada "Leemekulbi liigutaja" märk. 

Halenaljakas on pilt, mis kerkib udust, kui vaadata seda "arengut", mis on aset leidnud viimase kolmekümne viie aasta jooksul siin maal. Assamalla mehed ja vargapesa vennaskond. Kupjad ning sunnikud. Kilplased ja muud rahvasportlased annavad tohutult materjali solkkirjanduse viljelejatele. Sotsiaalteatrist pritsib muda ja kinolinalt kõntsa. Kõik on solgitud ära ja solk on vahtu löödud. 

Nagu vanasti oli kombeks 2. saj. e.m.a. Rooma senaator Cato Vanemal öelda: Ceterum censeo Carthaginem esse delendam, ütlen mina veel ja veel, et kevadistel valimistel ei tohi mitte mingil juhul valida reformareid, sotsiaaldemokraate ega kahesajaseid.

Parempoolne või äärmisel juhul paremtsentristlik blokk tuleb valida võimule ja üritada seda teha järjekindlalt ning lootust kaotamata. (Parempoolsete partei peab oma parempoolsust veel tõestama.)

Igasugused, Jollerid ja Hannod tuleb häältest ilma jätta igal kümnel juhul. Riina, Liina, Liisa ja aitsihh-aitsahh-aitsahkna tuleb võimust ilma jätta. Jürgen tuleb aga oma suveonni pagendada, et ta seal mõtleks, kelleks ta tegelikult tahaks saada, kui suureks kasvab.

Rohujuure tasandi isehakanud poliitikaeksperdid halavad raugematu innuga sellest, et niikuinii ei ole midagi võimalik muuta, kuna reformarid on mehitanud kõik riiklikud struktuurid oma tallalakkujatega ja truude agentidega, keda selle partei külge seob toiduahel.

Sellele vastan, et kui keegi ei üritagi midagi muuta, siis ei muutu tõesti midagi. Siin on lihtne võimalus. Nimelt pole vaja valida reformareid, sotse ja kahesajalisi parasiite riigikogusse. Nii lihtne see ongi.

Mis kaunim olla võiks veel kui see, kui kevadiste valimistulemuste selgudes kaoks naeratus või isegi muie Michali, Jolleri, Pakosta ja teiste nendetaoliste näolt.

See on siiski valijate teha, rääkigu skeptikud mida tahavad. "Ilma okasteta roosil poole väiksem oleks hind" laulis kunagi keegi laulutaatidest.

Joe Dassin`i kunagine šlaager ei ole kaotanud oma sõnumi aktuaalsust ka praegu. Ei tohi oodata, et keegi valijate asemel töö ära teeb praeguse valitsuse ajalooprügikasti saatmisel.

Seda peab valija ise tegema.

Tuleb minna valimiste päeval jaoskondadesse ja valida valimissedelil, mitte elektrooniliselt. Kui selle peale pahandab mõni Riisalo Signe, on see tema isiklik mure. Sotsialistid Jevgeni ja uljalt noortepärane Lauri võivad tantsida kevadisel murul koos rahvakunstikollektiiviga Naised köögis Kaerajaani – ükskõik kus, ainult mitte Stenbocki majas Toompeal ega riigikogu hoones.

Punakollane värv olgu ikka sügisese pargi värv, Schnelli tiigi ääres kasvavatel kastanitel, mitte aga Eestit valitseva koalitsiooni tunnusvärviks. Auravate samovaride koht ei ole valitsuses.

Samovar ei ole muide venelaste leiutis. Esimene arheoloogide poolt leitud samovari eelkäia on 3 600 aastat vana ja pärit Aserbadžaani aladelt. Taolisi aparaate tunti ka muistses Hiinas ning vanas Roomas.