Viinakuul teeb astronoom Alar Puss ülevaate mitte üksnes tähistaeva liikumistest, vaid suunab lugejate pilgu õpetlikult ka natukene madalamale – sügistaeva pilvedesse.
Alanud on oktoobrikuu. Päike on peaaegu kogu oktoobri vältel paiknemas Neitsi tähtkujus, kuid 31-sel kuupäeval kell kell 17.31 siirdub aga Kaalude tähtkujju. Kuid ei! Kuna 31. oktoober tuleb sedapuhku hiljem kui oktoobri viimane pühapäev, siis nõutakse, et vastavaks kellaajaks tuleb lugeda hoopis ajamomenti 16.31! Sellest tuleb täpsemalt juttu allpool.
Eestimaine vaatleja paneb aga tähele juba niigi tublisti madaldunud päikeseketta liikumiskaare jätkuvat madaldumist, samuti ka üsnagi pikaks veninud ööde veelgi pikemaks muutumist. Keskmine õhutemperatuur jätkab samuti langemist. Lisaks, samuti varasemaid kogemusi keskmiselt hinnates, pikeneb ka „üleni hallide" ööpäevade sagedus, kus pilvkate ei taha üldse eriti kaduda.
Kuid see pilvejutt ei pretendeeri sugugi arvamusel, et oktoobris tähti, Kuu ja Päikest näha ei saagi! On ju aastaringselt siiski võimalikud ikkagi ka sellised olukorrad, kus selget ilma jagub nii öösiti kui ka päeviti ning suisa pikka aega järgemööda! Sellele lootes need kuuülevaated ju tegemiseks võetud ongi!
Lisaks Päikesele paistavad, ühe erandiga, paljale silmale kõik teised taevakehad punktvalgusallikate ehk tähtedena. Kuigi kuni 5 tükki neist umbes 3000-st põhimõtteliselt silmaga eristatavatest tähtedest võivad tegelikult ka planeedid olla. See teine „tähest suurem taevakeha" , kusjuures Päikesega näivalt sama suur, on loomulikult Kuu, öine Päike, nagu seda luulelisemas vormis mõnikord ka nimetatakse.
Kuu nähtavuse parimad ajad on seekord, nagu oli septembriski, taas kuu alguse ja lõpuosa hommikupoolikud. Siis näeme taevas „vana Kuud", mis ööst öösse küll kujult ja seetõttu ka heleduselt hommikust hommikusse kahaneb, kuid tõuseb see-eest kõrgele taevasse ning on isegi auklike või hõredate pilvede kiuste ilusasti vaadeldav ning on enne loojumist imetletav veel mõnedki tunnid ka päevases taevasinas.
Tõsi küll, ka täiskuu paistab igati hästi.
Kuu faasid.
Viimane veerand 3-ndal kell 16.25;
Noorkuu ehk kuuloomine 10-ndal kell 18.50;
Esimene veerand 18-ndal kell 19.12;
Täiskuu 26-ndal kell 6.12.
NB! Tuleb panna tähele, et 26-nda oktoobri täiskuu moment on juba Ida-Euroopa talveajas, mitte enam suveajas, sest „idiootide armee", keda me kõik truualandlikult järgime, kõnnib järjekindlalt „kellakeeramise" kursil. Oktoobri viimasel pühapäeval, sedakorda siis juba 25. oktoobril kell 4 senise suveaja järgi otsustatakse, et kell on hoopiski 3 ning see siis on nn talveaeg. Niisiis, kell tiksub 2 korda järest kella 3-st kella 4-ni. Absurd! Toome lihtsa näite.
Oletame, et kellelgi sünnib laps 25. oktoobril 2026 kell 3.30.
Aga millal siis õieti? Kumb „pool neli" on siis õige? Noh, see on veel isegi leebe näide. Igatahes on selline kellakruttimine 2 korda aastas täielik nonsenss, mida eriti juhmi eesli eriti juhmi järjekondlusega aina korratakse ja korratakse.
Jah, see „talveaeg" on ühtlasi meie vööndiaeg. Kuid vahepealse 7 kuuga harjusime ju „suveajaga" ära! Mis aga veelgi olulisem: kogu elurütm kulgeb meie ühiskonnas ju aastaringselt selle „suveaja" järgi! See on Vene aja pärand ning nii ka paraku jäänud. Ning tulemus on see, et meie jaoks muutub tunnetuse mõttes niigi pikk ja pime talveaeg kellakeeramisega „pimendatud" pärastlõunate arvel veelgi pimedamaks!
Ning kevadel, uue „keeramise-hulluse" aegu, tulevad järjekordsed probleemid… Nii see jant aastast aastasse kulgeb. Kurb, et me sellel jandil nagu ka paljudel muudel jaburustel sündida laseme.
Planeetide nähtavus
Analoogiliselt möödunud septembriga, võib planeetide „staariks" ka oktoobrikuus pidada Saturni. Saturn asub Vaala tähtkujus (Kalade naabruses) ning on kuu algupoolel vaadeldav kogu öö.
Planeet on 4-ndal Päikesega vastasseisus, omades heledust 0.4 tähesuurust.
Vastasseis tähendab seda, et lugedes mööda ekliptikat (kujuteldav Päikese aastane liikumistee sodiaagivöö keskel), siis Saturni ja Päikese ekliptiline pikkuskraad erinevad 180 kraadi. Mis omakorda tähendab, et Päike annab läänekaarde loojudes „teatepulga" üle idakaarest tõusvale Saturnile. Tõsi küll, minutilise täpsusega ja isegi mõneminutilise täpsusega see „vahetus" ei sünni. Planeedid ju reeglina täpselt ekliptika peale ei satu; sodiaagivöö omab ju teatud laiust; Saturn paikneb koguni parajasti Vaala, mitte Kalade tähtkujus. Sellest oli pikemalt juttu septembrikuu loos.
Kui oktoobrikuu on keskpaika jõudnud, hakkab Saturn siiski hommikuti üha varem loojuma, hakates muutuma vaid õhtutaeva objektiks. Siiski on planeet veel peaaegu kogu öö vaadeldav.
Kuu on Saturni läheduses 23-nda oktoobri ööl vastu 24-ndat ja ka 24-nda oktoobri ööl vastu 25-ndat.
Saturnist märksa heledamana paistab Jupiter, olles nähtav hommikupoole ööd ida-kagutaevas, paiknedes Lõvi tähtkujus. Planeedi heledus omandab väärtuse -1.9 tähesuurust. Jupiteri vaatlusaeg on aegapidi kasvamas.
Kuu on Jupiterile lähimas (kuid samas mitte ka väga lähedal) 6-nda oktoobri hommikul.
Ka punakas planeet Marss on nähtav hommikupoole ööd, heledus 1.0 tähesuurust. Seega paistab Marss nii täpselt „esimese suurusjärgu tähena" kui tähesuuruste definitsiooni järgi võimalik. Samas, kuna kõiki tähti, mille heledus on suurem kui 1.5 tähesuurust (suurem heledus vastab väiksemale arvulisele väärtusele), nimetatakse täiendava kokkuleppe järgi esimese suurusjärgu tähtedeks, siis „de facto" on Marsi heledus siiski mitte just teab kui suur, jäädes näiteks alla ka Satuni heledusele (0.3 tähesuurust).
Marss läheneb ööst öösse Jupiterile ning kuu lõpupoole paiknevad planeedid taevavõlvil juba suhteliselt lähestikku. Heleduselt on Jupiter muidugi pidevalt Marsist „kaugel ees".
11-nda ja 12-nda oktoobri hommikutel on Marss nähtav praktiliselt Sõime täheparve (M44) taustal. Täheparv paistab palja silmaga uduse laigukesena, kuid teleskoobi vaateväljas „hargneb" see paljudeks tähtedeks. Koos Marsiga päris uhke vaatepilt.
Marss asub peaagu kogu oktoobrikuu Vähi tähtkujus, kuid 30-ndal kell 16.51 siirdub Lõvi tähtkujju. Ah jaa, ikka selle kellakeeramise hulluse tõttu tuleb siinkohal taas täpsustada, et see aeg on Ida-Euroopa talveajas.
Nojah, see kellakeeramine… Sellega seoses võiks teha ju veel midagi kasulikku… Ah jaa. Krutime oma autode spidomeetrid selliseks, et 90 km/h juures „keerab" spidomeeter oma näitu nii, et vaatamata reaalsele, kasvõi nt 300 km/h kihutava „autokuuli" mahaloetav kiirus on ikkagi kindlalt 90 km/h! Katsugu keegi vaidlema tulla! Ning kui talv kisub külmaks minema, „keerame" termomeetreid! Nii et -30 kraadi Celsiust vastab hoopis +30 kraadile! Nii et kõik see mees randa peesitama! Mis külma üle te veel kurdate! Kas pole väärt idee! Kohe presidendi auhinna järele!
See kõik ajab tõesti jooma! Seda ideed toetab lisaks ka asjaolu, et käsil on ju viinakuu!
Kuu (sedapuhku mitte viinakuu, vaid ikka see taevakehast Kuu) on Marsi lähedal 5-nda oktoobri hommikul.
Veenus on peaaegu terve kuu nähtamatu. Kuid mitte siiski täielikult. 30-nda hommikul muuutub Veenus väga madalas ida-kagutaevas nähtavaks, kuigi väga kehvasti. Kuid 31-se hommikul peaks Veenus olema juba veidi kergemini leitav, tõustes 40 minutit enne Päikest. Veenus paikneb Neitsi tähtkujus.
Kuuga kohtumist Veenusel oktoobrikuu lõpupäevil ei esine.
Teine Maa suhtes siseplaneet Päikesesüsteemis, Merkuur, on nähtamatu.
Võiks veel mainida, et Kuu jõuab Taevasõela täheparve taustale 27/28-nda oktoobri ööl kella 3 paiku.
Tähistaevas
Varaõhtune taevapilt on sarnane septembrikuu õhtutele. Seniidist ligikaudu lõunassse kulgeb uhke Linnutee riba, kohati kitsam, kohati laiem. Taustal leiame lõunakaares suure Suvekolmnurga, mida aastaajale omaselt on nüüd mõtet nimetada Sügiskolmnurgaks: Veega kõrgel ja heledaim neist kolmest tähest; Deeneb pisut kõrgemalgi (vasakul) ja kõige tuhmim sellest kolmikust; Altair eelnevaist märksa madalamal, kuid siiski küllalt kõrgel. Vastavad tähtkujud on teatavasti Lüüra (olles üsna väike tähtkuju), Luik ja Kotkas. Paneme tähele, et Luige tähtkujus hargneb Linnutee kaheks haruks; vahele jääb tumedam riba. Parempoolne Linnutee haru näib allpool suisa katkevat. Teatavasti aga tähistab ju Linnutee meie kodugalaktika, millel nimeks Galaktika, ju hiiglaslikku, kuskil 300 miljardist tähest koosnevat täheketast! On see ketas siis tõesti nii ära „katkutud"?
Tegelikult on Linnutee hargnemine Luige tähtkujus vaid näiv. Linnutee ehk Galaktika sisaldab ka palju kosmilisi gaasi- ja tolmupilvi. Luigest Maokandjani kulgeb lihtsalt juhtumisi pikk, kaugemate tähtede valgust mitte läbi laskev tolmupilvede riba. See tekitab petliku tunde Linnutee täheriba hargnemisest ning ühe haru puhul suisa katkemisest.
Läheme näiteks nüüd magama, kuid ärkame kella nelja-viie paiku (muidugi jälle peab ka selle neetud kellakeeramisega arvestama: kuu lõpus läheb hoobilt tund aega varem valgeks!), enne valgenemist ning vaatame jälle taevasse.
Linnutee on ikka enam-vähem lõunasse kulgemas, kuid on kuidagi pisut tuhmimaks muutunud ning ka hargnemist, millest äsja juttu oli, pole enam märgata. Veel huvitavam on see, et tähtede muster Linnutee ümber on uuenenud. Tõsi küll, heledaid tähti on rohkemgi kui oli õhtul! Nojah, arusaadav, Maa pöörlemine põhjustab ju tähistaeva näiva pöördumise? Kuid kas ja miks Linnnutee riba siis ei pöörlegi? On see riba meist liiga kaugel, et „viitsida" mingi Maa ümber pöörelda? Ning miks ta siiski õhtul nähtust kuidagi erinevana paistab?
Tegelikult võtab tähistaeva pöörlemisest ikka osa ka Linnutee. Lihtsalt vahepealsete tundidega on seniidi kandist lõuna poole kulgema pöördunud Linnutee riba teine osa. See kulgeb oktoobrihommikutel läbi kõrgel paistva Veomehe (heleda tähega Kapella), allpool läheb Kaksikute (vasakul) ja Sõnni (paremal) vahelt läbi, liigub vasakult mööda Orionist, läbib üsna tuhmi Ükssarviku tähtkuju ning jõuab juba madalas taevas Suure Peni ja Ahtri tähtkujudeni. Kahele poole Linnuteed jäävad siis kaks heledat tähte: allpool paistab heledaim taevatäht Siirius Suurest Penist ning kõrgemale jääb Prooküon Väikesest Penist.
Kui vahepealne öine norskaja, vabandust, magaja, vaataks taevasse kuskil hilisõhtul või siis suisa keskööl, ei kulgeks Linnutee üle pea põhjast lõunasse.
Siis näeks vaatlleja kõrgel pea kohal 5 tähega vinkli kujulist Kassiopeia tähtkuju; sellest pisut allpool, kuid ometi kõrgel lõunataevas, paistaks midagi (tegelikult põhjataevas paikneva) Suure Vankri taolist, kuid isegi suurendatud kujul. Selle kujundi moodustavad ribakujuline Andromeeda ja põhikontuurilt ruutu meenutav Peagaus.
Neist allpool paistab silma heledaim täht ses suures taevaalas – tegu on planeet Saturniga!
Meteoorivooludest
Oktoobrikuu pakub taevavaatlejale kaht võimalust näha keskmisest rohkem „langevaid tähti" ehk lendtähti ehk meteoore, tegelikult lihtsalt pisikesi „kosmilise prügi" osakesi. Meteoorivoolude nimetused on drakoniidid ja orioniidid.
Mis seondub prügiga kõigepealt? Ikka „Teeme ära!" Mis omakorda seisneb sageli selles, et kari rahvast aetakse kokku, tehakse suuri sõnu, agitaatorid saavad mingeid „plusspunkte" või koguni suisa kõva otsest palka oma „karjäärikontodele" ning reaalselt… tõstetakse rahvamasside poolt prügi ühest hunnkust teise… Et see tuleval „Teeme ära" – üritusel võib-olla endisesse kohta tagasi tõsta… Nojah, õnneks on sellest reeglist ka erandeid; kevadeti tehakse ju ikka kodu ümbrus sügis-talvisest prahist puhtaks. Kuid selleks ei pea korraldama mingeid riiklikult juhitavaid „kommunistlikke laupäevakuid"! Õigus, nüüd on need „kapitalistlik-kommunistlikud", need laupäevakud. Või siis „esma-mainikud", arvestades 1. maid, nõidade päeva… Oi vabandust, ikka Töörahva Rahvusvahelise Solidaarsuse päeva!
Niisiis, oktoobrikuu ja meteoorivoolud.
Drakoniidide maksimum saabub 8-nda oktoobri ööl vastu 9-ndat. Keskmiselt võttes ei oodata sellest meteoorivoolust seekord midagi erililst, kuid drakoniidid võivad mõnikord ootamatult pakkuda positiivseid üllatusi. Drakoniidide „eeliseks" on ehk vaatleja jaoks ka asjaolu, et radiant asub kõige kõrgemal just öö alguses, seega õhtuti. Radiant, mille suunalt meteoorid näivad lähtuvat, asub Lohe tähtkuju kontuuri tuulelohe pead meenutava osa kandis; see paikneb näiteks Veega suhtes kõrgemal ja paremal pool.
Teine meteoorivool, mis tasub ära märkimist, on orioniidid. Nagu nimigi ütleb, paikneb radiant antud juhul Orioni tähtkujus. Orioniide seega õhtul üldse ei esine, tuleb oodata Orioni tõusmist. Orioniidid on seotud kuulsa Halley komeediga. See on 76-aastase perioodiga juba päris ammustest aegadest tuntud komeet. Viimati oli komeet Maa ja Päikese lähedal 1985, aasta lõpus ja 1986. aasta alguses, kuid vaatlustingimused olid sel korral väga kehvad, erinevalt näiteks eelmisest korrast 1910. aastal.
Lähemalt pilvetemaatikast
Madala kihi pilved
Sügistalvisel ajal esineb sageli kaht tüüpi pilvkatet, mis sademeid enamasti ei anna, kuid võivad olla „visa hingega" ning ei taha kuidagi hajuda. Ühtesid nimetatakse kihtrünkpilvedeks, teisi aga kihtpilvedeks. Kui esimesena mainitute olemasolu ei olene palju kella- ja aastaajast, siis just kihtpilved on need, mis segavad sügisel ja talvel eriti tihti nii päevase päikesesära kui ka öise tähistaeva nautimist.
Südasuvisel ajal võib kihtpilvi esineda põhilisel vaid öösiti. Suvepäevade aegu hommikused kihtpilved (kui neid esineb) reeglina hajuvad. Teisisõnu, kihtpilvede materjal, veepiisakesed, auruvad kõrgelt paistva Päikese kiirtes. Kogu päevaks taevasse jääv kihtpilvede „hall kiht" on suveajal pigem haruldus.
Kui aga Päike teeb taevavõlvil madalaid kaari, soojendavad suure langemisnurga all olevad päikesekiired kihtpilvi ehk piiskade kogumeid vähem ning seetõttu on kergem tekkima olukord, kus veepiisad ei aurustu ning seega ka kihtpilved ei haju.
Selline olukord võib esineda ka sügistalviste kõrgrõhkkondade aegu.
Teatavasti ju valitsevad kõrgrõhkkkondades laskuvad õhuvoolud: see muudabki ju maa pinnal ja selle lähistel rõhu keskmisest kõrgemaks. Ühtlasi halvenevad tingimused ka pilvede tekkeks. Seetõttu tuntaksegi kõrgrõhkkondi kui ilusa ilma rõhkkondi, kus üdjuhul on taevas ööpäevaringselt vähe pilvi või pole üldse.
Kuid sügistalvel, madalamate õhutemperatuuride tingimustes, on seda kergem ette tulema küllastusolukord, kus suhteline õhuniiskus paari-kolmesaja meetri kõrgusel on 100-le protsendile lähedal. Vaatamata sellele, et absoluutne õhuniiskus ehk õhu tõeline niiskusesisaldus on väike.
Teatavasti tähendab olukord, kui õhuniiskus on ka maapinna lähistel ligemale 100%, nö „tatist ilma", kus õues on vaatamata saju puudumisele kõik märg nii öösel kui päeval, vaikse ilmaga pesu ei kuiva ja… taevast katab hall suhteliselt madal pilvekiht paari-kolmesaja meetri kõrgusel. Ning need ongi needsamad kihtpilved. Nagu juba öeldud, võib selline olukord esineda ka kõrgrõhuala tingimustes, seda just suvisest madalamate temperatuuride tõttu. Mis on omakorda põhjustatud sellest, et mida madalam temperatuur, seda rohkem on suhteline õhuniiskus lähedane 100-e protsendile. Kusjuures absoluutne õhuniiskus võib muutumatu olla.
Sajaprotsendiline õhuniiskus tähendab seda, et niiskemaks õhk minna ei saa. Kui veeauru tuleb kuskilt juurde, siis kondenseerub see vedelaks veeks. Kas siis mingitel maapealsetel pindadel nagu nt ka suveöine kaste või siis juhtub nii, et veeaur kondenseerub pilvekihiks. Jälle selleks kihtpilvede kihiks.
Õnneks on kõrgrõhuala tingimustes absoluutne õhuniiskus võrdlemisi väike. Seetõttu ei pea ka kihtpilved siiski pidevalt vastu ning hall taevas võib isegi mõnekümne minutiga täielikult klaaruda. Kuid minna võib ka vastupidi.
Talvised pakaselised kõrgrõhualad, formeerununa kas Arktika jääväljade kohal või Siberi piirkonnas, on eriti vähese niiskusesisaldusega. Seetõttu ongi sellised kõrgrõhualad reeglina väheste pilvedega või suisa selge taevaga ning sellest tuleneva pakasega.
Kuid antud juhtumil tekib siiski täiendav tingimus kihtpilvede „kasuks". Nimelt on teada, et mida kõrgemale troposfääri ulatuses (10-12 km parasvöötme laiuskraadidel) tõusta, seda enam langeb õhutemperatuur. Kuid pikkadel talveöödel on maapinnalähedases kihis olukord vastupidine: maapinnal ja selle lähedal (sh kõrgustel, kus inimesed igapäevaselt toimetavad: meetrid ja kümned meetrid) on kõige külmem, kõrgemale tõustes läheb esialgu soojemaks. Seda olukorda nimetatakse inversiooniks. Just inversioonikihi kohal tekivad soodsad tingimused kihtpilvede tekkeks. Seetõttu võib siiski ka pakase aegu ilm aeg-ajalt pilve tõmbuda. Kuid sellised pilved pole siiski enamasti eriti „pikaealised".
Kui aga õhumass sügistalvises kõrgrõhualas on soojavõitu, samas ka veidi niiske ning ometigi esineb ka teatud inversioon, siis võib üsna suure tõesnäosusega selget ilma päris harva näha.
Ilma võivad nii päeval kui öösel rikkuda ka kihtrünkpilved, mis mõnikord „altpoolt peale" vaadates kihtpilvede kihist palju ei erinegi. Siiski on kihtrünkpilvede puhul siiski sageli eristatavad erinevad pilvelaamad, mis mõnikord üksteist täielikult katavad, kuid esineda võib ka suuremaid või väiksemaid selge taeva „auke". Kihtrünkpilved on kihtpilvedest veidi tihedamad ning seetõttu on ka päevasel ajal visamad hajuma. Hajumist takistab ka teatud määral tõusvate õhuvoolude esinemine, seda ka mõnede kõrgrõhualade tingimustes.
Kihtrünkpilved tekivad suvel sageli ka siis, kui niiskes ja ebapüsivas, kuid soojas õhumassis tekivad nn päevase äikese pilved, mis õhtu saabudes oma kõrgustesse arengu minetavad ning vajuvad laiali kihtrünkpilvede laamadeks.
Nii kihtpilved kui kihtrünkpilved on tuntud maapinnalähedaste ehk alumise kihi pilvedena, mille alumine äär on umbes 200 kuni 300 meetri kõrgusel, kuid see piir võib olla ka kõrgemal. Kihtpilved on ligikaudu paarisaja meetri paksused, kihtrünkpilved on üldiselt paksemad: mitusada meetrit kuni kilomeetri kanti välja.
Kihtpilved võivad vahel madalduda kuni 100 meetri kõrguseni või madalamalegi. Kuid ka suisa maa peal olles võime sattuda pilvedesse: udu pole muud kui maapinnani madaldunud kihtpilv!
Kui udu esineb madalate ja kitsaste laamadena, nii et selge taevas on kenasti nähtav, nt hilissuve hommikutel, siis on „maapinna-kihtpilved" ehk udu väga õhukene, meetri-paari või kümnekonna meetri paksune.
Nii kihtpilved kui kihtrünkpilved pole üldiselt sajupilved, Siiski võib kihtpilvedest mõnikord langea uduvihma. Samuti võib vahel kergelt sadada ka kiudkihtpilvedest.
Kui juba jutt pilvedele kui „astronoomide vaenlaste" peale läks, siis vaataks ka teisi pilveliike.
Madalate pilvede moodi tunduvad ka kihtsajupilved. Ka nende alumine piir on enamjaolt paari-kolmesaja meetri kõrgusel (võib ka kõrgemal olla). Erinevus „muidu-kihtpilvedest" on visuaalselt ja ka muidu tunnetatavalt, nagu nimetuski ütleb, kasneva saju olemasolu. Olgu see siis vihmasadu, lumesadu või lörtsisadu, olenevalt temperatuurist. Lörtsi sajab ligikaudu nullise temperatuuri juures. Kihtsajupilvede korral on õues ka tihti kuidagi „pimedam" olek.
Kihtsajupilved põhustavad laussadu. See tähendab, et üldiselt suhteliselt aeglaselt muutuva intensiivsusega sadu kestab enamasti tükk aega, mõõdetuna tundides või harvematel juhtudel koguni päevades. Siiski, sellestki reeglist esineb erandeid; ka laussaju kestvust võib mõõta tunnist väiksemates ajaskaalades, samuti ei pruugi sadu olla ühtlase tugevusega. Esineda võib ka pause saju vahel. Paus ei pruugi väga lühike olla: vahel võib juba loota, et sadu lõppes, kuid siis algab see uuesti. Laussadu on reeglina vähem intensiivne kui mõnikord hoovihm, kuid siiski võib ka laussadu päris tugev olla. Sellisel juhul, kui ka saju kestvus pikale venib, võib sademete hulk päris suur olla.
Keskmise kihi pilved
Kihtpilvede juurde on põhjust veel jutuga tagasi tulla, kuid vaatame nüüd ka kõrgemate kihtide tüüpilisi pilvi.
Kõrgustel hinnanguliselt 2 kuni 7 kilomeetrit võivad esineda keskkihi pilvedeks nimetatavad pilved. Need jaotatakse kaheks põhirühmaks, nimeliselt siis kõrgkihtpilved ja kõrgrünkpilved.
Kõrgkihtpilved on struktuurilt sarnased kihtpilvedega (mis teatavasti paiknevad suhteliselt maapinna lähedal). Tegemist on ühtlase pilvemassiga, kus tühikuid ja „vahesid" üldiselt ei esine. Päike ja Kuu on üsna tihti läbi kõrgkihtpilvede vaadeldavad või siis on pilvedes näha heledam laik Päikese või Kuu suunal. Siiski, mõnikord on ka kõrgkihtpilved nii paksud, et eelmainitud taevakehadest pole maapealsel vaatlejal „aimugi".
Kõrgkihtpilved ei anna reeglina sademeid, kuid mõnikord pole kerge sadu siiski välistatud. Rohkem võib seda ette tulla talvel, kui suhteliselt kõrgel paistev Kuu on päris hästi läbi pilvede nähtav, kuid lumehelbeid langeb ometigi.
Teine kõrguse mõttes keskkihi pilvede põhiliik on kõrgrünkpilved. Muuseas, paneme tähele, et siin, nagu ka kõrgkihtpilvede nimetuse puhul, esineb terminoloogiline vasturääkivus. Aga nii see kord on kokku lepitud ja las see asi siis nii olla…
Kõrgrünkpilved on vaadeldavad maa pealt enamjaolt üsna väikeste „tükikestena". Sagedane juhus päevasel ajal on lambavilla meenutavd „tordid". Esineda võib näiteks isegi ka selliseid piklikke ja kitsaid ribasid, mida suurema fantaasiaga vaatleja peab millekski „UFO-taoliseks" moodustiseks. Kõrgrünkpilvede puhul on sademete „oht" üsna olematu.
Kõrgema kihi pilved
Siis veel tõelised kõrgkihi pilved, mis esinevad 7-9, mõnikord ka 10-12 meetri kõrgusel. Nende üldnimetus on kiudpilved.
Üha kõrgemal on õhk üha hõredam ning üsnagi läbipaistvad on ka kõrgkihi pilved. Siin on põhijaotus kolmeks alaliigiks.
Üks liik, vist ka tuntuim liik, ongi lihtsalt kiudpilved, omakorda oma alaliikidega. Küllap oleme mõnigi kord märganud üldiselt pigem selges taevas peenikesi või ka paksemaid valgeid kiudusid. Mõnigi kord meenutavad need kassiküüsi. Muuseas, nende „kassiküüste" teaduslik nimetus on Cirrus uncius, kusjuures just see „uncius" viitab siis just pilvekuju seosega neile kõutsidele (või ka nendele kassidele, kes kõutsid ei ole!); õigemini teravatele konksudele, mis nende justkui ülipehmete käpapadjakeste sees peituvad…
Järgmine kategooria on kiudkihtpilved. Kuna esineb tähekombinatsioon „kiht", siis tähendab see siingi üsna ühtlast pilvekatet, mis muudab päevase taeva sinise tooni valkjaks. Päike ja Kuu ning öösel ka heledamad tähed paistavad sellest pilvekihist siiski läbi. Sademeid pole üldjuhul neist pilvedest loota, kuid talvisel ajal pole mingid „eikuskilt" tulevad kübemed välistatud.
Siis veel kiudrünkpilved. Kuna need (nagu kõik selle, kõrgeima kihi pilved) asuvad maapinnast kaugel eemal, paistavad ka kiudrünkpilved pisemad kui madalamas kihis asuvad kõrgrünkpilved. Sademeid ei tohiks neist enamasti midagi maapinnale jõuda.
Muuseas, kiudpilvede tekkekõrgusel lendavad ju ka reaktiivlennukid. Mõnikord on pilt selline, et muidu selges taevas ei taha lennukite „heite-sabad" kuidagi ära kaduda. Pikapeale võib taevas just nende pikkade „ribade" tõttu suisa pilveviirgudes paista, sest need „suitsuribad" vajuvad aegamisi ka laiemaks.
Kuid sageli on õnneks siiski nii, et lennuki kujuteldavale lennurajale ei jää eriti mingeid valgeid ribasid järele või hajuvad need kiiresti.
Asi on lennukite „suitsusabade" püsivuse puhul selles, et vastaval kõrgusel on niiskus ehk veeauru hulk veidi kasvanud. Kuigi ometigi võib olla niiskust just ka parajalt vähe selleks, et tekiksid looduslikud pilved. Kuid parajasti on seal kõrgel ikkagi just nii niiske, et juba tekkinud kondensatsiooniribad (ehk needsamad „suitsusabad") ei taha kuidagi hajuda. Sellise olukorra kujunemine võib olla märgiks, et peatselt hakkavad tekkima ka „päris" kiudpilved ja võib-olla sealt edasi toimub ka üldine pilvede areng kuni sajuni välja. Seega võivad püsivad „lennukikriipsud" viidata mõnikord muuhulgas ka tsükloni lähenemisele. Areng võib muidugi ka pöörduda – veidi kasvanud niiskuse hulk kõrgtroposfääris tõmbub tagasi ja kaovad ka püsivad „lennukikriipsud".
Need „kriipsud" võivad muidugi esineda ka koos looduslike pilvedega.
Lugemisel võis jääda mulje, et 1 kuni 2 km kõrgusel pilvi nagu ei esinegi. Nii see muidugi ei ole. Alumise kihi pilved võivad ka sinna kerkida ja keskkihi pilved sinna „madalduda". Ega siin väga järske piire ei olegi.
Vertikaalse arenguga pilved
On jäänud veel üks kategooria. Selleks on pilved, mis arenevad kõrgustesse. Siingi on kaks põhijaotust.
Üks neist jaotustest on rünkpilved. Lihtsalt rünkpilved. Kooliõpikuis kirjutatakse nende kohta, et need on hea ilma pilved.
Tõepoolest, rünkpilvi võib sageli siin-seal näha suvepäevadel, kuigi üldiselt võib ilma siiski ilusaks lugeda, sest selget taevast jagub samuti. Kui Päike vahel ka mingi pilve taha läheb, kestab see enamasti mitte just kaua aega.
Kuna rünkpilved on suvepäevade sage nähtus, räägiks siinkohal ka nende kolmest eri liigist. Esimene liik, Cumulus humilis, nagu neid nimetatakse, on enamjaolt üsna väikesed valged pilvetordid, mille ulatus kõrgusesse on väike, väiksem ka nende horisontaalsest ulatusest. Üsna madalad ja ka õhukesed pilved paarisaja, mõnikord mõnesaja meetri kõrgusel.
Järgmine, paksemate rünkpilvede kategooria on Cumulus mediocris. Need pilved ulatuvad verikaalselt umbes samas ulatuses kui horisontaalselt. Alumine äär võib tunduda tumedam.
Järgmine kategooria on juba üsna kurja pilve meenutab Cumulus congestus. Need pilved on päris korralikult kõrgustesse kasvanud. Kuna reeglina ei valgusta Päike selliste rünkpilvede alumisi osi, paistvad need pilved altpoolt ka tumedatena. Siiski, vaatamata välimusele, võib neidki veel pidada hea ilma pilvedeks, sest reeglina need sademeid ei anna. Pole siiski välistatud mõned piisad või lühajaline, mitte tugev vihm.
Teised kaks rünkpilvliiki ei tohiks sademeid anda.
Rünkpilved esinevad peamiselt soojal poolaastal. Siin on teatud „vastasfaas" kihtpilvedega. Kui kihtpilvi võib suvel ette tulla peamiselt öötundidel, siis rünkpilvedega on täpselt vastupidi: kui need esinevad, siis ennekõike päeval. Küllap oleme kõik sageli märganud, et päevase aja pilverüngad (ka rünksajupilvedega (vt allpool)) juhtub tihtilugu sama. Küllap on siis ka kihtpilvede ja rünkpilvede tekkepõhjused erinevad.
Kui kihtpilved tekivad tõusvate õhuvoolude puudumisel (või vaid nõrgal esinemisel), siis rünkpilvi „toidavad" just tõusvad õhuvoolud. Neid õhuvoole aga omakorda sooststab Päikese kiirgus. Päikese pilvi aurustav mõju on olemas, kuid tõusvad õhuvoolud on rünkpilvede tekkeks suurema mõjuga.
Kui maapinnal esineb niiskust, siis kasvab ka aurustumine ja veeauru teke. Kui tegu pole just väga võimsa kõrgrõhualaga, mis taeva suisa selgeks „surub", siis võibki just suvepäevadel tihti rünkpilvi näha. Õhtu saabudes aurustab Päike maapinna veemolekule üha vähem ning seetõttu kaovad ka tõusvad õhuvoolud ja ka rünkpilved. Pole võimatu, et öösel tekivad hoopis kihtpilved…
Mõnikord öeldakse, et talvel rünkpilvi ei esine. Seda väidet ei peaks siiski väga kategoriseerima. Kuigi tõepoolest, temperatuur on madal ja Päike asub samuti madalas. Ometi võib aga ju ka talvekuudel vahel märgata sinises taevas liikumas valgeid „pilvetoppe" ja tuuste". Neid võib pidada kihtrünkpilvede tükikesteks, kuid samas ka pisikesteks Cumulus humiliste (seega hea ilma rünkpilvekesete) tükikesteks. Kindlat eristuspiiri siin pole.
Kuid rünkpilvi on veel. Kusjuures „hea ilma" pilvedeks on neid juba raske pidada. See on teine kõrgustesse arenevate pilvede kategooria: rünksajupilved.
Rünksajupilvede alumine äär on, nagu ka nende „hea ilma" kolleegidel, mõnesaja meetri kandis. Kuid selllised pilved kasvavad kõrgustesse eriti võimsalt, ulatudes mõnikord ka läbi ülemiste pilvede ehk kiudpilvede tekkepiirkonna. Ka rünksajupilvi jagatakse kahte gruppi.
Rünksajupilved. Ehk siis lihtsalt rünksajupilved. Või siis hoovihmapilved. Maapealse vaatleja kohal võivad nad olla ka piisavalt laiad, et katta kogu silmapiir. Mõnikord võib aga mingis suunas paista sellise, tumeda sajupilve järsk piir allpool paistva selge sinitaevaga. Eemalt paistab rünksajupilv võimsate „tornide ja mägede" kogumina, mis võivad meenutada lillakapsa päid. Sajuhood võivad mõnikord üpris tugevad olla; piisad on tihtilugu päris jämedad. Ka rahet võib sadada, seda isegi südasuvel.
Põhjus selles, et rahetera ei ole lumehelves, mis on väga temperatuuritundlik ja sulab kiiresti, kui jõuab piirkonda, mille temperatuur on üle nullkraadi. Kuid paks rahetera ei jõua langedes üles sulada; see juhtub alles pärast maapinnale langemist. Muuseas, siit tuleb vahel ekslik järeldus, et ka juunikuus või juulikuus, samuti augustis, võib „lund sadada". Muidugi, kui defineerime ka rahe lume alaliigiks, siis on iseasi…
Teine rünksajupilvede kategooria on äikesepilved. Sellised pilved arenevad läbi kogu troposfääri, 10 kilomeetri kanti välja või veidi kõrgemalegi. Selliste pilvede tipud meenutavad eemalt vaadates tasast sepaalasit. Nimelt, ka pilvede ülemine äär on neil tihti tasane ning horisontaalsuundades eemale valguv. Pilv tahaks veelgi kõrgemale areneda, kuid kõrguse veelgi kasvades lõpevad pilve kõrgemale kasvamist soodustavad looduslikud tingimused. Selle kohta öeldakse nii: pilv on kasvanud tropopausini välja.
Kuna need pilved on eriti võimsaks kasvanud, on eriti võimas ka pilvesisene „mikrokliima". Tõusvad õhuvoolud soodustavad veeauru kerkimist ja veepiiskadeks muundumist. Muuseas, gaasi ehk antud juhul veeauru kondenseerumine ehk veeldumine eraldab energiat. Seega jätkub veel kondenseerumata veeauru kiire kasv kõrgustesse. Kõrgemal on juba eriti külm ning veeaurust saavad kokkuvõttes juba jääkristallid. Ka piisakesed ning jääkristallid liiguvad üles-alla. Nii kasvavadki lõpuks alla sadavad veepiisad suurteks ning tekivad ka lumest märksa massiivsemad raheterad.
Maa peal olijad tunnevad eriti kõvasid sajuhooge. Nii on see üldiselt ka mite-äikesepilvede puhul.
Kuid rünksajupilvedes toimub ka üles-alla liikuvate veepiisakeste ja jääkristallide elektriline laadumine. Pilvede ülaosas jäävad domineerima jääkristallidele plusslaengud ja alumise osa piiskadesse negatiivsed elektrilaengud. „Tavaliste" rünksajupilvede korral ei ole tekkivad laengud piisavad, et elektrilisi efekte tekitada: pilvematerjal lihtsalt sajab enne alla ning sadamata ülejääk neutraliseerub.
Kuid need ülaosas „alasit" meenutavd rünksajupilved ehk äikesepilved – nende puhul on erinimeliste laengute kogunemine eriti võimas. Lisaks tugevale sajule hakkavad pilves ning paraku ka pilve ja maa vahel sähvima välgud ja hakkab ka müristama – see ongi äike! Kui suhteliselt lähestikku juhtub tekkima kaks äikesepilve, siis võib välkusid lennata ka kahe pilve vahel.
Välgud äikesepilve sees või pilvede vahel pole maa peal ohtlikud. Ohtlikud on just äikesepilve alaosa ja maapinna vahel esinevad pikselöögid.
Äike
Pikselöögi eel võib pinge tekkiva välgukanali otstes ulatuda sadade miljonite voltideni. Võrdluseks: tavaline seinakontakt pakub pinget 230 volti.
Õhk on tavatingimustes üpris halb elektrijuht. Kuid sattudes tugevasse elektrivälja, võib ka õhust saada ajutiselt hea juhtivusega keskkond. Läbilöögipingeks loetakse olukorda, kui 1 meetri ulatuses on pinge 3 miljonit volti. Kuid välgukanal võib olla mitmesaja meetri pikkune. Pole siis ime, et pinge võib ulatuda sadadesse miljonitesse voltidesse. Kusjuures pinge suund on selline, et tekkiva voolu suund, positiivselt negatiivse poole, on maapinnalt pilvesse. Välguga pihta saava objekti seisukohalt muidugi vahet pole…
Mis siis õhuga juhtub? Õhk, samuti vesi ja jää, nagu muudki ained, koosneb aatomitest ja aatomite ühenditest ehk molekulidest. Tõsi, meid huvitavas atmosfääri piirkonnas, troposfääris, esinevad põhiliselt molekulid, mitte üksikaatomid. Tavaolukorras on molekulid (või ka üksikaatomid) neutraalsed: negatiivse laenguga elektronid tasakaalustavad kokkuvõttes täpselt aatomituuma positiivse laengu. Pilve alaosa veepiisakesed on endale „näpanud" elektrone juurde ning omavad seega negatiivset laengut. Välgu tekkemomendil rebivad „ülearused" elektronid endid piiskade küljest lahti ja kihutavad (kusjuures voolu kokkuleppelisele suunale vastassuunas, kuid see pole oluline!) maapinna suunas.
Kui keegi teab midagi kondensaatoritest, siis need on kaks elektrijuhist plaati, mis on vastasmärgiliselt laetud.
Ka maapinda ja pilve alaosa võib vaadata omapärase kondensaatorina. Nimelt: pilve negatiivne laeng suudab elektrivälja kaudu „laadida" omakorda ka lähima maapinna piirkonna: seal olevad erinevad molekulid ja aatomid – neist rebitakse osa elektrone välja ja need muutuvad positiivseteks ioonideks.
Varem mainitud allapoole tormavate elektronidega seotud „välgualge" areneb (muidugi ülikiirelt) „tõeliseks välguks, kui ka positiivsed ioonid „panevad minema" ning tormavad elektronidele vastu, ülespoole (seega voolu suunas). Nüüd toimibki välgulöök ehk võimas sädelahendus. Voolutugevus kasvab kuni saja-paarisaja tuhande amprini.
Muidugi kaasneb elektrivooluga ka soojuslik toime. Mida tugevam vool, seda enam muutub „juhe ka soojaks". Nii on ka õhuga välgukanalis: temperatuur tõuseb seal orienteeruvalt 30 000 kraadini.
Kui õhk soojeneb, siis ta ka paisub. Kuid välgulöögi juhul on soojenemine ja seega ka paisumine ülikiire. See asjaolu, samuti ka välgujärgne sama piirkonna kiire jahtumine, põhjustab võimsa helilainete jada tekke, mida me tunneme müristamisena.
Ohtlik pole koledana tunduv müristamine, vaid välk!
Kui välgulöök ehk sädelahendus algab, hakkab kiiresti langema ka ülikõrge pinge välgukanali otstes. Miks? Sest meil pole ju „elektrijaama", mis hoiaks pinget muutumatuna. Pinge tekib pilve piisakeste liikumisel ja hõõrdumisel küll uuesti, kuid mitte kohe ja täpselt samasse kohta pilves!
Niisiis, ülikõrge pinge langeb kiirelt. Seega peab, kuigi lühikese hilinemisega, hakkama kiirelt langema ka väga suureks kasvanud voolutugevus. Sekundi murdosa jooksul ongi kogu lugu lõppenud.
Kuid äike kui ilmanähtus võib püsida tükk aega. Lõpeb see pilve eemaldumisel ja/või lähteenergia ammendumisega ehk pilve taandarenguga. (Muidugi laguneb lõpuks iga äikesepilv.)
Sammupingest ja muudest äikeseohtudest
Veel ühest ohtlikust nähtusest, mis võib esineda muuhulgas äikese aegu.
Kui välk on „maasse löönud", siis tekib selles maapinna punktis ja lähiümbruses lühikeseks ajaks negatiivse laengu ülejääk. See tähendab, et piki maapinda tekib elektriväli, mis on suunatud punkti, kuhu välk löi. Mis omakorda tähendab, et maapinna eri punktide vahel tekib pinge. Kui nüüd inimene astub välgulöögi koha suunas või ka sellest eemale, on üks jalg ühe elektrivälja potentsiaaliga piirkonnas, teine aga teistsuguse potentsiaaliga piirkonnas. See on järjekordne viis öelda, et tekkinud on pinge.
Niisiis, mida pikema sammuga vahetult välgulöögi järel selle lähistel astuda (20-30 meetri raadiuses või ka kaugemal), seda suurema pinge alla satub ka nende sammude tegija. Siit ongi tulnud selline mõiste nagu sammupinge.
Kui tõesti on vaja pikselöögi järgselt selle koha ümbruses liikuda, tuleb teha võimalikult lühikesi samme, sest vastavalt on siis väiksem ka sammupinge.
Tõsi küll, sammupinge kaob kiiresti. Kuid juba nt 0.2 sekundiga on võimalik astuda see liiga pikk samm, mis võib osutuda eluohtlikuks. Hullemaks muudab olukorra aga asjaolu, et üldse pikkade sammudega astumisel äikese ajal võib välk lähedusse lüüa ning välgulöögile vahetult järgneval ajal võivadki jalad juba olla sammupingele sobivas asendis! Seetõttu tulekski äikese ajal üleüldse, kui see tõesti on vajalik, astuda võimalikult lühikeste sammudega.
Suurte puude alla varjumine on ohtlik, sest äike võib selle puu kaudu maasse lüüa. Ohtlikult lähedalt kulgev välk võib puu all olijale väga eluohtlikuks saada.
Ka lagedal seismine on äikese ajal ohtlik. Siis on võimalikuks piksevardaks… inimene ise!
Mida siis teha? Tuleks maha istuda, võimalikult kerra tõmbuda ja oodata äikese möödumist. Tüütu, kuid kõige kindlam. Kuigi ka siis mitte 100% kindlust pakkuv.
Majadele on vaja paigutada metallist ja parajalt jämedad piksevardad, mis ulatuvad katuse kohale ning on kaevatud umbes pooleteise meetri sügavusse või veelgi sügavamale, olenevalt maapinna struktuurist. Kui maandusplaadid maa sees laialt laiali jagada, võib piirduda ka umbkaudu meetrise sügavusega.
Teatud määral kaitsevad ennekõike vanu maju ka „looduslikud piksekaitsed" ehk suured, pikkade allapoole ulatuvate juurtega puud maja lähedal. Miks just „vanu maju"? Siin tuleb silmas pidada eelkõige 20. sajandi alguses ehitatud maju, kus puuduvad maanduskaablid, veetorustikud ja oleks hea, kui poleks ka elektriühendust…
Tuleb tähele panna, et vanaaegsetes majades võib mõni tuba olla nn kivipõrandaga. Ka see materjal on teatud määral elektrit juhtiv; äikese ajal võiks igaks juhuks minna puupõrandaga tubadesse.
Aknad, uksed ja ahjusiibrid võiks sulgeda äikese ajaks. Kuigi näiteks ahjusiiber võib olla elektrit juhtiv, pole tal seda seal lööris eriti kuhugi edasi juhtida; lisaks „segab" see ometigi välgukanali võimalikku tekkimist läbi küttesüsteemi. Korstnast tõusev küdeva ahju või pliidi suits, mis sisaldab ka laetud osakesi, on aga suisa omaette „mini-piksevardaks". Uksed ja aknad, nagu ka majaseinad, on (vähemalt enamasti) elektrit mittejuhtivast materjalist nagu ka õhk. Kuid need materjalid muutuvad palju raskemini elektrit juhtivateks võrreldes õhuga.
Rääkides veel sammupingest, siis see tekib ka mahakukkunud, kuid endiselt pingestatud elektriliinide korral. Ning see pinge kestab nii kaua, kuni juhtmed on pingestatud. Muidugi on olukord seda ohlikum, mida kõrgem on sellise elektriliini poolt ülekantav pinge.
Sammupinge on väga ohtlik suurtele kariloomadele, kelle „samm" on märksa pikem kui inimesel., seda ka rahulikult paigal seistes.
„Särts" ja võrguelekter
Muuseas, äike ei erine olemuselt „särtsust" kuiva õhu korral, kui teatud tüüpi riideid, eriti talvise kõrgrõhuala väikese absoluutse õhuniiskusega ilma korral, seljast „rebida", surina ja „torgete" saatel. Ka siis tekib päris kõrge pinge, tuhandeid volte, mis mõne millimeetri või ka umbes sentimeetri ulatuses sädekanali tekitab. Ka „särtsu" juhul on tegu „mini-äikesega". Ka vastastikku kätt surudes võib niimoodi „särtsu" saada!
Miks on tavaline „särts", vaatamata tekkinud kõrgepingele siiski elule ja tervisele üsna ohutu, kuigi üsna ebameeldiv? Kuid seesama 230 volti seinakontaktist võib osutuda eluohtlikuks?
Sellest oli tegelikult seoses äikesega juba juttugi. Ka „särtsu" pinegkoldeid ei hoia püsimas väline elektrijaam. Nii kui voolutugevus kasvama hakkab, kukub kohe pinge ning otsekohe seejärel ka voolutugevus. Teatavasti võrdub võimsus elektrivoolu korral pinge ja vooolutugevuse korrutisega. Kuna kumbagi ei suudeta „üleval hoida", on ka väike ka eralduv võimsus.
Kuid seinakontakti pinge on püsiv, kuna seda toidab ühendusjuhtmete kaudu väline elektrijaam. Igasugune vool kestab nii kaua, kuni vooluring katkestatakse. Just see muudab aga võrgupinge ohtlikuks!
Kuid ohtlik oleks ka tavaline patarei oma 4.5 voldiga. Ka patareri ehk aku on minimõõtudes „elektrijaam", mis vähemalt teatud aja jookul pinget püsivana hoiab.
Vene-aegsetes „Gost"-ides loeti ohutuks pingeks kuni 42 volti. Ikka just seda silmas pidades, et voolu tekkimisel pinge ka püsib.
Voolutugevuse põhiühik rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis on amper. Eluohtlikuks loetakse juba 0.1 amprit.
Lugedes inimkeha (tegelikult muutlikuks) takistuseks 1000 oomi, siis, arvestades siis seda pinget 42 volti, saame, kasutades Ohmi seadust (voolutugevus võrdub pinge ja takistuse jagatise ehk suhtega) voolutugevuse ligikaudseks ohupiiriks inimese jaoks 0,04 amprit; „lubatud" vool läbi inimkeha peaks siis sellest väärtusest väiksem olema. Aga mida vähem, seda parem!
Staatiline laeng võib siiski kasvada ka ohtlikuks, näiteks mingites tehastes, kus ringlevad suured materjalirullid, mis koguvad külge ka suuri laenguid.
Staatilisest laengust saab valutult vabaneda, silitades laia käega näiteks mingit tasast seina, mis vist juhib kuidagi, kuid üsnagi kehvasti elektrivoolu.
Veel kihtsajupilvedega seoses
Tahaks veel kord kihtsajupilvede juurde tagasi tulla.
Tegelikult ei piirdu ka kihtsajupilvede vertikaalne ulatus ühe kilomeetri või veelgi vähemaga nagu on see eespool teiste kirjeldatud alumise kihi pilveliikide korral. Kihtsajupilvede korral esineb pilvekihte ka keskmiste pilvede kõrgusel (mõni kilomeeter maapinnast). Pilvi võib jätkuda isegi kiudpilvede piirkonda, kuigi pilvekihtide vahel võib üldiselt esineda ka tühimikke. Sellepärast kiputakse viimasel ajal kihtsajupilvi liigitama pigem keskmise kihi pilvede hulka.
Kuid kihsajupilvede korral ei esine võimsaid üles-alla liikumisi nagu rünksajupilvede (sh äikesepilvede) korral, mis moodustavad vertikaalselt ühtlase tiheda massi. Seetõttu võib äikese aegu isegi keskpäeval päris hämaraks minna, kui Päike jääb parajasti teisele poole pilve.
Laetud osakese liikumine elektriväljas
Meenutame nüüd pisut koolifüüsikat seoses elektriväljade ja magnetväljadega. Elektrilaengut omav objekt, olgu see mõõtmetelt suur või väike, hakkab mingi välise elektrivälja mõjul liikuma. Kui objekti laeng on positiivne, liigub see elektrivälja kujuteldavate jõujoonte suunas, negatiivse laengu kandja aga vastassuunas. Ses osas on asi lihtne: kui elektriväli on ühtlane ehk homogeenne, pole ka objekti liikumine eletriväljas keeruline: see kulgeb mööda sirgjoont. Kui aga elektriväli on ruumi eri piirkondades erineva tugevusega ning muutub ka elektrivälja iseloomustavate (ikka kujuteldavate) jõujoonte suund, muutub ka laengut omava objekti liikumise suund.
Kuna liikuva objekti massiga kaasnev inertsus ehk „sissesaadud hoog endises suunas edasi liikuda" on antud temaatikas segavalt ülearune, vaatleme edaspidi kergeid osakesi ehk elementaarosakesi: elektrone ja prootoneid.
Muuseas, ka vesiniku aatomi tuuma moodustab üksainus prooton. Prootoni laeng on ühtlasi positiivne elementaarlaeng; see ühtib suuruselt elektroni laenguga, kuid elektroni laeng on negatiivne.
Temaatikast seoses laetud osakestega oli meil juttu juba äikesega seoses. Ka alfaosakesed, mis koosnevad heeliumi aatomite tuumadest, omavad positiivset laengut: see laeng on kahekordne elementaarlaeng Miks? Sest heeliumi tuumas on kaks prootonit ja kaks neutronit. Neutronid ei oma elektrilaengut, kuid kaks prootonit annavad kahekordse elementarlaengu.
Muuseas, elementaarlaengu väärtus on 1.6 korda 10 astmel -19 kulonit. Ehk siis e = 0,00000000000000000016 C.
Elektrilaengu erinevaid väärtusi tähistatakse üldiselt suure väiksese tähega „kuu", st Q või q. Kuid kokkuleppeliselt tähistatakse elementaarlaengut ka tähisega e. Kõikide objektide ehk kehade võimalikud elektrilaengud on täisarvulised elmentaarlaengu kordsed!
Senise alapunkti jutu kokkuvõte olgu siis selline: laetud osakesed liiguvad ja hakkavad ka algsest paigalseisust liikuma piki elektrivälja jõujooni.
Laetud osakese liikumine magnetväljas
Magnetväljad avastati juba ammustel aegadel sarnaselt elektriväljadega (tänapäevane katse: pestud kuivad juuksed võivad mõnikord lähedusse paigutatud kammi külge tõmbuda). Ka magnetväljade olemasolu korral tõmbavad teatud kehad ehk magneetilised kehad (kes soovib, nimetagu neid objektideks või ka millekski muuks) mõnesid teisi kehasid enda külge. Üldiselt leiti, et magnetvälja omavad kehad olid mingid rauasuamid. Neid hakati nimetama püsimagnetiteks.
Põhilised tugeva magnetväljaga seonduvad materjalid ongi raud, nikkel ja koobalt ning nende mõningad sulamid. Täiendav „aunimetus" tuli neile veel: ferromagneetikud.
Kõik ained on tegelikult teatud määral magneetilised: lisaks ferromagneetikutele on olemas väliste magneväljadega nõrgalt vastasmõjustuvad paramagneetikud ja diamagneetikud. Paramagneetikud on näiteks õhk ja alumiinium. Diamagneetiku hea näide on vask.
Rääkides edasi jälle „tõelistest magnetmaterjalidest" ehk ferromagneetikutest, siis igal magnetil, sõltumata selle suurusest (!) on alati 2 poolust: põhjapoolus ja lõounapoolus.
Ka magnetvälja olemuslikku tugevust (mida tegelikult nimetatakse ajaloolistel põhjustel magnetiliseks induktsiooniks!) iseloomustavad kujueldavad jõujooned: kokkuleppeliselt väljuvad jõujooned magneti põhjapooluselt ning sisenevad sellesse lõunapoolusel. Magneti sees liiguvad jõujooned magneti põhjapoolusele tagasi. Seega on magnetvälja jõujooned alati kinnised jooned (erinevalt elektrivälja jõujoontest).
Magnetvälja saab aga tekitada ka laetud osakeste liikumisega ehk elektrivooluga. Igat vooluga juhet ümbritseb magnetväli. Näiteks sirgjuhet, milles kulgeb vool, ümbritsevad ringjoonekujulised magnevälja jõujooned.
Meile igapäevaselt harjumuspäraseid, majapidamises kasutatavaid voolujuhtmeid ümbritsevad magnetväljad on siiski üpris nõrgad.
Meil on varem jutu olnud Maa raudtuumast, mille välisosa on vedel, seda kõrge temperatuuri tõttu; sellises keskkonnas on metalllile, mis siis et vedelale, omaselt palju vabu laengukandjaid.
Maa pöörlemise ja tuumasiseste elektrivoolude koosmõjul kujuneb Maa ümber magnetväli. Maapinnal ja selle päris vahetus läheduses Maa magnetvälja uurides selgub, et väli on pigem keerulise kui lihtsa kujuga. Näiteks ei asu ka maapinnal mõõdetavad magnetpoolused oma asukohtade poolest diametraalselt vastupidistes suundades.
Küll aga „lihtsustub" Maa magneväli, kui vaatame sellele väga „kõrgelt", suisa maailmaruumist. Siis jääb isegi mulje, et Maa sees on püsimagnetist varras, mille ümbruse magentvälja jõujooned on kenasti korrapärased. Kosmosest mõõdetavate, kuigi kujuteldavate, mitte reaalselt nähtavate, Maa magnetvälja jõujoonte paigutuse põhjal paiknevad Maa magnetpoolused, nüüd juba geomagnetilisteks poolusteks nimetatavad, mõnevõrra teistes kohtades võrreldes magnetpoolustega. Ilma eesliiteta „geo". Sellest oli meil juttu ka tänavuses juulikuu loos. Aga võib-olla pole kerge kordamine mõnikord paha plaan…
Jätame selle Maa magnetvälja vahepeal rahule. Oletame, et kusagil on ühtlane magnetväli. St, magnetvälja jõujoooned on ilusasti paralleelsed. Otsime nüüd ka mingi laetud osakese; noh, olgu see positiivselt laetud. Paigutame osakese magnetvälja. Eeldame, et osake hakkab oiki magnetvälja jõujooni kiirendusega liikuma. Elektrivälja puhul ju nii on.
Tegelikult… ei juhtu mitte midagi! Osake seisab rahulikult paigal ega liigu kusagile! Nonoh! Paneme oma kujuteldavas katses selle osakese (nt prootoni) asemele neutroni seisma. Ei liigu ka see!
Viskame (laenguta) neutroni minema ning saadame uuesti magnetvälja prootoni. Nüüd anname sellele juba ise hoo sisse, st paneme selle piki magnetvälja liikuma. Tulemus on… ikka puhta null… Sest prooton liigub küll meie antud hoost, kuid ikka täpselt nii nagu poleks magnetvälja olemaski!
Nüüd on katsetaja juba vihasem kui maruhärg ning viskab osakese huupi liikuma magnetväljaga suunaga risti! Lihsalt et viha välja elada! Kuid… just nüüd juhtubki midagi ootamatut! Osake ei liigu meie poolt antud algkiirusega ühtlaselt sirgelt edasi! Osakese teekond ehk trajektoor muutub ringjoone kujuliseks! Siiski, kiiruse väärtus ise ei muutu. Kuid magnetväli, kusjuures suunalt laetud osakese liikumisega risti, paneb osakese liikuma, kuid samuti magneväljaga risti, mööda ringjoont!
Selline lugu on üldine! Seetõttu öeldaksegi kõige lihtsamal viisil, et magnetväljal on pöörav toime! Teaduslikumas keeles öeldakse, et liikuvale laetud osakesele mõjub magnetväljas Lorentzi jõud!
Loodetavasti meenub lugupeetud lugejale jälle ka midagi koolipingist.
Virmalisteni välja!
Muudame nüüd magnevälja mittehomogeenseks ehk ruumi eri punktides eri tugevuse ja suunaga olevaks. Nagu näites on ka Maad ümbritsev geomagnetiline, samas siiski üsna lihtsa struktuuriga väli. Nüüd aga kujutleme, et Päikeselt saabub mingi prooton ehk „päikesetuule osake". Sobivas suunas algselt liikudes satub prooton Maa magnetvälja haardesse ning seda mitte suurel kaugusel ühes geomagnetilisest poolusest. Mis saab edasi?
Tulen jälle appi võtta magnetvälja iseloomustavad, kuigi tegelikult muidugi kujuteldavad jõujooned. Kirjeldame kujutluspilti nii, et see meie prooton satub mingi jõujoone „haardesse vangi". Nüüd juhtub nii, et osakese kiiruse see komponent, mis on jõujoonega risti, hakkab selle ümber tiirutama. Kuid „pikisuunaline" osakese algkiiruse komponent ei mõjuta justkui osakese liikumist. Siiski, kuna jõujoon ise pöördub, nimelt Maa geomagnetillise pooluse suunas, muutub ka osakese nn „otse liikumise suund". Kokkuvõttes liigub see laetud osake ehk prooton spiraalitades mööda Maa magnetvälja jõujoont maapinna suunas, kuni jõuab Maa atmosfääri.
Varem või hiljem toimub prootoni kohtumine mingi õhumolekuli või aatomiga, mis saab prootoni liikumisergiast tubli osa endale. Kuidas aga liigsest energiat vabaneda? Muidugi kiirgumise teel!
Nii tekivadki virmalised. Kui Päikeselt jõuavad suuremate pursete tagajärjel Maani suuremad aineoskeste, peamiselt just prootonite pilved, siis muutuvad virmalised eriti hästi hästi nähtavaks, mitte ainult geomagnetiliste pooluste ümbruses (see poolus asub Kanada Arktika saarestikus, Eestist üsna kaugel), vaid ka märksa kaugemal eemal. Niimoodi satub siis vahel ka Eesti virmaliste leivialasse.
Muuseas, omapärase kontrastina on otse geomagnetiliste pooluste kohal, õigemini „all" ehk maapinnal, virmalised enamasti pigem nõrgad. Maksimaalsete virmaliste ovaal asub geomagetilisestest poolustest veidi eemal, kuigi nende lähedal.
Jälle on jutt pikaks veninud. Seega jääb üle loota varemgi jutuks olnud virmaliste teemaga mingi „tulemuseni" välja jõuda edaspidi. Seni ärme unustame, et meid ümbritsevad mitte ainult normaalsed inimesed, vaid ka paadunud kurjategijad ning teeme sellest vastavad järeldused!
Ühest protsessist peale Nürnbergi
Riigikohtunik: „Niisiis, teie, „Aafrika vabastajad", Mihhail Mandariin, L. Lapitekk, H. Hannibal, Herbert, Kusti Sallivsalu! Kogu teie kamp jäi jälle vahele! Kõik te 5 erastasite võõrastest keldritest moosipurke! Teid tabati otse teolt! Mis teil öelda on?"
„Ee… Meie pole midagi teinud!"
„Millest üldse jutt käib?"
„Mina ei tea midagi!"
„Mina erastasin hoopis muid asju ja mujal!"
„Minu uus nimi on hoopis Gustav Sassissalu! Võtsin oma neiupõlvenime eile tagasi!" Räägite vale mehega!"
Riigikohtunik:
„Hm… Mees ja neiupõlvenimi… Mida te jampsite!"
(Sorib pabereis): „Ah jaa, uued määrused… Niisiis, missis Gustav, aga te olite ikkagi samas kambas!"
„Ma olen nüüd hoopis miss Gustav Sassissalu!!! Missis olin ma eilseni!"
Riigikohtunik:
„Ok. Aga ikkagi ärastasite te ju samuti moosi! Uute terminite järgi varastasite… oh ei jah, see on hoopis keelatud sõna juba… erastasite moosi nagu on teinud kogu see muugi kamp siin!"
„No mis sest tühjast asjast nüüd enam…"
„Mis see pool liitrit moosi ikka on!"
„Hapu oli kah veel!"
Riigikohtunik:
„Või tühi asi! Narride kamp! Just purgi moosi hõlma alla panek on piisavalt väike asi, et te siiski pikkadeks aastateks istuma läheksite!"
Üldine nördimuskisa:
„Mäh!" „Mida!" „Kuidas nii?" „See on jultunud erastajate ahistamine!" „Mul pole veel isegi saadikupuutumatust!"
Riigikohtunik:
„Midagi pole teha! See, et te lisaks miljarditele ka moosi varastasite, just see teebki teist süüdlased!" Kas te uut koodeksit lugenud ei ole? Teie endi koostatud ja ära „hääletatud!" Mida väiksem kuritegu, eriti pisikuritegu, annab suurima karistuse! Näiteks Mathias Metsakuningas pani riigimetsas puu alt pähkli taskusse ja sai eile eluaegse! Noh, temaga pole lugu, ta pole „meie mees". Kuid teie seisate probleemi ees! Kui palju teist keegi moosi erastas? Mõtelge hoolega, enne kui vastate!"
Kiirelt, üksteise võidu.
„Ometi saan ma kord tõtt rääkida! Mina erastasin suisa kaks kärutäit pooleliitrisi moosipurke! See üks, millega ma vahele jäin, oli viimane, mis seal keldris veel järel oli!"
„Mina erastasin samamoodi kolm kärutäit liitrisi moosipurke!"
„Mina panin enne seda hiljutist 1 purgiga vahelejäämist varem kokku „erama" viis kärutäit: oli neid moosipurke nii liitriseid kui pooleliitriseid! Haa! Kõik kogusin keldrisse, kes ei usu, tulgu vaadaku!"
„Aga mina panin kokku huugama 7 kärutäit TÄIS MOOSIPURKIDEGA!!! Mis te selle peale ütlete?! Tahate, tulge ma näitan! Isegi „endiste omanike" initsiaalid on purkidel peal!"
„Aga mina suisa röövisin avalikult 10 kärutäit igas suuruses hea moosiga purke! Riigikohtunik, ma loodan, et selline asjaolu vabastab mu suisa viivitamatult uurimise alt!"
Riigikohtunik:
„Mmm. Jah. Juba parem… See kõneleb juba teie kasuks… Siiski on ka teie puhul midagi puudu… No ütelge ise, mida meie veel ei tea, aga te juba teate!"
„Muidugi! Noh, seal avalike röövimiste juures… No enamasti läks veidi jamaks… Me olime sunnitud… Noh, pererahvad, need „koksasime" maha…"
Riigikohtunik:
„Hm. Aga nagu teie kunagine „Aafrika vabastamine" näitas, ei saa te ju ühelegi naisele vastu! Kohkute surmani ära neid juba näheski!"
„Ei noh, mul oli alati suisa Dialoogi turvafirmast 20-liikmeline turvameeskond kaasas! Maksin neile ja mitte vähe!"
Riigikohtunik:
„Ahah, siis sobib. Olete vaba! Kuigi teie kindlaim süütuse tõend oleks, kui te ise olnuksite iga kord ka see „koksaja"…"
Nüüd alles paiskus lahti ka ülejäänud nelja „värdi" ülestunnistuste (kusjuures ausate ülestunnistuste!) tulv!
„Aga mina kantisin endale aastaid pensioni 2. samba rahasid! Summad olid nii suured, et pole meeleski!"
„Aga minu initsiatiivil kaotati 10 %-il eestlastest ravikindlustus! Monsieur Alfonse kohapealsed kolleegid said ja saavad praegugi palju platse juuurde kaevata!"
„Aga minu salajases büroos on siiamaani rahapesu põhimasin!"
„Aga mind on kõigele lisaks määratud teid kõiki üldjuhtima! Kabinet asub ämma kümnendas kapis vasakult poolt! Katsuge te vaid teiste kappide juurde minna! Ma pole absoluutselt kohustatud seda teile ütlema, aga ma ütlen siiski. Nendes ülejäänud kappides on vanad, krabisevat prügi täis kilekotid! Ma ei vii neid prügisse, sest ma olen ühtlasi ka kliima eest väljas! Ehk saan kunagi ka teada, mida see sõna „kliima tähendab! Aga neist ülejäänud kappidest hoidke eemale! "
Riigikohtunik:
„Väga hea! Kõik on vabad! No miks te neid asju juba enne istungit üles ei tunnistanud? Oleksite kohe sama puhtalt pääsenud kui miljardite varastamise aegu!"
Protestihääli:
„Aga miks mitmeid meie seltsimehi siin saalis pole, et nad samuti ametlikult süütuiks tunnistataks? Pealegi jõudsin ma ise üles tunnistada vaid osad oma kuritegudest"
„Sama siin!"
„Minul samuti!
„Minul ka!"
„Te ei teagi, mida mina veel teinud olen!"
Riigikohtunik:
„Aitab jamast! Tänaseks aitab! Istung on lõppenud! Kaamerad ja mikrofonid välja!" Paus. „No nii, seltsimehed! Saan minagi jälle maski langetada! Tegelikult olete te kõik teinud väga tublit tööd! Jätkake samas vaimus!"
Kõik lähevad rõõmsasti laiali. Väljas hämardub.
Kuid öös sünnib asju…
Igatahes saabub ka uus hommik ja uus „rahvaloendus".
Hommikuvalgus võib aga avaldada veel 1 imelise aspekti: võib kergesti juhtuda, et 5 ei võrdugi enam 5-ga, vaid hoopis millegi muuga… Kindlasti ei võrdu see antud juhtumi juhul ka ei 6-ga ega ühegi teise 6-st suurema naturaalarvuga…
Ning see on alles esimene istungijärgne hommik. Võib-olla isegi võrdubki siis 5 veel viiega. Kuid igale päevale järgneb uus öö ning koos sellega uued tumedad „looduslood" ning seejärel järjekordne hommikune loendus… Muuseas, iga uus hommik saabub samaväärselt ka riigikohtunikule!
Lisa.
Mõningaid arve lahtikirjutatuna.
Pähkel metsast: null eurot: 0 €
Tühi moosipurk (pool liitrit): 70 senti: 0.7 € (orienteeruv poehind)
Täis moosipurk (0.5 l) – kuus eurot: 6 € (orienteeruv poehind)
Üheksa eurot juuksuris: 9 €
Kümme eurot: 10 €
Sada eurot: 100 €
Tuhat eurot: 1000 €
Kümme tuhat eurot: 10 000 €
Sada tuhat eurot: 100 000 €
Seitsesada tuhat eurot: 700 000 €
Miljon eurot: 1 000 000 €
Kümme miljonit dollarit: 10 000 000 $
(Eurodesse arvestades on see väärtus aegade lõikes erinev, kuid need väärtused on vahel olnud ka suhteliselt sarnased)
Seitsekümmend miljonit eurot: 70 000 000 €
Sada miljonit eurot: 100 000 000 €
Sada viiskümmend miljonit eurot: 150 000 000 €
Kolmsada miljonit eurot: 300 000 000 €
Viissada miljonit eurot: 500 000 000 €
Miljard eurot: 1 000 000 000 €
Üks koma kaks miljardit eurot: 1 200 000 000 €
Kaks koma neli miljardit eurot: 2 400 000 000 €
Neli koma kaks miljardit eurot: 4 200 000 000 €
Universumi vanus: kolmteist koma seitse miljardit aastat
(13.7 miljardit aastat): 13 700 000 000 a.
Kultuurisoovitus
Läheme nüüd inimsusvastaste kurjategijate ning mõningate arvude uurimise juurest oktoobri kui viinakuu ja mõningate muudegi probleemide juurde…
Ah jaa. KP-le ka soovitus. Vaaadake, et te kõik ikka 7. oktoobri „konstituutsioni päeva" väärliliselt tähistate! See kehtestati 1977. aastal; riigipühaks sai see aasta hiljem, vahetades välja 5. detsembri. Samas, kurb aasta oli see 1977 teil ka: „konstituutsionipäev" ju jäigi tähistamata sel aastal! Kuigi aasta algul välja lastud punased kalendrid seda ju lubasid.